Aastapäevast, toidust ja kõigest muust kah

Teate, mul tuli mingi massiivne isu blogida, kummaline suisa. Mõtlesin korra, et krt, aga mul pole nagu millestki kirjutada ju, sest noh, kuskil käinud pole, midagi teinud pole – keda mu mittemillegitegemine ikka kotib? A noh, siis ma sain aru, et ega enamikel inimestel ongi praegu voodipesuvahetus vist nädala tipphetk, nii et savi.

Nii et ee, jah, ma vahetasin üleeile voodipesu. Kuidas teil on, kas teil on ka välja kujunenud üks inimene peres, kes seda teeb? 😀

Ma olen paar korda lasnud T-l voodipesu vahetada, aga nii suhte säilimise mõttes ma seda enam ei tee. On kaks asja, mida on mul endal sada korda lihtsam teha kui vaadata, kuidas tema seda teeb – kokkamine ja voodipesuvahetus. Mõlemal juhul muutub ta mõne minutiga muidu alati ekstrrrreeemselt rahulikust ja muhedast (ja viisakast!) mehepojast mingiks ropendavaks närvipuntraks, kelle suust ei kuule väga muid sõnu kui väga närviline ja kuri \”t*ra\”. Ta elas küll enne meie suhet õige mitu aastat üksi ja sai tollal nende asjadega hakkama, aga 240×220 tekk (mida ma vahetan nii, et ronin lihtsalt tekikoti sisse ja siis.. panen selle paika:D) ja köök, mis on kaos (aga minu jaoks loogiline kaos, sest ma tean, kus kõik on) ilmselgelt tema jaoks too much. Ma tean täpselt, kust kapist suure tõenäosusega pakk makarone, teepakid või tuhksuhkur alla kukub, aga tal, vaesekesel, pole õrna aimugi. Nii et minu jaoks on kokkamine tõeline meditatsioon ja tema jaoks, noh, täpselt vastupidi 😀

Me tähistasime siin eelmine nädal enda 2. pulma aastapäeva kah – paberpulma. Tähistasime seda 100% koduselt – sõime koos lauataga hommikusööki, tegime (tegin..:D) kaneelirulle, käisime saunas & õhtul tellisime sushit ja vaatasime animet. Jätsime tellimise nii hilisesse õhtusse, et ainus koht, mis lahti oli, oli Sushi King ja no.. iu. Vastik, kuiv ja kole sushi – ja minu meelest täpipealt sama, mida Rimis lahtiselt müüakse? No ma olen vähemalt 85% kindel, et nii on. See röövis Tartu sushikohtade viimase koha Oishiilt, mis nüüd on eelviimane. Kõigist tartu sushi-kohtadest on mul proovimata ainult see päris uus koht, mis ta oligi – Komorebi? Kui keegi proovinud on, siis andke teada, kas on hea 😀

Ja kõige paremat sushit saab mumst siin Yakuzast, Tokumarus on hea hea – nende Philadelphia on nii õrn ja mahe kuidagi, teised sushid on ka väga head (T-le meeldivad väga nende tempura valikud nt).

Üheaegselt on uskumatu, et me oleme abielus olnud juba kaks aastat, teisalt tundub uskumatu aga see, et kuidas ALLES kaks, see oli juba igavik tagasi ju 😀
Väga ilus igavik, või noh, kaks aastat tagasi, igatahes. T on .. maailma parim. Siiralt. Päriselt. Nii minu inimene. Nii soe, nii hell, nii hooliv, toetav ja armastav, aga samas tugev nagu kalju, alati valmis minu eest seisma, nii mehine ja julge. Nii.. minu. Ühtlasi ainus inimene, kes saab aru mu retarded huumorimeelest ja mu hullumeelset Väikese My iseloomu ohjes hoida suudab, haha. Minu hing, minu süda, minu turvatunne, minu armastus.

___________

Mõni nädal tagasi värvisin ma oma juuksed peale pikka uurimistööd poolpüsivärviga lillaks. Niipalju, kui ma uurisin, oleks pidanud lilla värv pruunidel juustel jääma küll tume, aga siiski.. lilla.

Hiljem sain ma aru, mis fataalse vea ma tegin – mu juuksed pole just päris tavalised pruunid, vaid vägggaa tugevalt oranžid, sellised kastanpruunid, inglise keeles auburn. Ühesõnaga, vaadake ülemist pilti.

Ühesõnaga. Tulemus jäi räme, sest kogu see oranž pigment mu juustes jäi läbi selle punaka/ lillaka kumama ja siis olid mu juuksed korraga lillad, punased, oranžid ja pruunid. Kokkuvõttes nägi see lihtsalt väga odav ja inetu välja 😀

Peale esimest värvimist

Peale teist värvimist 

Peale esimest värvimist otsustasin ma, et okk, ei anna kohe alla, vaid proovin korra veel – siis jäi tulemuseks isegi täitsa normaalne värvitoon, mitte küll väga lilla, aga noh, ikkagi vähe etem kui esialgne tulemus. Selleks hetkeks oli mu isu värvitud juustest aga täis ja ma veetsin iga hetke halades ja oma juuste käest vabandust paludes, et ma enne neid ei hinnanud.
Niisiis – algas operatsioon Juuksed Normaalseks. Googeldasin, jälle, ja sain teada, et kõõmavastane šampoon pidi kõige paremini juuksevärvi eemaldama ja juhtumisi seisis mul kodus pudel Natura Siberica kõõmavastast šampooni. Pesin mitu päeva järjest juukseid nii, et ma šampoonitasin neid, pesin šampooni välja ja siis kordasin sama sammu mingi 5-10 korda. Mis ma oskan öelda.. Mu peanahk ja juuksed ei täna mind selle nalja eest just väga palju 🙂 Kuivatasin peanaha ikka väga vastikult ära ja juukseotsad on ka kuivemad kui muidu (iga päev pesemise lõpus küll maskitasin neid). Ühesõnaga – selle juuste värvimise hind on ~20€ värvi ja tooniva palsami peale, kaks paari kummikindaid ja paar cm juukseotsi, mille ma lähipäevil maha pean lõikama.

Küsimus – kas punakaspruunid juuksed saab blondeerimata lillaks? Vastus – ei.

jälle normaalsed, jeeee

Lisaks kõigele sellele, khm, põnevale, olen ma täiustanud enda pärmitaignaoskusi ja nüüdseks olen ma vist leidnud ideaalilähedase lahenduse, mis minu ahjus lollikindlalt toimib.

Ma sellele esteetilisusele selgelt väga palju tähelepanu pöörata ei viitsi:D, sest minu jaoks on tähtsam see, et:
– taigen oleks pealt täpselt parasjagu krõbe, aga mitte liiga kuiv,
– seest peab olema taigen üheaegselt nii võine, pehme kui ka ülimalt õhuline ja veidi justkui kihistuv, ma ei oska täpselt seletada.
– saiakesed peavad ka järgmisel päeval olema vähemalt peale soojendamist veel parajalt pehmed.

