Peeaegu kuu aega haiglast kodus || koroonavaktsiin saadud

 Selle postituse pühendan ma Signele, kes kurtis, et tal on igav. Nüüd on lugemist. 😀

Ugh, ma sain üleeile Covid-19 vastase vaktsiini ja suht suren siin, nii et ärge palun tähelepanu liialt sõnastusele ja grammatikale pöörake, ma veetsin minuti mõeldes, kuidas kirjutada \”haiglast\”, nii et jah. 

Kes mind Instagramis jälgib, see on kindlasti mu vaktsiinikroonikatega kursis, kes ei jälgi … see on ilma, ju vist. Igatahes võite jälgida siit, saate rohkem kursis olla mu eee…eeeeluga?: https://www.instagram.com/getterjakass/

No ühesõnaga, täna on 3. päev, möödas on 49 tundi ja praeguseks on peamine kõrvaltoime, mis veel alles on, see jube-jube väsimus. Mõte üldse ei tööta, ma ärkasin 2 tundi tagasi, aga varsti teen lõunaune ja täielik jõuetus on ikka. Ma rõhutan veelkord, et mul tõesti aju absulll ei tööta, nii et ärge liialt tähelepanu selle postituse kvaliteedile pöörake, eks. 

Igatahes, 3 tundi peale vaktsiini tekkisid mul kõrvaltoimed ja siis õhtul-öösel-järgmise päeva esimeses pooles ma ikka suht surin. No tõesti oli ikka väga väga halb olla ja kõik kõrvaltoimed, mis ravimi infolehel kirjas on, olid esindatud. 

Magasin esimesel ööl üle 16 tunni, aga unekvaliteet oli ikka väga halb, sest vahepeal mul olid palavikust krambid, siis oli lihtsalt külm, siis palav, siis tundsin läbi une valusid jne, nii et suht selline rahutu ja katkendlik uni … 
Siiani on hästi sürreaalne olla, maailm oleks justkui udukihiga looritatud, teate seda tunnet? Miski ei tundu päris, eriti veel mina ise. Kuulan siin Billie Eilishit, kirjutan postitust, vaatan kuidas Luna tudub, aga kes ma olen? Kas ma olen? Kus ma olen? Ühesõnaga, aitäh AstraZeneca, mul polnudki veel piisavalt sügav eksistentsiaalne kriis. 
Ehkki need kõrvaltoimed on tegelikult hullud, siis õnneks nad ei kesta kaua ja ma soovitan kõigil võimaluse tekkimisel end ikkagi vaksineerida. Parem põdeda seda vaktsiinihaigust paar päeva kui riskida pikaajaliste tüsistustega või kellegi teise nakatamisega, vähemalt minu arvamus on selline. Vähem isekust ja rohkem teistega arvestamist kuuluks küll ühiskonnale praegu tublisti marjaks ära, aga ka endal on ju turvalisem ja parem tunne, kui vaktsiin tervist kaitsmas on. Igatahes mina olen väga õnnelik ja tänulik, et mul avanes \”tänu\” raskekujulisele astmale võimalus end varakult vaktsineerida, olgu need kõrvaltoimed siis sellised nagu nad hetkel olid. Süst ise oli muide hästi kiire ja valutu, see on tore vähemasti. 
Homme on mul esimene õe vastuvõtt ka haiglas peale seda, kui mind statsionaarist koju lubati. Ugh, ma natuke põen, sest mul pole läinud sugugi nii ~hästi~kui minna võiks. 
Mul on tekkinud mingi ortoreksia mõtteviis, et toit peab olema maksimaalselt kasulik ja tervislik jne ja midagi muud süüa on halb, niiet ma nagu tugevalt liigitan toitu \”heaks\” ja \”halvaks\” ja siis loen, et mitu päeva järjest sõin ma ainult \”häid\” ja \”puhtaid\” toite ja olin ilma suhkrute ja kiirtoidu ja muu sääraseta. Ja siis mõni päev ma tarbin ilmselt liiga vähe energiat, tihti on mu vahepalad ainult puuvili või ainult nt kohupiim vms ehk sisaldavad märksa vähem kaloreid kui võiks, mu portsud on tihti väiksemad kui võiks olla ja siis tõmbub magu hästi kiiresti kokku … ja siis sellest tekib mõne päeva pärast suur nälg ja siis ma saan tagantjärele aru, et ei söö piisavalt ja suudan end pushida paar päeva tublim olema ja kavast kinni pidama ja portse suurendama ja nii edasi, aga siis hakkan ma neid jälle täiesti alateadlikult tasapisi vähendama, kuni hakkab tekkima jälle tuntav energiadefitsiit ja whatnot. Ja siis ma tellin mingi mäkki v söön paki küpsiseid ja olen nagu, et eee, kuidas see JÄLLE juhtus? Mitu korda ma ühe ja sama reha otsa astun? Kuna ma hakkan piisavalt sööma?
Vaimselt on ka raske, eriti keeruline on panna vastu sellele tugevale, peaaegu et instinktiivsele vajadusele salenemise ja dieedi järele. Ma lihtsalt pean kasutama kogu jõudu, mis minus on, selleks, et mitte hakata end piirama ja jälle tervist kahjustama. Oeh. Miks see nii palju minult nõuab?
Ma ei taha söömishäiret, ma tahan normaalne olla … aga need sammud söömishäirest normaalsuseni on nii-nii võimatult rasked. Ma ei tea, miks ma seda üldse siia kirjutan, niikuinii ei saa sellest raskusest aru keegi, kellel söömishäiret olnud pole. Aa, sest mul on palju lugejaid, kellel on või on olnud söömishäire. Jajah jajah. 
Minu jaoks teeb asja eriti raskeks see, et ma ei salli täiskõhu tunnet ja lõpetan toidu pidevalt siis, kui mul pole kõht enam tühi, mitte siis, kui mul tegelikult kõht on. Ja mu magu on väike, nii ma pidevalt liiga vähe sööngi. :\’\’) Ja kui mulle tuleb peale mitut päeva niiviisi söömist meelde, et ma pean enda käitumist parandama, siis tekitab kõhu täis söömine jälle nii suurt vaimset ebameeldivust kui pesuehtsat tugevat füüsilist kõhuvalu venitustundest, mis on vastik-vastik-vastik. 
Igatahes, ma olen nagu mingi … tsüklisöömishäirik ja ei oska sellest tsüklist välja tulla. Vähemalt ei ole mul enam nii suuri söömishooge kui enne oli, pigem sööngi mingi terve paki küpsist või krõpsu või tellin mingi burgeri kuskilt või midagi, et nagu … otseselt ei ole ekstreemne nagu enne ja samuti ma PÜÜAN hoiduda sellest mõtteviisist ja käitumisest, et hakata seda söödud toitu tasa tegema trenni või vähese söömisega või millegi muuga, ehkki eks need mõtted kipuvad pähe ikka. Aga siis ma tuletan endale meelde mingi miljon korda, et see binge-purge-restrict nõiaring tõi mu sellesse tumedasse auku, kus ma olen praegu ja arvata, et sama käitumine mul siit välja aitab ronida, on nagu sügavalt idiootne. 
Eeeettt ee jaahhh, sihukesed lood siinpool sood, vot. Kuidas teil läheb? Püsige ikka vaimselt ja füüsiliselt terved ja hoidke end, eks. 
Ja  osalege mu loosis siis ka, nädal aega on veel jäänud ainult. 

ew, MEHED

 Viimasel ajal on uudiseid lugedes lahe teha nii, et sa sõlmid enne portaali avamist kihlveo kas iseenda või kellegi teisega selles osas, et kes siis TÄNA kah pervariks, pedofiiliks või muidu jobuks osutub. Või siis teed sõpradega Delfit lugedes joomamängu ja jood iga uudise peale, kus selgub, et mõni keskealine mees on jälle 14-aastast semminud. Fun!

Ühe hiljuti väljatulnud loo peategelasega on mul kunagi olnud professionaalsed sidemed ja ta jättis mulle maxxxx normaalse mulje – nagu selline korralik inimene, kes suhtub oma töösse kirega. Ja siis tulevad sellised asjad välja. Nojah siis. Ma ei tea. Mõtledki nagu, et kes järgmine? Või veel hullem – mis järgmiseks? 

Ja mis see on, mis paneb 30, 40, 50, 60… aastaseid mehi jahtima 14-aastaseid tüdrukuid? Kas nad on liiga palju \”Lolitat\” lugenud ja see on neil fantaasia jooksma pannud? Või tekitab mõte teoreetilisest süütusest ja \”puhtusest\” selliseid emotsioone? Või ongi see haigus – pedofiilia/ hebefiilia – ja need mehed et mõista isegi, mis neid tegutsema ajendab? Ka mind on lapsena väärkoheldud ja vahel ma loen selle kohta, mis inimesi niimoodi käituma ajendab ja miks nad ei mõista, et see ei ole normaalne ning jätab suure tõenäosusega ohvi hinge haavad, mis paljudel mitte kunagi kinni ei kasva ning jäävadki igavesti tuikavalt valutama. 

Jaa, ma kasutan siin sõna \”mehed\” ja siis tahetakse kindlasti öelda, et \”mitte kõik mehed…\”, eks, aga statistiliselt panevad mehed toime üle 90% seksuaalkuritegudest, nii et siis mehed ja mõni naine, jah?

Üks viimaste päevade antikangelasi on endine FC Elva tegevjuht, kes peale enda 5a tagasi toimepandud, ma ei tea, rõveduste?, pinnaletulekut avaldas FB-s \”vabanduse\”, mille ajakirjandus samuti edastas. Näiteks siin. Ja no püha guakamoooole, ma ei ole elus s*temat selgitust slash vabandust näinud. Esiteks, tüüp nimetab seda mitu korda \”poisikese teoks\” või \”poisikese tembuks\”. Ahem, härra, te olite 34! 34! 34 ei ole enam AMMU mingi \”poisike\”. Ja see, kui 34-aastane saadab 14-aastastele seksuaalseid sõnumeid, ei ole TEMP, see on …. jälkus? Sorri, mul on sel teemal väga tugevad emotsioonid, sest ma olen ka SELLISE protsessi (mis jõudis ka kohtusse) teine pool olnud, ma olin alla 14 seejuures ja nagu maksimaalselt usaldasin väärkohtlejat & fakk, see ei ole temp, see on miski, mille pärast ma elu lõpuni teraapiat vajan, okei? Ilmselgelt olin ma eriti lihtne saak, sest ma ei saanud kodus never tähelepanu ja olin juba enne seksuaalselt väärkoheldud, nii et lebo ots pedofiili jaoks, onju. 

Ja ometigi jääb mulje, et tema on ohver, vaeseke, pidi häbi tundma ja vabandama. 

Ja siis see lõpp:

PS! Lõpetuseks sooviksin siiralt vabandada kõigi FC Nõmme Kalju naisjalgpallurite ees kuna «tänu» minu viie-kuue aasta tagustele poisikese tempudele on ühiskondlik ning meedia arutelu teie poolt tõstatatud juhtumilt eemale suunatud.

See ei ole Teie vastu õiglane!

Okei, aga tema ohvrite osas oleks see olnud õiglane, kui see asi polekski meediasse jõudnud ja ta oleks mugavalt, või oih, sorri, ikka suure häbi ja viletsusega, saanud mugavalt Getulio ümber toimuvat kaugelt jälgida, ilma, et ise mingit otsest suurt kahju kunagi oma tegude eest kandnud oleks? Muidugi on vaks vahet, kas olla enda treenitavaga 7 aastat suhtes ja võtta talt süütus jms või ainult veebis rääkimisega piirduda, aga samas ei saa ju teada, kas Marek oleks nii kaugele läinud või mitte, tüdrukutel lihtsalt puudus huvi. 

Okkk sellest Getulio asjast ei hakka ma üldse kirjutama, sest no ew, mis jutt – et temal oli ARMASTUS. Püha taevas, armasta omavanuseid, mitte ära seksi lastega, for fox sake.

Aga siis. Argo Ader. Lugesite ka neid seksisõnumeid, mis ta saatis oma naise sõbrannale samal ajal, kui ta naine mõnekuuste kaksikute kõrvalt ellu püüdis jääda? Minu jaoks on lausa kummaline see, kui palju see artikkel mind negatiivses mõttes üllatas ja kurvastama pani. Ma tean küll ju, et paljud mehed on sead, pmst kõik mehed, kes mind elu jooksul ümbritsenud on, on olnud totaalsed sead, enne oma abikaasa kohtamist ma arvasin ausaltöeldes, et ei soovi tulevikus perekonda luua mehe, vaid naisega, sest ma konkreetselt kardan mingil määral siiani mehi, aga siis ma armusin ära. Kohe saab meil viis aastat ja ma ütlen ausalt, et ta on mu usu meestesse taastanud ja tööalaselt olen ma ka kokku puutunud peamiselt vähemalt pealtnäha normaalsete meestega ikkagi, mul lihtsalt lapsepõlves ja nooruses ei vedanud, ju vist. See, et Argo Ader oma naise sõbrannat k*ppida tahtis, mind vist niiväga ei üllatanudki, petmist tuleb ette ju paljudes suhetes. Lihtsalt soovida teha seda siis, kui su naine on sulle just mõne kuu eest kaksikud sünnitanud? Vau, SEE on madal. Sa peaksid oma naist kummardama, ta jalataldu suudlema, kohtlema teda nagu Jumalannat – ta sünnitas sulle just äsja kaksikud!! Nad on sinu liha ja veri!! Ta kandis neid oma südame all 9 kuud ja pressis nad endast välja läbi suure valu, et kinkida SINULE friiking KAKSIKUD!! Ja siis sul jätkub jultumust paar kuud peale sünnitust öelda, et su naine on \”pekine\” ja et ta on nüüd \”poolik naine\” ja ainult ema? Lihtsalt nagu …. wow. Minu meelest kajastab ta suhtumine nii kenasti ka ühiskonna üldist suhtumist naistesse: sa pead suutma olla kõike, suhtepartner, ema, edukas karjäärinaine jne. Sünnitasid üleeile? Mul pohh, aja jalad laiali, mu vajadused on rahuldamata! Ja peale seda korista köök ära, eksole. Pole imet, et mõni naine juba 2 nädalat peale verist ja rasket sünnitust jõusaali naaseb, et võimalikult kiiresti endine vorm saavutada, äkki muidu otsib mees uue. Ja kas tõesti last/ lapsi planeerides ei osanud mees arvestada, et esimesed kuud või isegi esimesed aastad ei olegi esiplaanil nende suhe, vaid vastsündinud lapsed? Ma mõtlen … mina ei plaani lapsi saada ja seega pole sellesse asja kunagi eriti süvenenud, aga see tundub ilmselge, et a) naine ei ole puhtalt meditsiinilistel põhjustel tükk aega võimeline seksima, b) normaalses suhtes on mõlemad osapooled elumuutusest ja lapsest nii väsinud, et selliseks asjaks ei jätku mahtigi? V ma ei tea, haiglast välja ja maha ja taha v? Rõve, ühesõnaga. 


Ja no muidugi, not all men, jajah. Aga a lot of men and some women

Ja kui ma juba siin olen, siis ma ütlen, et osalege mu loosis siis kah ja puha. 


Depressioon ja puha

Okei, ma alustasin selle postituse kirjutamist 3 päeva tagasi ja tahtsin rääkida sellest, kuidas ma olen liiga väsinud, et midagigi teha, aga siis ma väsisin ära ja lõpetasin kirjutamise. 

See väsimus on depressiooni kõige nõmedam külg ja ma isegi ei tea, kas see on depressioonist või ravimite kõrvaltoime. Aga ravimiteta ei julge ma küll praegu elada, mul on niigi liiga tihti mõtted, et miks ma üldse olemas olen, kui ma olen … selline. Kui ma pean pidama seda lõputut võitlust, mille nimi on Elu ja mille võitmiseks on mul ebaausalt palju vähem eeliseid kui mu vastastel. Kui ma olen liiga katki, liiga kulunud, liiga palju kasutatud, et enam olemas olla. 

Eile määrati mulle töövõimetus. Mitte see osaline, mida ma ise maksimaalselt eeldasin. Tegelikult arvasin ma, et mul pole mõtet üldse taotlust esitama hakata, aga siis ikka soovitati ja siin ma nüüd olen, ametlikult töövõimetu. 

Akadeemilisel puhkusel terviseprobleemide tõttu.

Kuue ametliku diagnoosiga. 

Mille hulka kuulub väga kehva prognoosiga segatüüpi isiksushäire.

Ei taha kurvastada või masendust tunda, aga lihtsalt paratamatult tulevad need emotsioonid, mh enesehaletsus, peale. 

Ma tunnen, et ma ei saa lihtsalt diivanil vedeleda ja oodata, et depressioon üle läheks ja elu paremuse poole muutuks, aga samas ei ole mul ka vähimatki jaksu – nagu PÄRISELT – midagi teha. Ma lihtsalt ei jõua, noh. Käiks jalutamas, tean, et see mõjuks hästi, aga ma olen lihtsalt liiga väsinud. Nagu \”appi, ma tahan magada\” väsinud, mitte selline \”jalutuskäik teebki pea selgemaks\” väsinud. Nii et jah, korralik kass on peal. 

Oma panuse annab ka see, et ma olen olnud 1000% eeskujulik Covidi-vältija ja püüdnud endast ikka parima anda, et kontakte vältida jne, ja ma olen niiii tohutult väsinud lihtsalt. Ma olen ilmselgelt naiivne, aga kui öeldi, et oodake 3 kuud, siis rahuneb olukord maha, siis ma uskusin. Kui peale seda kolme kuud öeldi, et oodake 3 kuud veel, siis läheb paremaks, siis ma uskusin jälle. Ja nüüd ma olen elanud aasta aega nii, et pole käinud mujal kui arstil, paar korda kohtunud perega ja see on sisuliselt kõik. Toidu olen tellinud koju, väljas söönud ei ole, kuskil spaas, massaažis vms pole käinud, reisinud ei ole (aaa tegelt ju ületasime Läti piiri, et Luna koju tuua augustis … ja käisime korra Ikeas, mis ma vingun, eksole, reisida saanud küll). Ja ma lihtsalt niiväga igatsen seda, et saaks kuskil kohvikus kellegagi kohtuda ja lihtsalt lobiseda (looking at you Gretel), lasta kellelgi oma kangeid seljalihaseid mudida, spaas sulistada …. lihtsalt nututuju tuleb peale. Vähemalt on akadeemilise võtmisel see eelis, et on LOOTUS, et ehk aasta pärast saab koolis kohapeal käia lõpuks? Mulle jäid niimoodi teadmised ikka märksa paremini külge, kui aus olla, ehkki kodus õppida oli lebom muidugi … 

Ma olen introvert ja mul on tugev ängistav sotsiaalärevus (mis ei väljendu vaikse olekuna, vaid vastupidi, ülekompenseerimisena), aga ma ausõna igatsen seda nüüdseks, et lihtsalt maha istuda kuskil restos ja lobiseda. Või lihtsalt hirmuta poes käia …. 

Loomulikult mõjutab see kõik söömishäiret ja mul on näiteks hiiirmus tugev tung trenni teha või muul moel kompenseerida, aga saan hakkama. Püüan saada, vähemalt, mis on juba suur samm. Palju lihtsam oleks lasta häirel võita, aga ma ei taha igavesti söömishäirik olla. 