Fun fact – ma olen vene perest pärit ja oma esimese pärmitaigna (mis on vene köögis totaalne staple) tegin ma 10-aastaselt. Mäletan, kuidas ma seda taigent segasin ja sõtkusin oma pool tundi, oi blinnn. Nüüd teeb kogu segamise ära mikser.

Maal vanaema juures olles tegi ta ikka väga tihti erinevaid pärmitaignaküpsetisi.. moosi ja õuntega plaadikoogid, erinevad soolased ja magusad saiakesed jne, mmmm. Ja siis me sõime ennast tädipoegadega alati saiakestest ja külmast piimast nii lõhki kui vähegi sai, siis, kui kõht juba täis oli, mahtus alati 1 magus saiake lõpetuseks veel. Sest kas sooje koduseid saiakesi saabki teisiti süüa? 😀

Eriti head olid vanaema õunamoosisaiakesed, mina selliseid teha ei oska, või noh, pole õiget moosi. Ehkki süüa meeldib mulle teha, siis ise moosi keetma vms ei hakka ma talveks kunagi – ma ei taha riskida sellega, et moos läheb käärima või hallitama ja siis on kogu töö hukas, jõkkk. Liiga tundlik närvisüsteem selleks.. 😀

Üleeile (?) tegin päris õiget ja traditsioonilist lasanjet. Hautasin mitu tundi ragu´d, keetsin juustuse bechameli jms.. Jaa siis sõin väikese tüki, ütlesin väkk ja rohkem ei söönud :D, sest minu jaoks oli see kombo kaugelt liiiiga rasvane. Samas T sõi ja kiitis.. ja siis sõi õhtusöögiks pärast veel POOL lasanjet. Ju siis vist tegelikult ei olnud halb 😀

Nädala alguses tehtud makaronid hakkliha ja tomati-kurgi salatiga olid igatahes sada korda etemad, haha.

Ma täpselt ei tea isegi, miks, aga minu jaoks olid makaronid hakklihaga aastaid üks kõige hullemaid fear foode ehk selliseid toite, mita ma täielikult vältisin.. Või noh, üldse lisasin ma pastatooted enda menüüsse tagasi alles eelmisel aastal, enne seda sõin ma neid maksimaalselt kord aastas. Aga makaronid hakklihaga.. nendega oli mul ka eelmine aasta mingi väga tõsine teema, need olid minu jaoks ebatervisliku toidu kehastus, AGA samas ei söönud ma neid ka ülesöömishoogude ajal erinevalt näiteks krõpsudest või millestki muust taolisest.

Nüüd aga sõin ja hirmus maitsev oli, eriti MAJONEESIGA (mis ei olnud felixi 72-kaloriline eesti kergeim majonees). Lihtsa elu rõõmud on need kõige paremad rõõmud, eh?

Sarjasoovitus: \”The Story of God With Morgan Freeman\” Netflixis. Nii sügav, mõtlemapanev ja ilus sari. Minus igatahes liigutas midagi ja viis mu sammukese lähemale sellele igavesele küsimuste jadale, mis on mind terve elu saatnud – \”kes ma olen, millesse ma usun, mis on mulle tähtis ja kuhu ma tahan jõuda?, vastamisele. Teate, ma käisin kunagi isegi teraapias, et nendele küsimustele vastust leida. Sest 20-aastaselt jõudis mulle kuidagi väga teravalt kohale teadmine, et me kõik sureme ära & elu justkui kaotas veidikeseks mu jaoks mõtte. Sest mis mõttega ma elan, olen, pingutan ja rõõmustan, kui ma nagu.. niikuinii ära suren? Ja mis siis edasi saab?

Nüüd, kolm aastat hiljem, võin ma öelda, et mul on omad uskumused selle kohta, mis saab peale surma ja miks ma üldse olemas olen. Vastus viimasele on lihtsam kui arvata võiks – sest tore on. Savi, et elu kunagi läbi saab, enjoy the ride while it lasts, rõõmusta, too teistele rõõmu, õpi ja õpeta teisi.

Ok, nüüd läks sügavamaks kui Vargamäe soo. BAI.

_________________________________

Juhul, kui soovid mu tegemistel rohkem silma peal hoida, jälgi mind Instagramis – https://www.instagram.com/automemoryd0ll/.



Seelikutest ja kleitidest ja nende pikkusest

Triin kirjutas väga tabava postituse kleitide ja seelikute pikkusest ja ma tahtsin sõna sekka öelda, aga see kommentaar muutus umbes viis kilomeetrit pikaks. Nii et ma mõtsin\’, et vormistan selle hoopis postituseks.

*Üle poole selle postituse jutust ei ole mitte kuidagi seotud ei Triinu arvamuse ega Murca kommentaariga, lihtsalt igaks-juhuks mainin. Sest mu arvamus võib olla piiigem tuline. 

Miks?

1) Sest mul on väga palju vaba aega ja

2) Maailmas on väga vähe asju, mis mind rohkem närvi ajavad kui mõttetu sildistamine ja lahterdamine, ERITI naiste surumine mingitesse pointless rollidesse, nende materdamine ja solvamine mingite nii mõttetute tegurite alusel nagu seeliku pikkus, dekoltee sügavus, juuksevärv või silmavärv, FFS. Krt, lambist tuli meelde, kuidas mulle kunagi 10 aastat tagasi rate.ee-s mingid vanad mehed postkasti kirjutasid, et kui katus roostetab, siis on kelder märg – jommaijoo, ma olin 13-aastane punapea, tollal ma ei saanud aru, kui haige selline asi tegelikult on. 13, punapea, must be a hoe, eks. 

Konkreetselt haige on see, kui mehed naisi üleseksualiseerivad ja otsustavad, mitmesentimeetrine seelik naise täpsemalt litsiks teeb ja kui mitu senti allapoole põlve peab see jääma, et naine oleks nunn, aga veel haigem? Veel haigem on see, kui seda teevad teised naised.
Krt. Alles nagu saime valimisõiguse, võiks nagu kokku hoida, ei v? Misasja teil on vaja kogu aeg vihata kõike ja kõiki, mis kõnnib..või veereb…või…?

 Mis suhtumise me selliselt järgmisele põlvkonnale edastame?