Vaatasin täna \”Kallite kalorite\” viimase osa ka ära. Mis ma oskan öelda, meelelahutuslik saade oli, minu jaoks kohati muidugi triggering, aga mitte kõige hullemini. Loodan, et inimesed võtavadki seda kui meelelahutust ja mitte midagi muud, sest toitumisalase ja psühholoogilise nõu osas oli see saade küll väga nõrk, järjekordne Orgu toitumiskava promo nagu ta saated ikka. Ainult et see kord kõlas ekraanil päris palju konkreetselt ohtlikke mõtteviise – nt \”kui teen rohkem trenni, siis võin rohkem süüa\”, aa lahe, see on trennibuliimia. \”Toit ei ole minu sõber, see on vaenlane\”, ugh, okei, edu söömishoogudega võitlemisel, mis sellise mõtteviisi tagajärjel tekivad. Muidugi oli mingeid häid pointe ka, et kõike, mis on silma all, ei pea ära sööma vms … aga ma ei ole nüüd kindel, et piirav toitumine seda kuidagi aitab saavutada, pigem vastupidi. Meil on kodus kogu aeg igasuguseid näkse; näiteks šokolaadi, pähkleid, midagi soolast alati, aga ma söön neid asju paar korda nädalas ja tavaliselt mõistlikus koguses ning ülejäänud aja isegi ei mõtle neile, sest need pole mulle keelatud. Ühtlasi oli minu jaoks teatud söögikordade puhul veidi hirmutav see, kui väike kogus toitu seal oli. Seal oli ~140 kg kaaluvaid inimesi ja üks hommikusöök oli nt 1(!!!) keedumuna, 1 viil leiba ja roheline salat, spinat vms. Nagu whaaaat? See on normaalne vahepala võib-olla, aga mitte hommikusöök… Ja siis nt väike ports suppi + viil leiba, no jälle, see pole lihtsalt piisav kaloraaž, kui sa just väikelaps ei ole. Nii et pole imet, et seal juba nädalaga kilod kukkusid. Hea, et eluohtlikku ketot veel ei promotud – ehkki kuuldavasti on Orgu kava pigem madalate süsivesikute poole kalduv. 
Live fast, die young, noh. 
Ah jaa, seda ma vist polegi maininud, et selle kuu Anne& Stiilist leiab minust väga avameelse loo, seal on asju, millest ma isegi siin rääkinud ei ole. Siin.
Ja võtke mu IG-s ikka loosimisest ka osa, eks. Selle vastu on üsna, ahem, leige huvi. Oleks pidanud ikka dieediraamatuid loosima, kaalulangetus müüb. 

Paksud inimesed eksisteerivad ja see on okei | GIVEAWAY!

 Mmmm, paksufoobia. Üks levinumaid ja aktsepteeritumaid inimgruppide halvustamise viise ühiskonnas, mis avaldub ka neis, kes end muidu tõsisteks SJW-deks peavad. Sest nad ei pruugi tähelegi panna, et nad paksudesse negatiivselt suhtuvad.

Pange tähele, et ma kasutan väga julgelt sõna paks – see on täiesti normaalne keha kirjeldav omadussõna, täpselt nagu pikk, lühike, sale, brünett. Ja see on palju neutraalsem ja normaalsem minu arust kui näiteks \”korpulentne\”, mis kõlab võltsilt või \”ülekaaluline\”, sest …. kes täpselt on ülekaaluline?

Kindlasti tahad sa nüüd öelda, et igaüks, kelle KMI on üle 25. Jah, tehniliselt see on nii. Aga kas sa oled uurinud, mida kehamassiindeks endast täpselt kujutab?

Kehamassiindeksi arvutamise valemi lõi 19. sajandil (samal ajal, kui meditsiinis olid nii kokaiin kui opiaadid sageli kasutatavad ravimid, näiteks) belgia matemaatik, statistik, sotsioloog ja astronoom Adolphe Quetelet – matemaatik ja astronoom!! Mitte arst! Esimene häirekell? Teine häirekell: ta viis valemini viinud uurimused läbi, kasutades uurimisalustena ainult valgeid mehi. Kolmas häirekell: Quetelet ei olnud arst ja tema huvi ei olnud luua valemit, millega hinnata üksikisiku vormi ja tervist, vaid hinnata ja koguda statistilisi andmeid suurtes populatsioonides. Selle informatsiooni võite leida igast täiesti mainstream allikast – näiteks Wikipediast. 

Seega kuidas on okei öelda, et inimene, kelle KMI on 25 on täiesti terve ja normaalne, aga inimene, kelle KMI on 26, on ülekaalus ja peaks kaalu kaotama? Minu arvates ei olegi. Ma olen arstil käies kuulnud, et mu kõrge kolesterooli põhjuseks on mu ülekaal, mida oli tol hetkel umbes 5 kilo. Reaalselt oli see aga hoopis buliimia ja korrast ära hormoonide kätetöö. Arstil on aga lihtne näidata näpuga, et näe, sa ülekaalus, võta alla, eks. Küllaltki värske uuringu kohaselt võib kõige tervislikum KMI olla hoopiski 27. Igatahes – KMI? BS. 

Paksufoobide üks peamisi stampväiteid on see, et ülekaal on ebatervislik ja paksud inimesed on ebaterved – ehkki tegelikult tõstab ülekaal teatud haigustesse haigestumise riski, mitte ei garanteeri neid. Täpselt samamoodi või isegi rohkem tõstab seda riski näiteks stress, suitsetamine, alkoholitarbimine, ebapiisav magamine, aga ma ei näe kuskil kedagi vihkamas inimesi, kes rügavad kolmel kohal töötada ja magavad viis tundi päavas. Ei, selliseid inimesi hoopis ülistatakse. Nii uskumatu, kui see ka poleks, võivad paksud inimesed olla perfektselt terved. Jah, ilmselgelt kuskilt läheb piir ja 300kg inimest vaevab ilmselt omajagu probleeme, aga üldistus, et paks=ebaterve… mkm. Ei lähe mitte. 

Paks=laisk? Paks=sööb ebatervislikult? 

Paksud inimesed võivad vabalt teha trenni ja toituda täiesti normaalselt, sagedamini, kui arvatakse, see just nii ongi. 

Inimesed, kes ise kaaluprobleemiga silmitsi ei ole seisnud, ei mõista, et kaalulangus ei käi nii, et söö normaalselt ja liigu rohkem, ei. Kaalulangetuse aluseks on siiski kaloridefitsiit, seega sa võid toituda perfektselt ja olla füüsiliselt aktiivne ja ühiskonna arvates siiski ebaterves kehas. 

Ma võin tuua näiteks iseenda. Ma kaalun 20 kilo rohkem kui aasta tagasi, vahepeal oli see number isegi suurem. Minu kaalutõusus mängis rolli hormonaalne probleem, mis tekkis söömishäire järgselt, mu TSH oli liiga kõrge ja IGF-1 madal. Just see TSH – kilpnääret reguleeriv hormoon – tekitab peamiselt naistel sageli kaalutõusu. Üleüldse, naised, kaal ja hormoonid on väga keeruline teema, aga fakt on see, et tarbitud kilokalorite hulk ei ole KAUGELTKI mitte ainus tegur, mis inimese kehakaalu mõjutab. On geneetika, on hormoonid, on eri terviseprobleemid … 

Miks ma seda kõike üldse kirjutan?

Et tuletada meelde, et inimene on inimene. 

Et vahet ei ole kui vana sa oled, su väärtus ei olene sellest.

Vahet ei ole, mis rahvusest sa oled, su väärtus ei olene sellest.

Vahet ei ole, milline on su sugu või nahavärv või seksuaalne orientatsioon – sa oled ikkagi inimene. 

Vahet ei ole, mitu jäset sul on. Mis värvi on su juuksed või silmad. 

Ja vahet ei ole, kui palju sa kaalud. Tänapäeva iluülistavas ühiskonnas on paljudel seda raske mõista, sest meedia on meis tekitanud seose, et ilus on vaid sale inimene. Et kaalulangus on soositav. Et dieedid on okeid. Et on okei seada ohtu oma tervis näiteks ketogeense dieediga ilu ja kaalulanguse nimel. Et paks keha on väärt vähem kui sale. 

Ja ma lihtsalt ei taha, ei suuda, ei saa, ei tohi selle mõtteviisiga nõustuda. Justkui inimese väärtust mõjutaks see, kas ta on ilus, inetu, paks, sale … Ei. Ei mõjuta. 

Ülekaalus inimestele, kes postitavad endast interneti pilte (eriti nt pesus või ujumisriietes), jagavad enda elu ja ma ei tea, ON OLEMAS, heidetakse tihti ette \”ülekaalulisuse propageerimist\”. Vabandust väga, aga see väide, see lause … aaahh, see ajab mind vihast oksele! Ma olen seda postitust kirjutanud juba kolm päeva, sest ma lähen lihtsalt nii närvi. Ma vihkan diskrimineerimist!! Ma vihkan ebaõiglust!! Ma vihkan sellist mõttetut halvustamist ja seda, et isegi ei üritata mõista, ei üritatagi end panna teise poole kingadesse. 

Mida paksud influencerid, nt kenziebreanna või maggiemcgill minu silmis enda sotsiaalmeedia kohaloluga sõnumina edastada tahavad? 

Kõiki bodypositivity liikumise alustalasid. Nagu näiteks:

– ilustandardid on kahepalgelised, ka paks inimene võib olla ilus, samamoodi inimene, kellel on füüsiline puue, mida on näha, 

– kõik inimesed olenemata kaalust jms väärivad austust,

– kõik inimesed väärivad õigust end armastada ja tunda end enesekindlana, laskmata füüsilisel välimusel seda mõjutada

Samuti on sellised inimesed ja sellised kontod inimeste jaoks, kes ei tunne end oma kehas võib-olla kõige paremini (nagu hetkel mina) või soovivad tunda, et nad pole üksi, võimalus saada tuge. Tunda, et sa oled fain. Tunda, et teised kogevad ka selliseid probleeme nagu koged sina. Minu enda lemmik mõjuisik (ök mis sõna) on 100% bodyposipanda. Ma lihtsalt suhestun temaga tohutult, sest ka tema on varem olnud oma kehaga obsessiivne ja põdenud söömishäiret, lisaks on meie vorm väga sarnane. Kui ma näen teda ilusana, siis ehk ma suudan kunagi näha ka iseend ilusana? 