Kas me tahame tegelt ka, et noored tüdrukud arvaks, et meestel (ja ka naistel) on õigus nende väärtust otsustada selle põhjal, kui pikk SEELIK neil seljas on? Et savi, Marike, et sa õpid ainult viitele ja tulevikus astrofüüsikuks loodad saada, eile oli sul ikka liiga lühike seelik seljas, nüüd oled sa lapsik ja litsakas. Teine kord pane ikka püksid jalga, eks. Ja vaata siis, et särgi käised liiga lühikesed ei oleks. Ehkki, tõele au andes, oleks mul tütar, siis ma ei tahaks, et ta käiks VÄGA paljastavalt riides. Miks? Sest mehed paistavad arvavat, et paljastavalt riietuvad naised on mingi nende ühisvara, mida võib catcall\’ida, käperdada ja alandada. Mul endal on esimesed kogemused sellega umbes sellest ajast, kui ma olin mingi 13-14 vms jällegi, sest ma ei osanud arvestada veel sellega, milline riietus võib tuua ebameeldivat tähelepanu. Maika ja lühikesed püksid, kui ma olin 12 ja tissitu? Täiesti okei. Aasta hiljem? Not so much.

Meie ühiskond ei ole lihtsalt piisavalt normaalne ja turvaline, et naistel oleks õigus enda inimõigusi – näiteks kanda midaiganes me tahame – rakendada.

Meile võidakse lihtsalt nii banaalse asja pärast nagu seelik liiga teha nii moraalselt, vaimselt kui halvimal juhul ka füüsiliselt. Kui ebanormaalne see on? Roolijoodikud ja vägistajad saavad ka mõnes olukorras rohkem mõistmist kui sügava dekoltee ja lühikese seelikuosa kombinatsiooniga naine.

Millise pikkusega seelikuid ma ise kannan? Viimasel ajal konkreetselt igasuguse pikkusega, ainult maani seelikut mul pole, sest need kipuvad mulle 20 cm liiga pikad olema.

Näiteks.

* Pluus, Paavli kaltsukas, 1€, seelik 2.50(?), tennised vanad head Conversed, kapipealne ilgelt sassis 

*Jälle Paavli, 3€

Natuke rohkem ja natuke vähem üle põlve. Samas valgel kleidil on päris paljastav ülaosa. Et siis…? Mis sootsium arvab?

*Paar aastat tagasi Poola Mohitost ostetud, 10€ ringis maksis 

Mida ma isiklikult väga ei fänna, on liibuvad kleidid, sest neis ei saa normaalselt süüa… 😀




Killstar, alega umbes 30€

Siiani on mu lemmikpikkus olnud selline natuke ülalpool põlve & lemmiklõige vana hea skater, aga ma pean tõdema, et suts pikematel kleitidel on ka oma võlu, mõjub kuidagi boholt või nii.

Boohoo, soodukaga ostetud, maksis 10€ ringis 

See viimase pildi kleidi lõige on ka mõnus – smock. Hästi lohvakas, saab korralikult süüa, ilma, et põdema peaks. Jah, ma valin igapäevaseid kleite selle järgi, kas saab süüa või ei, sest mulle tekib peale sööki alati väga hull punu ette 😀

Üldiselt – rohkem kleite, pikki või lühikesi (või kandke pükse, kui meeldib, mul suva, mulle meeldivad kah) ja vähem viha ja mõttetult sildistamist. 🙂


Bulimia Nervosa: II

Omajagu blogijaid on viimaste nädalate jooksul kirjutanud enda kaalulangetuspüüetest ja ehkki ma pealkirjast üldiselt kaugemale ei jõua (sest et see pole tervislik), siis ma ohkan isegi pelgalt peale nende pealkirjade lugemist kergendatult, sest ma olen nii õnnelik, et..

..See ei ole enam minu elu.

..Et ma tean, mis asi on normaalne toitumine.
..Et ma tean, et mu väärtust ei väljenda iialgi enam number kaalul. 
..Et ma tean, et ühtegi normaalset inimest ei huvita mu pehme kõhuke või väike tsellu siin-seal.
..Et mind ennast (enamjaolt) need väikesed vead siin-seal ei heiduta. 
..Et ma tean, et keha on kõigest kest. Ma olen enamat kui keha, ma olen hing. 
.. Et ma tean, et 95% dieetidest on määratud läbi kukkuma. 
.. Et isegi, kui sa endale sisendad, et \’see ei ole dieet\’, siis see on dieet. 
.. Et ma olen lihtsalt niii palju tervem ja normaalsem inimene kui varem. Ja niii kuradi palju õnnelikum, et paha hakkab, noh. 

Ma olen nüüdseks juba kolm kuud suutnud eemale hoida kaalust, ebatervislikest toitumismustritest, pidevast enesevihast, 24/7 toitumisalaste artiklite lugemisest, enda piitsutamisest, piiramisest, toidu väljateenimisest… ja kõigest muust, mis mu elus ligi 8 aastat olulist rolli mängis. 
Hästi äge on olla mina ise. Hästi äge on mitte mõelda KOGU ärkvelolekuaeg toidust ja siis seda unes ka näha. Konkreetselt selline tunne on nagu ma oleks uuesti sündinud ja maailm oleks mu ees valla, mul on nii palju aega & võimekust oma tähelepanu erinevatele asjadele pöörata, et kogu universum oleks nagu uue mõõtme saanud. See on lihtsalt mega tunne.
Muidugi see paranemisprotsess ei ole pidev lust ja lillepidu. Mõni päev on ikka veel nii raske, et ma ei tule päev otsa voodist välja muuks, kui söömiseks ja vetsuskäimiseks. Ärevus, depressioon, toitumishäired & kõigi nendega kaasnevad etteheited, viha ja põlgus iseenda suunas on visad kaduma, aga see, et selliseid päevi on nüüd kuus võib-olla paar tükki iga jumala päeva asemel, teeb ilmselgelt elu märksa elamisväärsemaks. 
Nii palju lootust on ka. Lootust, et kui ma ühel päeval hinge hakkan heitma, siis oma viimastel minutitel ei pea ma kahetsema seda, et mul pole muid mälestusi kui toidupäevikud, kaalud; ainult kahetsused ja elamata elu. Ma olen samm-sammu haaval hakanud oma elu üle otsustamist toitumishäire ja depressiooni käest enda kätte haarama. Konkreetse näitena võib tuua selle, et kui ma varem kartsin natukenegi silmapaistavmalt kui teksad-pusa-tsärk riietuda, siis nüüd ma olen hakanud täitma oma unistusi grunge/natuke goth stiilis riietumise osas ja see on niii laheeeeeeeeeee, sest ma lõpuks tunnen, et mu välimus ja sisemus hakkavad tasakaalu jõudma. 
Ma arvasin kogu aeg, et ma olen kaugelt liiga paks, et niimoodi riietuda; et inimesed vaataks, et \’iu, mingi paks vaal püüab vist ilus olla\’*. Ja et kui ma ühel päeval lõpuks peenikeseks saan, siis ma täidan kõik need unistused ja hakkan elama.
* Pealegi, kui keegi peakski niimoodi mõtlema, siis võib päris kindlasti öelda, et probleem on temas. 