Ma lihtsalt soovin selle postitusega väga öelda seda, et palun ärge hinnake inimest puhtalt kehakaalu alusel. Me, paksud, väärime ka austust. See, kas sa respekteerid teist inimest või mitte, ei tohiks oleneda nii pinnapealsest asjast nagu välimus. Sul võivad olla mingid eelarvamused, mida sa kasutad diskrimineerimise põhjendamiseks, näiteks, et kaalutõusu põhjustab lodev ja laisk iseloom. Aga seda võib põhjustada söömishäire, söömishäirest paranemine, vaimsed probleemid, füüsilised haigused, vaeseus või miljon muud tegurit, kasvõi see, et inimene ei saanud lapsepõlvest kaasa teadmisi tervisliku toitumise ja eluviisi kohta või oskust süüa teha. See ei tähenda, et ta on vähem väärt. Ta võib olla hoopiski parem inimene kui Sina, kes Sa inimesi lahterdad, diskrimineerid ega ole empaatiline. 

Ma tahtsin juba aasta alguses teha oma blogis üht väikest loosimängu, et 1) öelda aitäh kõigile teile, kes siin lugemas käivad, 2) tuua kellegi ellu veidi positiivusust, kinkides ühele teist kaks vahvat raamatut, mis minu enda mõttemaailmagi muutnud on. Aga noh, esiteks tulid need raamatud mingi 1,5 või 2 kuud ja siis ma olin haiglas ja ja … aga ma tunnen, et nüüd on aeg täitsa küps ja selle eelneva teemaga haakub ka loosimine hästi. Üks teist saab siis mõnusat lugemist Megan Jayne Crabbe \”Body Positive Power\” ja Caroline Dooneri \”The Fuck It Diet\” raamatute näol. Lisaks üks mõnus seep ja veel mõnusam küünal. 

Et loosis osaleda, 

– Pane \’Follow\’ mu Instagrami kontole,

– Märgi kommentaarides keegi, kellele ka selline lugemine rõõmu võiks pakkuda,

– Jää ootama. 

Võitja loosin välja näiteks ee.. ma ei tea, 1. aprillil? Haha, ma ei tea, ma selles asjas nii n00b, aga vist on siuke ajavahemik ok? 😀

Sinine esmaspäev

 Ma nägin öö otsa õudusunenägusid selle kohta, kuidas T mind petab ja kuidas Luna on surmavalt haige, ja kui ma lõpuks peale mitte seda kuigi kosutavat ööund silmad avasin ja käe prillide järele ulatasin, et need ette panna, tabas mind järgmine ebameeldivus: mulle jäi kätte vaid vasak prillisang, sest ma olen eilse jooksul sanga kruvi kuskile ära kaotanud. Nojah siis. Õnneks on mul teine paar prille ka, need lihtsalt ei sobi nii hästi minu arvates. Aga no vähemalt ma näen, eksole. 

Edasi on mu päev möödunud väikeste ja suurte ebameeldivuste jadas. Ma olen viimastel päevadel kuidagi nii väsinud ja tüdinenud, iseendast ja söömishäirest. Kuidagi selline tunne on, et ma ei tea, kes ma olen ja et mul on nii palju probleeme, et nende hoomamine on keeruline. Nagu mul on jah paberil mingid diagnoosid ja niimoodi, aga seda kõike mõista ja terviklik üldpilt luua on keeruline. Ma ei tea, minataju oleks justkui kuskile kadunud. 

Söömishäire on peale haiglat kuidagi nii hulluks kätte ära läinud, mõttetasandil, ma pean silmas. Kogu aeg on need mõtted, et tahaks kõhnuda, tahaks dieeti pidada, tahaks kaalu langetada … Missest, et haiglas korrutati mulle söögi alla ja peale seda juttu, et praegu tohib tegeleda ainult paranemisega ja kaalulagetus praeguses punktis lihtsalt ei tule kõne alla, rääkimata siis sellest, et mul ilmselt ka suurima pingutuse juures kaal seisaks. Lihtsalt nii suur obsessioon on praegu kehakaaluga, et hoia ja keela; ja ega ilmselt ei aita kaasa ka see, et üks õde mulle mitu korda (juba esimesel päeval) ütles, et küll ma veel näen, et haigladieediga kaal hakkab langema ja näitas/ rääkis, kuidas teis(t)el langeb. Väga kohatu ja triggerdas tohutult. Igatahes mul nagu lihtsalt ei püsi see meeles või ei jõua kohale või ma ise ka ei saa aru, mis toimub täpselt, aga igatahes ma nagu justkui ei saa aru, et ma ei t o h i kaalu langetada ja peangi end hetkel sellisena aktsepteerima, sest vastasel juhul teen ma endale mitmel eri moel kahju ja lõpetan lihtsalt lõpuks uuesti söömishäirete osakonnas ravil olles.. kui hästi läheb. Mu näljutamisperiood justkui peaks mulle näitama, et mul pole mõtet midagi teha, sest mu keha lihtsalt hoiab praegu tohutult kaalu kinni ja kui ma näekski vaeva, siis see oleks mõttetu, sest kaalul ei kajastuks mingit muudatust. 

Ma olen hullult muretsenud veel ka selle pärast, et mind ootab ees kohe varsti teraapias esimene sessioon ja kui sama inimene mind viimati nägi, olin ma mingi 25kg kergem. Ja ma reaalselt mõtlen lihtsalt niiii palju sellele, et kindlasti ta mõtleb, et ma olen nüüd hästi paks ja vb ütleb selle välja või midagi sellist, sellised hästi ebaratsionaalsed hirmud, aga üle ka ei lähe, isegi, kui ma endale sisendan, et see ei ole üldse loogiline mõtlemine ja et see inimene on psühhiaatria ja vaimse tervise vallas töötanud juba mingi 10++ aastat ja teda ei huvita kindlasti nüüd see, et mul sisuliselt vaimse tervise probleemide kõrvaltoimena tekkis suur ülekaal. Üleüldse on mul totaalne paranoia enda kaaluga ja sellega, et ma kardan, et inimesed vaatavad mind halvustavalt ja mõtlevad minust kui rasvamäest, kes on kindlasti väga laisk ja ebatervislik … tahaks nagu kirjutada endale otsa ette musta markeriga, et ma pole laisk, ma olen haige! Mul on söömishäire! Ma EI SAA praegu kaalu kaotada! (Mitte, et ma ise arvaksin teistest nende kaalu pärast kuidagi halvasti või midagi sellist, lihtsalt mu emotsioon just seoses iseendaga on selline). Ja see paranoia on nii hull, et mul on tekkinud hirm kodust väljuda ja ka kerge sotsiaalfoobia, sest ma lihtsalt nii hullult kardan seda, et keegi tuleb mulle ütlema midagi stiilis \”hähä, paks\”. Selles suhtes on isegi see blogimine keeruline, et ma tean, et niipea, kui ma kommentaariumi lahti keeraks, oleks see täis kommentaare nagu \”suht rõve oled\”. 

Lisaks ma veel mõõtsin täna end, et ühe kleidi suurust valida oskaks, ja suur oli mu pettumus, kui ma avastasin, et mu mõõtmed olid täpselt samad nagu kuu või kaks vms, kui ma end viimati mõõtsin, tagasi. Ma ei oska seda seletada, aga ma miskipärast arvasin, et mu kaal langeb ja no.. jah. Ma ei tea, sõnadega on seda tunnet raske edasi anda, aga mõnes mõttes on mul tunne nagu ma oleks dieedil, st aju töötab täpselt selliselt nagu dieedil olles. Ja mõnes mõttes ma ju olengi dieedil: lihtsalt mitte selles üldtuntud kaalulangetusdieedi mõistes, vaid ravidieedil. Peas keerlevad kogu aeg söömisega seotud mõtted: mida süüa, millal süüa, kui palju, kas ma söön piisavalt, kas sõin liiga palju, kas kõht on täis või tühi, kas kõike vajalikku on piisavalt, ega mingeid puudujääke ole, jnejne. Lisaks olen ma püüdnud olla maksimaalselt tervislik ehk nt vältida võimalikult palju lisatud suhkruid, ainsaks erandiks magusad piimatooted, mille haigla normaliseeris ja mis enam \”ohtlikud\” ei tundu. Tahaks lausa haiglasse tagasi, seal oli nii lihtne ja turvaline … kodus olen ma lihtsalt tohutult väsinud sellest kõigest juba. See tundub nii obsessiivne, samas mul ei ole ka tunnet, et ma kuidagi paremini oskaks … lihtsalt nii tugev ebakindlus on selles osas, et kas see, mida ma teen, on ikka õige. Lisaks on tohutu hirm kaalutõusu ees. Ma väga sooviks sellest hirmust üle olla, aga ma lihtsalt ei suuda.. Sest ühe korra ma juba võtsin peaaegu 30 kg juurde ja rohkem ma lihtsalt ei saa sellist asja endale lubada. Kaaluda üle 100 kilo või söömishäirest mitte vabaneda loodetavasti siiski ei ole ainsad variandid ja ma suudan kaalutõusuta end siiski ravida, peaks nagu saama…   Positiivne on vähemalt see, et haiglas olles ja ka hiljem kodus hakkan ma aina rohkem mõistma seda, et tegelikult ongi palju neid, kes söömishäirest paranema hakates lähevad konkreetselt paksuks, algkaalust olenemata. Kuidagi kergendav on see tunne, et ma polegi veider anomaalia, see ongi täiesti tavaline nähtus… Ärge nüüd ära ehmatage ega paranemisest hoiduge, eks. PS: \”paks\” on siin kasutatud selle sõna kirjeldavas ja neutraalses tähenduses, mitte halvustavalt.

Sellest pidevast võitlusest söömishäire mõtetega on ka kopp ees. Ma lihtsalt koguuuu aeg vaidlen nende mõtetega, nagu peaaegu et kõik ärkveloldud hetked. Tuleb mingi mõte, nt, et jätan söögikorra vahele või miskit sellist ja siis ma pean end hakkama veenma, et eiii, see on ikka halb mõte ja ebaratsionaalne ja haige mõtlemine ja nii edasi, niimoodi tükk aega, kuni ma lõpuks ära söön. Ja niimoodi miljon korda päevas, miljoni eri asjaga. Ma isegi ei saa aru, kust need mõtted tulevad, söömishäire on nagu mingi deemon mu sees, kes neid mõtteid mulle pähe paneb.. veidi nagu sundmõtted, ma ei tea. 

Okei, tasuta teraapiasessioon on vist lõppenud ja mu emotsioonide virvarr rikastab taas internetiavarusi.  

Kes oleks võinud arvata, et söömishäirest paranemine on NII raske, ah?

Nädal aega haiglast kodus & mida ma olen enda kohta õppinud

 Ma ütlen ausalt, et ma usun, et haigla päästis mu elu. Ma tean, et mul tuleb veel tagasilangusi ja söömishäire käitumine kindlasti naaseb, aga eks siis ma saan uuesti haiglasse minna.. Ilma nende 3 nädalata ei oleks ma eales mõistnud, et vähe sellest, et mul on söömishäire, lisaks ma ka lihtsalt ei oska süüa. Mismõttes ei oska, lihtne ju, eksole?

Noh, ma sain end jälgides ja arstidelt-õdedelt tagasisidet saades aru, et:

– Ma ei näri oma toitu läbi, vaid lihtsalt neelan selle veega alla. Nagu ma olen kogu aeg mõelnud, et huvitav, kuidas ma nii kiiresti söön, aga jep, selleks, et maksimaalselt kiiresti toidulauast põgeneda, ma lihtsalt .. ei näri toitu, vaid neelan selle närimata alla. Ee, jah, lõbus asi, mida enda kohta avastada. Sain sellest aru, kui mulle määrati vajaduspõhiselt rahustid ja ma olin süües veidi vähem ärev. Ja siis ma olingi nagu oooot… ma ju ei näri. Väga kahtlane. No nüüd ma tuletan endale meelde kogu aeg, et näriiii toit läbiiiii.

– Mu portsud on olnud vähemalt 3 korda väiksemad kui peaks. Mu magu oli enne haiglat niiii väike, et esialgu oli venitustunne maos ja ebamugavustunne soolestikus nii tugev, et ma nutsin. Hiljem sain valuvaigisteid ja igasuguseid muid põnevaid asju, et elu veidi lihtsamaks teha. Kodus ei oleks ma end ise elus niimoodi tagant pushida suutnud, et sellest valust ja ebamugavusest üle olla ja piisavalt süüa. Aga nüüd olen juba enam-vähem harjunud. Nt hommikuti on päris lihtne palju süüa. Varem ma sõin hommikuks nt kas muumitaldrikult putru või siis koogitaldrikult + vahel nt pasteediga sepiku kõrvale, nüüd on putru ikka kenasti kausitäis. A ja haiglas tuli toit kogu aeg üles ka ja nüüd paar päeva on kodus sama olnud, et kui ma kõhu tugevalt täis söön, siis mul on täiega refluks ja toitu tuleb üles. 

– Mu keha ei ole üldse seedimisega harjunud. Kogu aasta + esimese nädala haiglas oli mul see probleem, et toit ei püsinud sees, st kõht läks kuni tunni jooksul peale söömist lahti. Pidi täitsa tavaline olema : ). Ja siis alates teisest haiglanädalast praeguseni välja on probleem vastupidine, haiglas võisin ma niiöelda potil käimata olla kuus päeva, nüüd kodus on veidi parem, sest ma ostsin mingeid looduslikke seedimist soodustavaid siirupeid ja asju. 

– Ma ei söö täiskõhutunde tekkeni, vaid seni, kuni nälg on enam-vähem kustunud. Jep, seda soovitavad mingid kõik diet culture inimesed. Ei, see tegelikult EI OLE normaalne. Täiskõhutunne on teisalt aga väga normaalne. Aga mitte minu jaoks, oh ei. See tekitab minus RETSI ärevust. Nagu ma saan täiskõhutundest paanikahoo. Kodus ei söönud ma ka esimesed päevad piisavalt, st ma ei söönud nii, et kõht saaks täis. Sõin küll 6x jne, aga kogus ei olnud piisav, nagu ma ei pushinud end piisavalt, vaid sõin nii nagu mul endal vaimselt mugav on. Nüüd täna on kolmas päev, kui ma piisavalt iga söögikord söön. Varem jätsin nt hommikuti pudru alles ja üldse ei julgenud enamikke söögikordi lõpuni süüa. Tulemuseks oli see, et iga õhtu oli kõht tühi ja viimasel sellisel päeval sõin mingi 11 õhtul kuumaõhufritüüris tehtud pelmeene, sest kõht oli nii tühi, et magu valutas. Siis sain aru, et pean ikka oma ebamugavustundest üle olema ja kogu aeg ilusti kõhu täis hoidma, missest, et ebamugav on. 

– Ma olen oma ärevust mehiselt alla surunud ja teinud sama ka kõikide muude negatiivsete emotsioonidega ja nüüd need ujuvad kõik kogu aeg välja ja hästi nõme ja raske on. Ma olen niii ärev, et pähklite söömine tekitab paanikahoo ja ajab nutma. See ei ole lihtsalt okeiiiiiiii!
– Ma olen ikka päris, päris haige vaimselt ja selle mitte tunnistamine või emotsioonide allasurumine ei ole olnud piisavad, et ma maagiliselt terveks saaks. 

– See kodus omaette pusimine ei olnud täitsa asjatu, ma arvan, et ma olin osakonna kõige kergem juhtum hetkel. Ja see on okei. Te ei pruugi seda teada, aga paljudele söömishäirikutele on nende häire nagu olümpia, mille võidab see, kes on kõige haigem. Aga mul on päris kõrge paranemislootus ja prognoos, mille psühholoog ja psühhiaater viimasel päeval andsid, on väga positiivne, st ma võin olla üks neist, kes rohkem statsionaari ei satu. Aga võin sattuda ka.. see on ka fain. 

– Mu söömishäire on väga tugevalt seotud mu ärevushäirega ja see on miski, mida ma varem absoluutselt ei mõistnud, aga haiglas tekkis see arusaam juba esimese 3 päevaga: mul tekkis ärevus ja tung liikuda, mida ma kodus olekski teinud. Seal ma seda aga teha ei saanud, seega mul tekkis hoopis tugev paanikahoog. Paari päeva pärast tekkis sama situatsioon siis, kui pidi sööma 5 kommi ja ma tahtsin hästi tugevalt näpud kurku toppida ja need välja oksendada, aga jällegi, ei saanud. Tulemus: jälle täielik paanika ja nutt. Ja see ärevus aina kordus ja kordus. Söömishäire on mu jaoks toimetulekumehhanism, isegi lihtsalt näljane olemine on minu jaoks rahustav. Seega on väga lihtne nüüd mõista, miks ma suvel paanikata kõike suutsin süüa ja kaalutõus minus ei tekitanud paanikat: mu elus polnud tol hetkel midagi, mis ärevust tekitaks lihtsalt. Koolivaheaeg, 0 kohustust ja nii edasi. 
Aga üldiselt on see nädal olnud … nii ja naa. Mul on väga raske ja kohati on raske hoomata, kui keeruline see situatsioon on ja kui pikalt ma veel vaeva pean nägema, samas ma tunnen, et tunneli lõpus vaikselt ikkagi paistab nüüd valguskiir. Kaalule olen viimastel päevadel suutnud vähem mõelda ja enam ei ole masenduses sellest, et ma mitte kunagi nii peenike ei saa olema kui mu iluideaal on, sest mu iluideaal on 14-aastase tüdruku keha ja mina olen juba praegu  pea 10 aastat vanem. Ja see on fain, et see minus pettumust tekitab, see on fain, et mul on raske sellega leppida, see on fain, et ma ikka tahan näljutada, dieeti pidada, pingutada …. Ma võin seda kõike soovida ja emotsionaalselt asjadega mitte leppida, aga mu tegelik käitumine peab vastama sellele, mida ma haiglas õppisin. Vahet ei ole, mida ma tunnen, tähtis on see, et ma ikkagi korralikult sööksin ja ebamugavusest üle oleksin. Ma võin neid emotsioone tunda ja nüüd ma oskan neid aktsepteerida, ilma, et ma laseks neil oma käitumist mõjutada. Varem ma surusin need mõtted lihtsalt alla, aga sellest polnud kasu, lõppes see ju näljutamise ja haiglaga. 
Igatahes, olen Getter, mul on buliimia ja see on okei. Ma arvan, et ma võitlen selle haigusega veel 10 aastat, kui mitte terve elu. Ja see on ka okei, sest ma arvan, et meil kõigil on mingid deemonid, millega me peame võitlema. Mina pean lihtsalt olema ettevaatlik ja igat sammu planeerides arvestama ka sellega, et ma ei ole vaimselt terve. Ja see, jah, arvasite ära, see on ka okei. Täpselt nagu mul on astma, on mul ka vaimsed haigused ja selleks, et mul ei tekiks haigushoogu, pean ma võtma ravimeid ja enne kindlaid tegevusi mõtlema läbi, et ega see mu olemist kehvemaks ei tee. Nii nagu ma ei roniks kuskile tolmusesse keldrisse, ei tohi ma liiga pikalt mõelda ka kaalulangetusele ja muule säärasele. Või jätta söögikordi vahele. 
Ma olen kodus suutnud jätkata päris kenasti 6 korda päevas söömisega. See paistab mulle täiega sobivat, sest 1) kõht püsib stabiilselt täis ja lihtsalt füüsiliselt on väga meeldiv olla selles mõttes, et ma ei ole väsinud, fibromüalgia on palju!!!!!1 leebem ja nii edasi, 2) mul ei teki soovi üle süüa, sest ma tean, et mul lihtsalt pole vajadust, varsti saan ma niikuinii uuesti süüa, 3) mul pole isu kiirtoidu või krõpsude vms järele, sest veresuhkur on stabiilne ja kõht ei ole väga-väga tühi. Samas ma sõin 2 päeva üheks vahepalaks neid Lays Strongi vürtsikaid krõpse väikese kausikese ja mul ei tekkinud mingeid süümepiinu, et ma neid sõin, kuigi isu ei olnud otseselt nende järele vms. Lihtsalt lahtine pakk oli kapi peal ja tundus mõistlikum mahutada need enda päevasesse menüüsse kui nad välja visata. Niimoodi on hea õppida ka seda, et selliseid asju saabki süüa väikesed koguses ja sellega ei kaasne kohe automaatselt õgimishoog (mu suur hirm). Sama nt pähklitega, olen neid lisanud pudrule või võtnud vahepalaks, et seista hirmuga silmitsi ja näidata iseendale, et pähklid ei pea viima ülesöömiseni, neid võib ka väikeses koguses nautida, see on väga tervislik ja okei. 
Et vot, siuksed lood täna. 