Kõik need aastad ma lükkasin elamist edasi, plaanides seda teha niipea, kui ma lõpuks ideaalkaalu saavutan. Nagu ma IG-s mainisin (ma postitan Instagrami – põhiliselt storysse – päris palju, nii et kui kellelgi on huvi, siis võite mind julgelt jälgida – automemoryd0ll), siis mul pole isegi pulmapilte, sest ma kartsin, et ma jään piltidel liiga paks. Lisaks on aastate jooksul mu häire võtnud mult kõik sõbrad, sest noh, mul ei olnud muu kui häire jaoks aega/ tahet. Tõele au andes, ma VÄGA imestan, et mu partner mu kõrval siiamaani on, sest ta on tagantjärele rääkinud, et tal oli vahepeal väga raske, sest minuga polnud kuudeviisi võimalik rääkida muust kui kaalust/ toidust/ välimusest. Võite arvata, kuidas see suhtele mõjuda võib.
Aga ei, ta on siin, toetav, armastav ja hoidev nagu alati. Minu elu.
Nüüd, kui ma pole pidevalt keskendunud oma välimusele, on mul päris palju aega olnud vaadata enda sisse. Selleks, et mõista, misasi ma olen, läheb mul ilmselt veel paar aastakümmet, nii et siin pikemalt pole mõtet peatuda, ma olen imelik, tasakaalutu ja keeruline ja mul on nii veidralt palju vastandlikke omadusi, et see tekitab küsimusi. Aga. Viimasel ajal on jagatud hullult palju MBTI isiksusetesti, mille ma ka läbi tegin. Ma olen varem teinud sarnaseid isiksuseteste, aga mitte päris seda. 
Ja see oli tõesti HÄMMASTAVALT spot-on, nagu 100%, ausalt. Selle järgi olen ma INFP-T (Introversion/ Intuition/ Feeling/ Perceiving) tüüpi, mida iseloomustab nt:
– idealism
– enesekriitika
– loomingulisus
– hea eneseväljendusoskus
– suur empaatiavõime
– raskused iseenda mõistmisel
– introvertsus, aga samas kõrge kohandumisvõime
– introvertsemate (hermit mode) ja ekstravertsemate perioodide vaheldumine 
– teistel on raske INFP tüüpi inimesi mõista 
– raskused pikaajaliselt ühele asjale keskendumisel 
– INFP\’s are notoriously hard to get to know, this is because we don\’t actually know ourselves very well.
Ma veetsin mitu-mitu-mitu tundi selle isiksusetüübi kohta uurides ja ausalt, huh, kergem hakkas. Kuskilt leidsin ma isegi nimekirja ametipositsioonide kohta, mis selle isiksusetüübiga hästi sobivad ja minu tulevikuplaan oli ka seal sees (+ KÕIK ametipositsioonid, mida ma lapsest saati kaalunud olen, nt kirjanikuks saamine oli mu hulll unistus, kuni ma aru sain, et see ei ole kõige realistlikum või lihtsam valik elus). 
No igatahes, kuhu ma jõuda tahtsin, oli see, et isegi mu isiksusetüüp kallutab mind tugevalt toitumishäirete poole – ma ausalt ei tea ühtegi enesekriitilisemat ja idealistlikumat inimest kui ma ise, nii et mis siit muud tahta olekski? Aga inimene õnneks on üsna õppimisvõimeline olevus ja ma hästi siiralt usun sellesse, et läbimõtestatud enesearendamise käigus oleme me kõik suutelised teatud piirideski enda liigteravaid nurki lihvima. 
Muidu oleks mul oma keerukast iseloomust savi, aga ma ei kujuta päris täpselt ette, milline töökeskkond oleks selline, kus ma tunneks end mugavalt ja ei peaks mingit maski ette manama ning teesklema kedagi, kes ma ei ole. Siiani on mulle kõige paremini sobinud vist imepisikeses kollektiivis töötamine, kus omavaheline suhtlus oli pea täielikult töistesse raamidesse surutud. Ma ei pidanud kedagi teesklema, sest ma ei pidanud näitama just kuigi suurt osa iseendast. Ja see oli hästi mugav ja vahva ja tore. Hm. 
Aa, jaa, buliimia, sellest tulin rääkima ju hoopis.. 
Niisiis. Selle 3 kuuga olen ma püüdnud luua mingit normaalsemat suhet enda ja toidu vahel. Hästi palju on olnud sellisest teosest nagu M. Zilmeri \”Normaalne söömine\”. Ma VÄGA!!!!!! soovitan seda raamatut kõigil, kel on probleeme sagedase dieeditamise, kehakaalu, toitumise ja kõige muu seonduvaga. Selles raamatus on põhilised ca 20 lehekülge – kui nende järgi toimetada, peakski kõik okei olema. Hästi lihtsalt puust ja punaseks lahtiselgitatud, mis asi see normaalne söömine siis lõppudelõpuks on ja kuidas inimene kui organism sööma peaks, et püsida terve, virk, kraps ja normaalses kaalus. Mulle soovitas selle lugemist psühhiaatriakliinikumi toitumishäirete osakonna toitumisnõustaja ja teose autor on TÜ biokeemik, mitte mingi järjekordne toidumaag, kes oma uhke äpiga su sada korda saledamaks lubab teha, maksa aint pappi. 
Peale selle raamatu läbilugemist loksus mu maailmavaade söömise osas kuidagi nii mõnusalt paika. See on hästi lihtsalt kirjutatud, noh, sest lõppudelõpuks – söömine peabki ju lihtne olema. Lihtsalt söö, kuula oma keha, sa ei pea teadma midagi makrodest ja kaloritest ja mikrodest ja blabla.. su keha on üks maaaru tark sell! Küll ta sulle teada annab, mis sul vaja on… 
unless sa oled sama fucked nagu ma ja su näljahormoonid on täiesti sassis, aga selle ravimine on sada korda kergem kui arvata võiks, mul nt esialgu oli nii, et ma MITTE KUNAGI ei saanud normaalsel ajal aru, et mul on kõht tühi ja tundsin nälga alles siis, kui see oli juba EKSTREEMSELT tugev, nagu \’pilt kisub tasku tasapisi\’ tugev põhimõtteliselt. Ma ei teadnud, et on olemas ka selline kerge nälg, minu jaoks nälg = otseselt see hunger pangs, kui sul on näljast kõht juba väga-väga-väga valus. Selles osas on asi ainult natuke paremaks läinud, mul on nüüd hommikuti kõht tühi, muul ajal suudan ma vabalt tundide viisi mitte süüa (lahendus – mehhaaniline söömine). See hommikune söömine on ka maru tore, ma ju pole seda aastaid normaalselt viljelenud. Kui ma end ravima hakkasin ja soovituste järgi hommikusööki sööma (puder + võileib), siis mul olid kõigepealt nii tugevad valud, et ma tahtsin nutta ja maa alla vajuda. See tugev valuaisting peale hommikusööki kestis intensiivselt 2 kuud, enam päris valus ei ole, lihtsalt ebamugav veidi. Kui ma nt ainult võikusid hommikul söön teega, siis enam keha isegi ei valuta, hakkab vist harjuma. 🙂 
Raamatu põhipoint on see, et kõike peab sööma, sest kõike on vaja. Süsivesikuid, valke, rasvu, kala, muna, kõike. 
Enda poolt lisaks veel, et kui sa oled otsustanud kaalu langetada ebatervislikul moel, nt mitte süües süsivesikuid (mida meie keha väga vajab) või süües liiga vähe ja seejuures väidad, et sa langetad kaalu tervise nimel, siis usu mind, need kaks paradoksi ei saa koos eksisteerida. Ei eksisteerigi. 
Kui kedagi need üldised lihtsad toitumissoovitused huvitavad, mis haiglas anti, siis:
Ma enda lehte üles ei leia, aga paistab, et soovitused pole aastate jooksul muutunud – noh, miks peakski, eks. 
Mind esialgu ehmatas see toidu kogus hullult ära. Ma olin kindel, et ma lähen niimoodi julmalt paksuks. RIIS? MAGUSTOIT? MIDA? Öeldi, et isegi kommi võib süüa. Ja praetud toitu, nt šnitslit. Minu jaoks oli šnitsel nt täielik patutoit, aga nüüd olen seda korra isegi teinud, et uuesti kana õppida sööma muus kontekstis kui lihtsalt rõve kuiv valk. Täna üritasin seda teist korda teha. Tegin munanuudleid (btw, need pole roltonid) köögiviljade ja kanaga. Mees sõi ja kiitis, ma teises toas gagisin nagu suu oleks üht parajalt suurt, kõva ja pikka..kanatükki.. täis. Aga kõik toidud on tähtsad ja ma püüan kodujuustult, kanalt jms eemaldada seda \”tervisliku!!!\” toidu negatiivset mekki samamoodi nagu \”ebatervisliku!!!\” toidu mekki küpsistelt ja mahlalt. Toit on toit, poogen muu, eks?
Olge siis normaalsed, sööge hästi ja mudige oma pehmet sooja kõhtu, see on nice as heck 
xo getter 