Haiglast kodus, jee

 Tegelikult on täna esmaspäev ja koju sain ma juba reedel. See oli päris ootamatu, sest esialgu oli jutt, et ma saan välja alles teisipäeva-kolmapäeva paiku, aga paar asja sai kiiremini tehtud ja ainult nädalavahetuseks sisse jääda, et esmaspäeva hommikul koju saada, kui oleks täitunud täpselt 3 nädalat, ei olnud mõtet – sest nädalavahetuseti ei toimunud niikuinii suurt miskit, psühholoogid-psühhiaatrid jt ei ole tööl ja niimoodi. Nii ma siis neljapäeval saingi teada, et reedel saan välja. 

Kirjutada pole üldse tuju olnud, okei, väga ei ole praegugi. Ma olen emotsionaalselt hästi väsinud, tunnen end lihtsalt nagu tühjakspigistatud sidrun. Ma ei tea, kui palju ma üldse jagada tahan enam, sest nii palju sellest, mis ma varem kirjutanud olen, on bs. Kuidas ma end ise kuulutasin enam-vähem paranenuks, süües samas korra päevas ja mitte saades aru, et see ei ole ikka veel normaalne. Ma lihtsalt enda arust sõin \”intuitiivselt\”, mis on jah endiselt eesmärk, aga KAUGE eesmärk, sest mul alles haiglaravi lõpu poole hakkasid tekkima näljasignaalid muul ajal kui enne hommikusööki (seda ei juhtunud alati, aga mõnikord oli kodus ka hommikuti kõht tühi). Ja nagu ma olen alati tahtnud endale vaid parimat, aga ma ei tunnistanud enne haiglat lõpuni välja, et ma olen haige. Nagu päriselt, päriselt tõsiselt haige. Et see buliimia ei ole mingi naljaasi. Ma nagu jah olen siin kirjutanud justkui enda ravist ja ma ei tea, millest veel, aga ma ei võtnud seda üldse tõsiselt, sest ma lihtsalt ei osanud. No nüüd ma tean, et lisaks sellele, et ma olen vaimselt haige, on buliimia mu keha ka ikka korralikult retsinud, mul ei ole palju puudu kilpnäärme alatalitlusest nt … aga haiglas need näidud paranesid, mis on tore. A ja siis.. isiksusehäire on mul ka. Jep. Lõbus.

Siin ma kirjutasin ausalt oma tagasilangusest, aga haiglas olles sain aru, et see, kuidas ma end aidata ise püüdsin, ei olnud kaugeltki piisav selleks, et paraneda haigusest, mis on kestnud kolmandiku mu elust ning vabaneda mõttemustritest, mis on minuga olnud enam kui pool mu elu. Ja ilma selle näljutamisperioodita ei oleks ma elus haiglasse jõudnud ega abi otsinud.

Haiglas ma ütlesin psühholoogile, et ma olen enda peale pahane, sest ma keeldusin esialgu arstiabist, haiglast jms, aga ta ütles, et ma ju tahtsin endale ainult parimat ja ei osanud tulevikku ette ennustada ja sellega ma end nüüd püüangi lohutada. Et … las see kõik olla, minevik on minevik. Ja ma pean meeles hoidma, et söömishäired ongi tõsised vaimsed haigused ja selle otsuse tegi minu eest mu häire, mis põnnama lõi, mitte see terve ja ratsionaalne osa minust.

Olevik on aga praegu ja praegu on mul võimalus end päriselt aidata. Ja see on nii raske. Haigla oli nii kuradi raske. Lihtsalt 100% kõige raskem asi, mis ma oma elus teinud olen. Eriti see esimene pool, need 10 päeva, kui haigus oli nagu mingi deemon, mis muudkui mind enda kontrolli alla püüdis allutada. See hirm, ärevus, paanika, lõputu ebamugavus …. ugh. 

Ja nüüd kodus on ka nii hull. Mul on nii raske piisavalt süüa. Haiglas oligi see, et ma teadsin, et isegi, kui ma nutan ja teen draamat (mida juhtus), siis ma pean ikka kõik lõpuni sööma, aga kodus ei sunni mind niimoodi ju mitte keegi. Ma vastutan enda eest ise. Mina ise olengi see, kes nüüd haiguse peab kontrolli all hoidma. Ja see on lihtsalt niiiii raske, sest mul on nii tohutu tung liikuda, toitu väljutada ja end näljutada. Mul on füüsiliselt vastik pingetunne ajus, kui ma nagu … midagi ei tee või ma ei tea. Ma sain aru, et ehkki ma sügiseni hoidusin treenimisest, siis mul oli ikkagi hästi palju sellist tungide peale liikumist, kasvõi koristamist jms, aga siis tuli see hull treenimine ka veel tagasi. Ja nagu FAKKKKKK, kuidas ma tahaks kaalu langetada – lihtsalt nagu aaappiii, tundub täiesti meelevaldne, et ma seda EI TEE. Aga ma nagu konkreetselt ei tohi, haiglas korrutati ka seda, et see ei ole praegu lihtsalt võimalik ja et praegu peab tegelema ainult raviga. Haiglas tglt kaal langes, isegi nii palju, et mul tekkis natuke hasart ja siis ma ütlesin õdedele, et kaalumisel ei tohi enam minu kaalu mulle öelda, sest muidu mul tekib jälle see kaalumissõltuvus. Ma ei taha jälle end mingi 20 korda päevas kaaluda. 

Igatahes, raske on. Hästi hästi raske ja ma olen omadega hästi madalas punktis ja siin on nõme olla.

Lunake igatses vist ikka hirmsasti, muudkui käib ja nühib mu vastu end ja nurrub kaisus. Kui ma koju tulin, siis esialgu ta oli veits ettevaatlik, aga siis ma käisin pesus ja viskasin põrandale pikali – ja siis ta vaatas mind mingi 20 sek, siis tegi ühe hästi entusiastliku ja rõõmsa \”mäu!\”, pani mu poole ajama, nuuskis mind ja hõõrus pead mu nina vastu ja no niimoodi on need ülejäänud päevad ka siin möödunud, muudkui nurub hellust ja pai. Väike südameke. 

Mõtlesin, et lisan lõppu midagi positiivsemat ka veel paranemise osas. Jaa, mul on tohutult raske ja haiglaravi oli väga keeruline ja nõudis väga palju pingutust, aga mul on juba näha märke, et läheb paremuse poole – mul algas see kuu menstruatsioon õigeaegselt, ehkki eelmised 3 kuud jäid vahele (septembris olid esimest korda üle mitme aasta, oktoobris ja novembri alguses olid ka veel, aga siis jäid uuesti ära) ja ma pingutan edasi ja annan endast kõik, et terveks saada, sest ma ei taha haige olla ja ma pean kunagi niikuinii paranema, ma ei saa elu lõpuni haige olla. See lihtsalt ei ole elamist väärt elu, kui sul on söömishäire..

Buliimiast sai ülesöömishäire ja ülesöömishäirest taas buliimia? Ehk püüdes mõista iseend

 Kui ma iseseisvalt paraneda püüdsin, siis esimesed 4 kuud ma sõin küllaltki normaalselt (veidi vähem kui oleks võinud + harvemini ka), aga peale seda tekkis mul väga suur nälg ja tung süüa. Siiani olen ma seda nimetanud ekstreemseks näljaks, aga nüüd, haiglas olles ja ausalt enda käitumisele ja emotsioonidele tagasi mõeldes, tekkis mul pigem ülesöömishäire, aga enda enesetunde parandamiseks nimetasin ma seda ekstreemseks näljaks. Ja niipea, kui söömistungid vähenesid, läksin ma taas üle piiravale käitumisele, millest suhteliselt ruttu sai uuesti buliimia ning ma sõin 2.5 kuud vähem kui kunagi varem nii pikalt – mul polnud mingeid suuri söömishoogusid, väiksemad olid – no nt mingi keskmine mäki eine vms – aga üldiselt oli kaloraaž ikkagi väga madal, sest see eine oligi mu ainus söögikord päevas. 

Aga sellest on lihtne rääkida. Ja mõelda. Ja kirjutada. Aga mõelda, et mul oli korraks ülesöömishäirele omane käitumine ja et see võib uuesti tekkida, on väga hirmutav. Kusjuures see ei ole esimene kord, ka 2018. aasta lõpus, kui ma olin emotsionaalselt elus tohutult raskes seisus, oli mul samasugune periood, aga tollal see kestis lühemat aega, sest ma kaalusin end pidevalt ja lõpuks hakkasin end uuesti piirama – ja siis oli jälle buliimiline käitumine kohe varsti platsis. Üleüldse olen ma nii ärevil, et äkki ma hakkan end jälle piirama ja siis tuleb ülesöömine … või kui isegi ei tule, siis isegi piiramist kardan väga. Siin  olles olen ma õppinud küll viise, kuidas teha nii, et ühtegi söömishäirele omast käitumisviisi toitumisel ei rakenda, aga kodus olla saab ju olema hoopis teistmoodi, seal ei ole sellist kontrolli. V noh, mõnes mõttes on, sest abikaasa on endiselt kõige toetavam ja armsaim inimene maailmas, aga no .. talle ma kipun valetama ju, haiglas ei ole seda mõtet teha, võin pikali visata ja karjuda, aga ikka pean vahepalad ära sööma. 

Aga no see suvine söömine. No see oli ka nii, et ma ei söönud üldse regulaarselt ja ma sõin mõnda aega päris palju kõrgtöödeldud, suhkru- ja rasvarikkaid toite nagu kommid, krõpsud jms, mis on küll normaalsed teatud koguses, aga samas nad suurendavad näljatunnet ja väga läänelik (nagu, ameerikalik) dieet põhjustab hüperfaagiat. Mis mul niigi oli, aga lisaks siis veel see toitumisest tekkiv komponent siia juurde + fakt, et ma läksin suht tihti magama mingi 5 hommikul ja siis mul oli kogu aeg selline tunne nagu ma oleks räiges pohmakas. 

Samas lõpuks oli mul nii, et nälg oli füüsiliselt räigelt suur, aga vaimselt mitte – aga samas siis oli mul ikka unerütm sassis ja ma ei söönud tihti päeva esimeses pooles suurt midagi, nii et eeee jah ma ise ka väga ei saa aru, mis minuga toimus. Selles suhtes, et mingil määral ma sõin salaja, sest mul oli piinlik (totaalne binge tunnus) + mu söömine oli väga ebaregulaarne ja sõin alles siis, kui kõht oli nagu VÄGA tühi juba (tihti mingi 6 õhtul alles) ja siis oligi juba isu igasuguse rämpsu järele, aga samas suht tihti ma sõin kohe ärgates hommikusöögiks ka pastat, nii et ee yakno, ma ise ka ei tea. 

Mul oli suht nii, et pooled päevad oli toitumine veits metsa poole, aga samas pooled päevad oli ta täitsa okei ja normaalne ka. Ja mu söömishood või misiganes … no väga tihti ma ei söönud \”mäkki ja fantat\” nagu siin kommenteeriti, yakno, ma sõin tol perioodil suurtes kogustes kõike, mida ma pea 10 aastat piiranud olin – sealhulgas viinamarju, maasikaid, mureleid, kartulit, piimatooteid, makaronisalatit, banaane, leiba ………. nagu reaalselt täiesti tavalisi asju ala seljanka supp ja hakklihakaste, noh. Selles suhtes see ei olnud maailma tüüpiliseim ülesöömishäire, vaid just selline – sain just loa mitte süüa nii nagu ma viimased miljon aastat olen söönud ja nüüd söön KOGU poe ära. Köögiviljaleti kaa, jaa! Nagu see vabaduse tunne oli nii suur ja tegi nii rõõmsaks. 

Et nagu jah, mu emotsioonid ja enesetunne ja käitumine olid tollal täiesti ambivalentsed ja kõikusid seinast seina ja ma pole praktiliselt üldse sellele perioodile tagasi mõelnud, isegi praegu mõtlemisest pea valutab, sest need mälestused tunduvad kõik juba nii kauged. Noh.. tegelikult ongi sellisest söömisest ju pool aastat möödas. Aga kui ma nüüd tollele ajale tagasi mõtlen, siis esines mul mingi 70% ülesöömishäire sümptomitest. Samas ekstreemse nälja ja ülesöömishäire/ söömishoogude puhul ongi väga palju sarnasusi, mõlemad võivad olla keha vastus pikaaegsele piiravale söömiskäitumisele, mõlemal juhul süüakse toite, mida enne ei söödud ja nauditakse neid vbla normaalsest rohkem jms ehk tegelikult ongi piir nende vahel väga hägune. Sest ka ekstreemne nälg on mõnes mõttes ju söömishäire või häiritud söömine, sest ta lihtsalt erineb väga palju tavalisest tervislikust söömisest, ehkki ta on perfektselt normaalne nähtus peale piiravat söömist ja lühiajalist hüperfaagiat kogevad ka täiesti terve söömiskäitumisega inimesed. Lihtsalt ainult ekstreemse näljaga on inimeste söömine sageli mõtestatum ja emotsionaalne pool on pigem stabiilne, ülesöömishäire puhul seondub söömisega aga ikka paras posu emotsioone. Nii et sellele mõeldes – tegelt ju vahet ei ole, kas ma nimetan seda, mis juhtus ekstreemseks näljaks või ülesöömishäireks või millekski kolmandaks: olemuselt oli tegu ikkagi ebatavalise söömiskäitumisega ning samas oli see organismi normaalne ja tavapärane vastus eelnenud piiramisele. 

Mille üle olen ma haiglas imestanud, on see, et wow – nälga jäetud keha tõesti teeb enda päästmiseks kõike söömishoogude võimaldamise näol. Selles suhtes, et kui mu söömishood ja samas näljutamis- ja treenimishood olid kõige hullemad, siis polnud minu jaoks probleem süüa ära 1.5 kilo sefiiritorti. Ja siis ma tulin haiglasse ja ei saanud supigagi hakkama, see lihtsalt oli mu jaoks nii suur kogus, et tuli üles. Esimesed 1.5 nädalat oli mul konkreetselt kogu aeg, ka magades, kõht nii täis, et valutas ja esimese nädala ei tahtnud toit ü l d s e sees püsida, st nii kõht oli lahti kui ka tuli üles (aga suutsin siiski sees hoida). Nii et jah, siin tundub kauss borši samal tasemel nagu maailma suurima söömishoo järgne enesetunne. Aga nüüd on juba parem, vaikselt on näljasignaalid hakkanud uuesti tekkima jms, mis on väga tore. 

Igatahes eee. Raske on. Nagu, väga väga raske. Nii endale andestamise osas kui sammude võtmise osas paranemise poole – seekord ehk päriselt? Ma lihtsalt ei taha seda söömishäiret enam. Aga mul on veel niiiiiii kuramuse pikk ja raske teekond ees, et lihtsalt sooviks peast kinni hoida ja karjuda natuke. Aga lihtsalt ma ei tea. Tahaks normaalset elu elada ja tahaks, et mul ei oleks seda paganama buliimiat. Ega ühtki teist söömishäiret. Tahaks, et keha saaks paraneda ja taastuda ja.. Lihtsalt palvetan taevaste vägede poole, et nad annaks mulle jõudu, sest ma tean, et mul tuleb tagasilangusi ja ma tean, et ma pean nii kohutavalt palju veel vaeva nägema ja pingutama, et lihtsam oleks kõik kukele saata. Aga ma ei saada, sest noh, kunagi ma ju pean niikuinii selle paranemistee ette võtma. Eksju. 

Tulen kirjutan veidi

 Tulen kirjutan. A mida? Ega ma täpselt ei tea. Vaatame, mis sõrmede alt välja voolab. 

Sain haiglas psühholoogiga kokku. Ütles, et mul on vaja vähemalt aasta aega traumateraapiat. Lisaks kirjutasin vanale terapeudile, et tere, jätkaks nüüd 2.5 aastat hiljem raviga, mis pooleli jäi. Miks jäi? Sest seda oli mu jaoks liiga palju. See vanade haavade lahtirebimine ei olnud üldse kerge. Üldse. Mulle meenus väga palju allasurutud mälestusi ja need tekitasid hästi tugevaid emotsioone, millega ma lihtsalt toime ei tulnud. Mõtlesin, et lähen katki. Nii et varsti ma siis käin seal, siin psühholoogi juures ja siin psühhiaatri juures.

Ja võtan akadeemilise puhkuse.

Sest inimene on katki ja inimene on vaja ravida terveks.

Sest inimene ei funktsioneeri nii nagu peaks.

Inimene on haiglas olles avastanud, et tal on ikka päris tõsised, sügavad, pikaajalised ja kaugeleulatuvad probleemid, mille lahendamine on tähtsam kui cum laude. Nii et jaa, akadeemiline puhkus. Mis tundeid see tekitab? Tõesõna, jubedaid. Hästi palju enesesüüdistusi. Pettumust. Kurbust. Luuseri tunne on. Missest, et see on hädavajalik, et inimene korda teha, kasvõi natuke rohkem kui praegu. 

Inimene, kelle ärevushood on haiglas olles muutunud nii tugevaks, et füüsiliselt valus on. Hing jääb kinni. Ma ei mõtle, et ma suren ära, sest mul on olnud elus tuhandeid ja tuhandeid ärevushooge. Ma olen ärevusest minestanud, aga etskae, elus olen ikka. Kirjutan siin ja puha. Hommikul sõin hirsiputrugi. 

Inimene, kes esimese nädala hullult blokkis ja iga päev koju plaanis põgeneda. Sest ärevus ja pinged kasvasid üle pea, sest kodus oleks lihtsam, sest kodus ei sunni keegi sööma ega keela trenni. Söömishäire pani ikka meeeeletult hullu esialgu, mul oli tohutu tung teha trenni ja mitte süüa ja ma ei tea, kas ma sellest kirjutasin, aga peale üht saatuslikku kommisöömist tahtsin ma isegi niiväga oksendada, et ütlesin nuttes õele, et ma ei usalda end üldse. 