Veeri rändom

Ma olen päev otsa peas iseendaga pikki dialooge pidanud, nii et ju vist on aeg blogida, eks.
Me oleme T-ga nüüdseks täpselt kuu aega nonstop  (va prügi väljaviimine pmst..) ninapidi olnud ja ma tunnen, et minust hakkab saama vinguv bitch. Mitte, et tema miskit valesti teeks, mul on lihtsalt isolatsioonist kopp nii siiralt ees, et see hakkab ajudele ja muudab mu kärsituks.
Näiteks. Täna. Ütlesin, et ma hakkan mööblit kokku panema, aga ta tehku rahulikult tööd edasi.

Noh, seni, kuni kõik sujus, olin ma väga normaalne. Aga siis, kui enam ei sujunud, siis nagu väga polnd. (= ma kinnitasin sahtli tagust ja lõin selleks mingeid plastikust naelalaadseid asju sisse, AGA NEED EI LÄINUD SISSE LÕPUNI,  sest ma olin taguse enda jätnud sinna sahtli taguse ja külje vahele panemata. misasi on loogiline mõtlemine ja kas seda kontaktivabalt koju saab tellida v?)

Ma: *teeb vinguvaid ja arusaamatuid hääli ja pobiseb midagi omaette*
T: *nothing*
Ma: \”Lolllllllllllllll kummut, see ei tööta\”
T: \”Kas sul on abi vaja?\”
Ma: \”Ei\”
T: \”Okei\”
Ma: *jätkab vinguvate häälitsustega*
T: \”Oeh, anna mulle üks hetk, ma kohe tulen\”
Ma: \”Pole vaja\”.  Jaa siis mõttes: \”krt küll!!! kõikkkk pean ma siin üksi ära tegema!!!! Mitttttttekunnaaagggiiii ta mind ei aitaaaaaaaaaaaaaa\”
Life Hard GIF - Life Hard Baby GIFs

Lõppes see sellega, et T tuli, ütles, et kle, sul pole tagust ju siin küljes ja läks teise tuppa tagasi.

Ausalt nagu, see nii mina:
Brooklyn Nine Nine Brooklyn99 GIF - BrooklynNineNine Brooklyn99 B99 GIFs

Kummutit panin ma üldse kokku seepärast, et ma ei viitsinud õppida. Teate seda prokrastineerimise levelit, kus te teete kasulikke ja tüütuid asju, peaasi, et õige asjaga tegelema ei peaks? Jep, see olen olnud mina viimased eee… vähemalt nädal aega.
Nüüd on mul jäänud 2 päeva, et saada tehtud umbes 8 päeva jagu kooliasju. Minu plaan? Teeselda homme, et ma olen haige, nii et kui T küsib, kas ma kooliasju ka plaanin teha, siis ma saan öelda,  et eeei, ma olen haige.
Ma olen siiski täiskasvanu ja kui ma otsustan olla lapsik ja vastutustundetu ja 24 tunni sisse pressida mitu mahukat kodutööd, siis on see mu inimõigus.
Koolist väljakukkumine on samas ka mu inimõigus.

Njah… ju ma vist ikka homme tegelt pean alustama.

This Is Fine Fire GIF - ThisIsFine Fire Burning GIFs

Järgmine teema. Ma jäin töötuks ja mul on õigus töötuskindlustushüvitisele, mis tähendas aga enda töötuna arvele võtmist. Ja vastamist hulgale põnevatele küsimustele nagu:

  • Mida olen teinud, et tööd leida?
  • Millistest allikatest olen tööd otsinud?
  • Millist tagasisidet olen saanud?
  • Mis on olnud takistused?
Nagu??? Hellooo kind sirs, kas te muidu teate, mis väljas toimub v? 
Liiga palju tööpakkumisi on tulnd, ei oskagi valida nagu, duh. Mis muid takistusi praegu ikka olla saaks, eks. Also nagu, ma saan mitu kuud tasuta raha, miks ma peaks esimesel nädalal üldse juba paaniliselt tööd otsima?
(vastutustunne on obviously mu keskmine nimi, hire me)
See üpris ootamatu töötus on aga toonud kaasa omajagu vaba aega, mida ma äärmiselt produktiivselt sisustan. Ma olen juba 3 hooaega Communityt vaadanud Netflixist ja pmst samapalju Saiki K-d. Beat that nagu, eksole. 
Lisaks sellele:
  • Seinu pahteldanud
  • Seinu lihvinud
  • Tahtnud seinu värvida, aga see värv haiseb NII RÄMEDALT, et selle kuivamise ajal küll kodus hängida ei taha
  • Mööblit lammutanud.
  • Mööblit kokku pannud. Palju.
  • Tellinud kõik vajaliku päääriiisss oma PC seti jaoks + graafikalaua :\’)
  • Saanud kõik peale arvuti juppide kätte ja oh my, on see vast elu
  • Graafikalauaga joonistanud
  • ILGELT palju pesu pesnud.
  • RÄMEDALT maganud. Eile ma ärkasin kell 2 päeval, tellisin Hessi, läksin 7 uuesti magama, ärkasin 12 öösel, olin tund aega ärkvel, läksin magama. 
  • Süüa teinud ja küpsetanud. Kaugelt liiga palju, aga tore on, kui on lõpuks jälle viitsimist katsetada ja köögis mässata.
Ma olen nädala jooksul mingi neli või viis kooki/ küpsetist teinud, hardcore. Normaalne täiskasvanu sööb ikka iga päev õhtusöögiks kooki, ei v?
Tegin kapis leiduvatest jääkidest (ma olen tõsine toiduhoarder, mu jäägid = 5 kapitäit kuivaineid + täis sügavkülm) hapukoore-kondenspiimakooki mustikaželeega. Väga hea oli. 
Siis tegin näiteks kringlit. Täidiseks said nutella, maapähklivõi, õun, daimi tükid, peale šokolaad ja pähkel. Taignasse lisasin kaneeli ja kardemoni. Maitses nagu diabeet. Maitses väga hästi.
Täna katsetasin sefiirikorvikesi, mis oli suht fiasko, sest mul pole sellist toredat asja nagu tordiprits.
Kõigepealt ma katsetasin süstlaga, siis läksin üle kilekotipritsile (vana hea). Lõpptulemuseks olid äärmiselt inetud sefiirikorvid ja ÜLENI sefiirine köök. Mida koristab homne Getter \’cuz fuck her, mwehehehe.

Ja siis ma tegin kahel päeval tacosid rebitud liha ja isetehtud tortilladega. Viimased on konkreetselt mingi elu parim avastus, neid on nii lihtne teha ja nad on nagu eepiliselt head. Ausõna. Elusees ei osta neid poest enam.
Parti tegin ka esimest korda elus – väljas seda küll enam ei telli, ma miskipärast alati kartnud ise teha, aga tegelt oli easypeasy123.
  • Paavli kaltsukast tellisin riideid ka.
Näiteks selle kleidi (2 euri):
Ja selle kleidi (5€), mis sobib imeeeliselt mu täpiliste Vansidega.
Oma niigi ilmselgelt kaugelt liigpõneva elu vürtsitamiseks tellisin ma lillat juuksevärvi, et esimest korda rohkem kui nelja aasta jooksul oma juukseid värvida. Kihk juuksed lillaks värvida on mul olnud noh, khm, umbes kõik need neli aastat ja ma olen korra isegi värvi ära ostnud, aga andsin selle ära, sest ma olin pussy või nii. 
Veits elevil. Veits kardan. Annan teada, kui see lõpeb täieliku feiliga ja ma näen välja selline:
Hidden Gems of Sesame Street Music: Part 1 | Muppet Fans Who Grew ...
Samas, nunnu ja karvane, eksole?

(edit: come check my insta @eiolegetter, it did nottt end well või nii) 

Teate, mis sakib? Ma nagu nii räigelt igatsen oma vanavanemaid. Mõtlen juba, et vb peaks maale sõitma, lihtsalt selleks, et aknast neile lehvitada. Oeh. Nii kurb on.
Üldse on kurb. Nokitsen siin oma asju teha ja panen mööblit kokku ja elu nagu.. kulgeb omasoodu ja whatnot.. aga tegelt on kaos ja kurb ja nõme. Ja lihtsalt vastik. Tahaks, et see kõik juba läbi saaks. 
Kõik, mis tundus normaalne, on pausil ja konkreetselt muud ei saagi teha, kui kodus püsida. 
Isegi, kui me ei kaota lähedasi, siis kaotame me kõik unistusi ja plaane ja toredaid potentsiaalseid mälestusi.
Me tühistasime näiteks enda Jaapani reisi ära. Ma olen seda ootanud terve oma elu, see oli juba niii käegakatsutav ja nüüd – ei tea ju, millal see juhtub. Järgmine aasta? Mitte kunagi? Who knows.

Ja ma pidin see kuu tätokaid minema tegema – jälle, sada aastat ette planeeritud ja ilgelt oodatud – ja tutkit, brat. Millal ma nüüd muumitätokad saan? Endiselt, who knows. 
Krt, isegi hambaarstile ei saa minna. 
Minu meelest seda viimast kuud aega iseloomustab jõle hästi see väljend, et \”siis, kui inimene plaane teeb, siis jumal naerab.\” Konkreetselt ainsad plaanid, mida nüüd teha saab, on see, mis päeval juukseid pesta või mida õhtuks süüa. Kui sedagi, eks. 
A noh, it\’s fine. Sest homme saab sefiirikorvikesi süüa. 

Kuidas praeguse olukorraga toime tulla? Nippe ärevikult

On neid, kellele praegused emotsioonid on igapäevaelust harjumuspärasemad ja on neid, kelle jaoks on situatsioon pigem uus. Kaheksa aastat ärevushäirekogemust liigitavad minu nende inimeste sekka, kellele postituse alguses loetletud emotsioonid on pigem tuttavad, ehkki olukord ise on uudne ja, olgem ausad, väga vastik.

Mõtlesin pikalt, kas kirjutada antud postitus või mitte, aga otsustasin, et teen seda siiski — ehk on kellelgi sellest kasu. Aastate jooksul olen ma välja töötanud või selgeks õppinud posu toimetulekumehhanisme, millest on ka praeguses olukorras üksjagu kasu. Ütlen ausalt, selleks, et neil päevil mitte hulluks minna ärevusest ja hirmust, pean ma ikka väga palju pingutama. Aga kui mõned üksikud hetked välja jätta, mil negatiivsed emotsioonid minu üle võimust võtavad, suudan ma püsida küllaltki rõõmus ja rahulik.

Kuidas? Eks ma räägin lähemalt…

NB: antud nippidest on kasu neil inimestel, kelle peamine probleem on üldine hirm ning harjumatu elukorraldus, koondatud või vähenenud sissetulekuga inimesed lihtsalt rahulikkusega vist arveid ei maksa. 