Nüüd on juba palju, palju parem. Tunnen, et mõtlemises ja enesetundes on miskit hoopis teisiti kui oli 11 päeva tagasi. Sest ma olen siin nii kaua juba olnud, et täna on 11. päev. Enne nimetasin oma palatit kogemata \”koduks\”. Kummaline ja naljakas. Ja uskumatu, sest esialgu ma tundsin end siin niivõrd ebaturvaliselt ega uskunud, et see kunagi üle saaks minna. Aga näe, läks. Ja hingel on palju kergem. Ma olen püüdnud end  tervenemisele nii avatuks muuta kui võimalik, sest kui ma juba siin olen, siis parem mitte aega raisata, eks ju. Eesmärk on ikkagi väljuda siit 1. märtsil tervemana kui ma 8. veebruaril haiglasse jõudsin, mitte vastupidi. Ehkki mõnes mõttes ma olen võib-olla tundlikum ja katkisem, sest ma olen teadlikum enda muredest. Ja akadeemilisel puhkusel, pfffft. 

Eile nägin läbi klaasi isegi kallist abikaasat, kes mulle puhtaid ööriideid ja pusa tõi. Täitsa samasugune teine nagu enne, et siis ikka tore ja toetav ja armas ja suht põhjus, miks ma kuskilt sillalt alla ei hüpanud novembris-detsembris-jaanuaris. 

Igatahes on mul hea meel, et ma haiglasse tulin. Ehkki siin on raske. Ja kohati ongi haigusega võidelda raskem kui sellega edasi elada ja tal end kontrollida ja juhtida lasta. Aga ma tahan ise kontrolli omada. 

Olen siin oma kaalunumbrit palunud teada, et vähendada ärevust 6x päevas tavalise toidu söömise osas. Keeduvorst ja jahukaste, millal ma selliseid asju viimati veel sõin? Täna aga tundsin, et kaaludes tekkis see sõltuvusttekitav eufooriline tunne, nii et no more kaalunumbri teadmist minu jaoks, eksole. 

Aga muidu on okei. Ja okei on praeguseks piisav. Kunagi on jälle \”hea\”, kui ma endaga töötan ja spetsialistidel endaga tööd teha lasen. Ja siis tuleb kevad ka. 

Hirmus tore on teada, et kodus on ootamas selline pisike musirull, kes ka minu eemalolekul oma parimat elu elab, mänguhiiri taga ajab ja meie pere ainsat meesliiget hommikul ikka üles kriiskab. 

Sellise nunnu nimel tasub paraneda küll, eksole, nii söömishäirest kui depressioonist. Oleks mul radikuliit, paraneks sellestki. 

Viis päeva haiglat

 Noh, usinad piilurid, mis teete siin? Käite vaatamas, kas ma olen kirjutanud, jah? 

Igatahes olen ma nüüdseks veetnud haiglas kolm esimest päeva ja täna sain lõpuks isolatsioonipalatist väljuda ning teistega koos süüa ja jutustada. Pean ütlema, et ma mõtlesin, et olen ikka introvert ja siin olemine ei valmista mulle mingeid raskusi, aga eksisin – päris üksikuks läks ja päris hirmsad mõtted tulid pähe. Tundus, et olemine läheb halvemaks, mitte paremaks ja mõtlesin, et panen siit Aardla poole jeehhat – kõrvallinnaosa ja nii, ma oleks suht ruttu kodus ju …. 

Aga T ikka veenis mu iga kord ümber ja endal oleks ka nats piinlik teisel päeval öelda, et ou, oli tore, aga ma nüüd lähen. Aitäh tasuta toidu eest!

Tegelikult on juba veidi olnud kasu ka, ehkki ma suurt miskit teha pole saanud peale söömise ja puhkamise. Psühhiaatrit olen ka kolm korda juba näinud. 

Okei, nüüd on paar päeva möödas ja käes on reede. Khm. Ei ole väga kirjutamisetuju olnud.

Tänaseni oli raske, ikka väääga vääääga raske. Eile rääkisin hästi pikalt õdede ja psühhiaatriga ja saan nüüd vajadusel rahustit võtta, et ärevust maandada. See ärevus on siin nii suureks kasvanud, et no täitsa lõpp. Kogu ülakeha füüsiliselt valutab adrenaliini ja noradrenaliini tootmisest, süda pitsitab, hingata ei saa, käed ja hääl väriseb jne. Täiesti ulme. 

Eile-täna juhtus aga see revolutsiooniline ja groundbreaking asi peale neid pikki vestlusi, et ma sain aru, et olen jah haige. Krt. Ja et ma olen söömishäiret hullult ära kasutanud just põhimõtteliselt rahustina, nagu minu jaoks on näljatunne hästi grounding, et kui on ärevus, siis keskendun sellele, kui näljane ma olen ja tuju läheb heaks ja ärevus üle. Ja kui on ekstra ärev, siis teen trenni või võtan lahtisteid või midagi, jälle aitab. Täielik toimetulekumehhanism. Nagu trihhotillomaania ja kõik muud asjad, mida ma teen. Ühesõnaga ja, selle ärevusega on ikka suht pizdets. Olen endal küünenahad ka nii katki kiskunud, et üks sõrm läks mädanema lausa. 

Oleks siis ainult see onju, et ma oma toimetulekumehhanisme kasutada ei saa (eile läksin peale vahepala nuttes õe juurde ja ütlesin, et ma ei usalda ennast ja tahan toitu välja oksendada ja siis ta oli kohe hästi toetav ja olime koos veidi, kuni mul see tung üle läks), aga siin peab ju sööma ka. Ja nagu ma söön literally 4x rohkem kui isegi oma \”headel\” päevadel. Ma olen ju aastaid kasutanud söömiseks fkn lastenõusid, praad minu jaoks – ikka muumitaldrikul, eksole. Ja see, et siin nii palju magusat (kohupiimakreeme, komme jms) saab süüa on ka hirmutav. Ja siis toidud on nii tavalised – viineritega seljanka, lihakaste kartulitega vms. Jälle siuke ….. aaaapppppiiii, aidake, ma suren ära emotsioon. 

Isegi, kui mul see ekstreemse nälja faas oli, siis ma sõin mahult vähe. Pakk krõpsu on juba 750-1000kcal ja see on ainult 150-200 grammi. Üks kohuke – 150kcal jne. Et jaa, kalorid olid kõrged, aga mahud suured. Nüüd ma olen aru saanud, et ma oleks pidanud ekstreemse nälja ajal järgima mingeid söögikordi ja regulaarsust looma jne, oleks kindlasti vähem lappama läinud, seda enam, et kõrgtöödeldud toit nagu krõpsud tegelt tõstab söögiisu ja siis noh .. söödki 5000kcal, kui normaalse režiimiga oleks vb söönud 3000kcal. Sellest kirjutan kunagi pikemalt, ma mõtlen kuu või enama pärast. Et haiglarežiim vs Minnie Maud – kumb on parem, mis on plussid ja miinused jne. Mõnes mõttes olen ma haiglas MM-ga kaasnenud kaalutõusu pärast, samas kui seda teinud poleks, oleks nkn siin, lihtsalt kaalunumber oleks võibolla teine. Aga organism haigem. Ütlen kohe, et tegelt võiks olla mingi combo neist vms. Aga jaa, igatahes olen väga õnnelik, et haiglasse ikka tulin. Nagu psühhiaater ütles – \”see on sinu jaoks praegu täpselt õige koht.\”

Üldiselt veidi haiglaelust ka. See on ikkagi suletud osakond, kus on omad reeglid, nii et ma väga palju ei pajata. Aga sööme siin siin 6x päevas ja hästi tavalist toitu, putru, kohukesi, tavalisi suppe, ühepajatoitu jnejne. Lisaks siis suhtlemine spetsialistidega ja nii. Kellel vaja, käivad erinevatel uuringutel – aju-, mao- vms. Igatahes üldiselt on siin hästi rahulik ja hea paraneda. Töötajad on kõik NIIIIIIIIIIIIIIII TOREDAD, et lihtsalt ei ole sõnu. Nagu hoolivad ja sõbralikud ja vastutulelikud ja no üleüldse lihtsalt imelised inimesed, ausalt, müts maha nende eest ja minu lõputu tänu lihtsalt, et nad seda tööd teevad ja inimestel terveneda aitavad.

Igatahes jah, ma olen ikka palju rohkem katki, kui mulle turvaliselt koduseinte vahel nälgides, turvatoite süües ja trenni tehes tundus. Veits igatsen oma turvatoite siin, though. Nagu mitte halvas mõttes, vaid lihtsalt hull isu on varsselleri järele nt kuidagi just. Ja punast kala tahaks – graavilõhe võikut või sushit vms. Mingi soolapuudus no 😀 ma olen täielik soolahull ja siin on toit küllaltki mage ja vahepalad magusad. Muidu kõht on rämetäis kogu aeg, haha. Et mitte sellest tekkinud isu. Lihtsalt mingi täielikud soolavõõrutusravi sümptomid. Tahaks lihtsalt näpu soolatoosi panna ja limpsida, yummmm. 

Need tavainimese portsud venitavad mu magu nii, et see iga kord valutab, ärevus laes, essad kolm ja pool päeva muudkui nutsin, kolmapäev-neljapäev plaanisin haiglast põgeneda ja Emajõkke hüpata v end kuskil täis juua ja siis räigelt mingi nälgida, eksole. Aga sain aru, et pean end hoopis ravima, mitte koju jooksma. Rääksin T-ga ka ja ta oli ka nagu \”no paluuuuuuuun kannata ära, ma ei saa sind ju kodus aidata\” yada yada, et jah, teen oma 21 päeva ikka kenasti ära ja alles siis põgenen, ha. Söömishäirest paranemiseks on see 100% kindlasti parim koht ja ehkki algus oli päris raske, siis mul on hea meel, et ma ikka siia tulin. 

Vahel postitan siin Instasse, niiet getterjakass

olxxx baiii, sööge ikka tublisti onjuuuu, fuck diet culture babes