1. Päevakava. 
Päriselt. Normaalne elukorraldus ja rutiin kaose asemel on nii üleüldise ärevuse kui ka näiteks päris depressiooni puhul väga tähtsad. Säilita oma elu üle kontroll, ära lase enda rutiini käest.
Normaalsel ajal ärkamine ja magamaminek, piisav, aga mitte üleliigne uni – see on suur samm tavapärase elu poole. Lisaks oleks hea, kui sul on mingi kohustus, mida sa pead tegema kellaajaliselt. Paljudel on selleks kodukontoris töö, aga kui sa hetkel tööd ei tee, siis püüa nt iga päev kellaajaliselt jalutamas käia või pühenda tund-kaks enesearengule (nt Udemy, Eduonix, raamatud vmt).

2. Normaalne söömine. 

Hm. Sellest peaks ma võib-olla kunagi eraldi postituse tegema, ikkagi kolmandat kuud taastuv buliimik, kes õpib, mis see normaalne söömine üldse on.
Püüa oma toitumine hoida maksimaalselt rutiinne. Hommik, lõuna, õhtu, kaks vahepala. BTW, hommikusöök ON väga tähtis ja eriti oluline on pakkuda hommikul kehale justnimelt liitsüsivesikuid. Hommikusöögi söömine turgutab immuunsust ning annab sulle energiat, mida sa päeva esimeses pooles hädasti vajad. Süsivesikuid tarbides tõstad sa enda võimekust, sest keha saab keskenduda sinu jaoks oluliste ülesannete täitmisele, mitte ei pea tegelema glükoosi tootmisega.

Püüa hoida toidukordade vahed mitte pikemad kui 4-5 tundi, nii püsib su veresuhkur stabiilne, hoides ära ootamatud söömahood. Lisaks püsin vähemalt mina täis kõhuga märksa rahulikum kui näljasena.

See, mida keegi sööb, on ta enda otsus, aga köögi- ja puuviljad, teraviljalised, liha, piimatooted, kala ja kaunviljad on märksa parem valik, kui veidrad purgitoidud (mis põmst on eelnevalt loetletud asjadest tehtud) ja kiirnuudlid.

3. Ära lase end käest.

Pese ennast, kammi juukseid, kanna ka kodus kenasid, aga mugavaid riideid, vahel pane ehk veidi meikigi näkku.. Sellised pisiasjad kipuvad kodus olles ununema, aga aitavad tegelikult väga palju kaasa meeleolu positiivsena hoidmisel.

4. Piira uudistelugemist / infotarbimist.

See on väga tähtis. Päriselt, väga-väga tähtis. Ülitähtis. Kõige tähtsam.
Praegusel hetkel on metsikult palju ärevusttekitavat infomüra, mille tarbimine meile tegelikult midagi juurde ei anna. Sinu elu ei muuda ju kuidagi paremaks fakt, kui palju on näiteks Itaalias nakatunuid või surnuid.. Seega ei ole mõtet ka selle kohta pidevalt uurida.
Ma ei ütle, et oleme nüüd kõik ignorantsed või miskit, aga ausalt, mida vähem praegu uudiseid lugeda, seda parem su vaimne tervis püsib.
Mina olen loobunud ka nt Facebooki kasutamisest ja piiran väga ka Instagrami scrollimist, sest negatiivne teave levib ka seal.

Ma tean, et asjad on f*cked up, pole vajadust seda endale igal hetkel meenutada.

Kui soovid uudistel siiski silma peal hoida, pühenda sellele näiteks igal hommikul 15-20 minutit. Ära tee seda õhtul, sest see võib hakata häirima su und.

5. Arenda ennast ning tee trenni, kui soovid, aga ära tunne kohustust seda teha. 

Paljude inimeste jaoks on praeguses olukorras enda arendamine ning trenn vajalikud, et elu võimalikult normaalne tunduks (või ka lihtsalt, et oma aega kasulikult sisustada), aga kui sa ei tunne, et tahad seda teha, siis ära tee. Ja ära tunne end pahasti seepärast, et teised teevad.

Ka PUHKAMINE on tähtis ja täiesti normaalne. Ma olen viimased paar kuud rabelenud pmst nonstop ja täistuuridel ning kasutan seda veidikest üleliigset vaba aega, mida on tekkinud, ära selleks, et lihtsalt olla. Kaisutan meest, vaatan Netflixi, tšillin niisama.
Kuna ma nvn kodukontorist tööd teen, siis ega teda palju pole, aga tund-poolteist lisaaega on päevas praegu kindlasti.

Mingi hetk peaks siiski panema kokku need kümmekond kastitäit Ikeast tellitud mööblit, mis ootavad kummutiteks, laudadeks ja öökappideks saamist.. Ning võtma lahti vana mööbli, mis omakorda ootab uut omanikku.
Aga kõige jaoks on oma aeg, eks.

6. Positiivne meelelahutus. 

Eks inimesi on igasuguseid, aga praeguses olukorras düstoopiate ja pandeemia-teemaliste filmide/ seriaalide vaatamine, raamatute lugemine vmt on minu jaoks arusaamatu. Endas vabatahtlikult hetkel hirmu külvata? Yea, no, hard pass. 

Kodukontoris juhtme seinast tõmbamine on minu jaoks päris raske ja kõige paremini õnnestub see raamatuid lugedes. Ausalt, ma VÄGA soovitan raamatuid lugeda, see on meeldivalt lõõgastav ja rahustav ning aitab väga hästi veidikeseks reaalsusest põgeneda.

Mina tegin näiteks algust Witcheri-sarja raamatutega ning soovitan neid üliväga, suurepärane lugemine.

Mis ma veel teen? Näpin telefoni ja vaatan seriaale, great fun. 

Minu valikuks on seriaalide osas eeskätt naljakas content. Mõned mu lemmikud (kaks esimest on hetkel vaatamisel, ülejäänusid olen vaadanud varem):

  • Black-ish
  • Brooklyn Nine-Nine
  • Kim\’s Convenience
  • 2 Broke Girls
  • American Housewife
  • Working Moms
  • The Big Bang Theory
  • The Good Place 
  • Fuller House
  • Grace and Frankie
  • Nailed It

Loetlen mõned üksikud oma üldised lemmikud ka (ausalt, ma vaatan väga palju seriaale, nagu VÄGA):

  • Witcher
  • The Umbrella Academy
  • Violet Evergarden
  • Sword Art Online
  • Shokugeki No Soma
  • Steins;Gate
  • Chilling Adventures of Sabrina
  • Riverdale
  • Orphan Black
  • Blacklist
  • Spinning Out 
  • Ugly Delicious
  • How I Met Your Mother
  • Gossip Girl
  • iZombie
  • Good Witch
  • Good Girls
  • Magi: Sinbad 


Kui te tahate telefoni scrollida, aga Instagram/ FB jms on täis negatiivset content\’, siis.. Reddit. Mitte küll Popular, sest noh, obvious reasons, aga seal on väga positiivseid subredditeid, mida ma üksjagu vaatan. Enda lemmikud nt: https://www.reddit.com/r/aww/ https://www.reddit.com/r/rarepuppers
https://www.reddit.com/r/puppies/
https://www.reddit.com/r/Zoomies/https://www.reddit.com/r/wholesomememes/
Ühesõnaga, palju kiisusid ja kutsusid ja veits meme\’sid.

 7. Lõõgastu.
Käi vannis, saunas, duši all või vedele voodis – see on täitsa su enda valik. Ma teen kõike ja palju, hehe. Või misiganes muu tegevus sind lõõgastab, olgu selleks joonistamine, treening, koristamine või kokkamine – praegu on aeg, et teha seda kõike ja palju.

8. Kui sind tabab paanikahoog.

Paanikahoogude üleelamiseks on mitmeid tehnikaid, mille kohta ma väga-väga uurida soovitan. Mõnele sobib üks, teisele teine. 
Minu jaoks on kõige efektiivsem hingamisele keskendumine – hingan sügavalt ja muust ei mõtle, kui enda hingetõmmetest. 
Lisaks toimib nt see, kui ma loen kokku ruumis eri kujundeid/ värve. Nt otsin rohelisi asju ja loen neid kokku, siis kollaseid jms. 
Pikaajalise paanikahoogude kogemusega tekib lõpuks ka oskus neid ennetada ja ära hoida, aga usun, et nii mõnigi inimene tunneb neid hetkel esimest korda. Oluline on püüda saavutada endaga toimuva üle kontroll, mitte lasta hirmul enda üle võimust võtta. 


9. Mida MITTE teha?Ära kasuta negatiivseid toimetulekumehhanisme
Stressisöömine võib tunduda tore, aga on kahjulik nii lühi- kui pikaajaliselt. Suurenenud alkoholitarbimine, suitsetamine vmt rikub su organismi veelgi rohkem. Mis iganes negatiivseid toiminguid sa teed, et negatiivsust enda sees või ümber vähendada… püüa seda mitte teha. Ära tee endale liiga. Ära keskendu ka ülemäära negatiivsele. Ära mine kurjaks iga inimese peale, kes karantiinireegleid rikub või muidu isekas douchebag on. Temal on poogen, ta teeb enda meelest kõik õigesti, sina oled see, kes kannatajaks jääb. _____________________________________________

Ongi vist kõik. Kui teil leidub lähedasi, kellel praeguse olukorraga toimetulemisega probleeme on, jagage seda postitust ka nendegagi, ehk läheb neil veidigi kergemaks.

Kui teil on ka endal mingeid soovitusi, võite neid lahkelt jagada kommentaarides.

Püsige tugevad. Me saame hakkama. 🙂

Bulimia Nervosa

Ma olen selle tühja lehe siin ees mitu korda lahti teinud. Ja siis kinni pannud. Vahel paar ridagi kirja pannud, seejärel ära kustutanud. Uuesti kirjutanud, aga siis ikka ristikest vajutanud ja omaette vaikselt edasi eksisteerinud.

Miks? Ma ei tea. Kuidagi lihtsam on lihtsalt olla ja kulgeda kui tunnistada — jah, mul on probleem.

Varasemalt olen ma alati arvanud, et mu probleem on ülesöömine. Sest see teeb paksuks, see teeb koledaks, see teeb mõttetuks, see võtab mu enesehinnangu ja igasuguse lugupidamise enda suhtes ning laseb need hakklihamasinast läbi.

Aga nõrkemiseni treenimine, lahtistid, nälgimine, veepäevad, täielik jõuetus ja minestamise äärel olek..?

Seda ei pidanud ma enne üht saatuslikku arstivisiiti üldse probleemiks. Kuidas saabki pidada probleemiks midagi, mis paneb mu end tundma kõikvõimsana, õnnelikuna, pakub täielikku rahulolu ja tunnet, mida ei saa võrrelda mitte millegi muuga siin ilmas, sest see on lihtsalt nii võimas. Päriselt, maailmas ei ole asju, mis oleks mind pannud end tundma nii õnnelikuna kui nälgimine.

Kõikide nende toitumishäire-aastate puhul ei mõelnud ma kordagi, et mul on buliimia. Sest.. buliimikud oksendavad, eksju? Noh, tuleb välja, et ka ilma oksendamiseta saab buliimik olla.

Ja jälle on möödunud mitu päeva nende eelnevate lõikude kirjutamisest. Miks? Sest.. ma ei tea, ausalt. 


Igatahes tuli see probleem ja selle probleemi tõsidus minu jaoks üllatusena. Äärmiselt pikk haiguse anamnees (seitse aastat buliimiat, aga kokku enam kui 11 aastat eri toitumishäireid) pani arsti mind suunama haiglaravile, kuhu ma peaks minema kuu aja pärast… aga noh, I fucking cannot, sest ma alustan nädala pärast täiskohaga tööd (tarkvara kvaliteeditagamise spetsialistina) ja lisaks õpin täiskoormusega :\’) hehe fml

Usun, et saan terveks ka haiglaravita. Hetkel olen ma paar nädalat jälginud toitumiskava ja 1.5 kuud tarvitanud ravimeid, mis on tõesti imehästi mõjunud. Ma päriselt tahan terveks saada. Mul on ausaltöeldes läinud isegi paremini kui ma arvasin, et läheb – küllaltki kerge on süüa, ehkki toit on jätkuvalt vahel hirmutav (nt see, et peale suppi tuleb süüa magustoitu jms).

Esialgu oli mehhaanilise söömisega harjuda küllaltki keeruline (just füüsiliselt), sest mul oli just eelnevalt olnud hästi pikk nälgimis- ja ületreenimisperiood (kuu aega iga päev 2000kcal defitsiit) ja söömine ajas meeletult iiveldama, väga raske oli süüa mitu korda päevas korralikult ja see sees hoida, eriti hommikusöök. Loomulikult oli see kummaline, sest ma varem ju ei osanud arvatagi, et mul selline probleem on. Ma olin enda meelest ju üleõgija ja emotsionaalne sööja ja whatnot, mis nälgimine? See nälgimine oli ju minu arusaam normaalsest toidust.. Tegelikult olid need söömahood aga justnimelt nälgimisperioodide tagajärg, keha lihtsalt ei pidanud vastu.

Kõige võõram on minu jaoks see, et kõht ei lähe peaaegu kunagi eriti tühjaks. Ma söön kellaajaliselt ja äratuskella peale – pmst iga kord, kui äratus käib, on mu reaktsioon, et whaaat the faaak, ma ju JUST sõin. Minna 1-2 söögikorra peale 5-6 peale on ikka päris kena vahe. Praegu on ka veel hommikusöögist kõht täis, aga pean tegema väikese vahepala, et veresuhkur stabiilne püsiks ja mind ootamatu nälg ei tabaks. Ma ei uskunud esialgu loomulikult sellesse, et regulaarne söömine töötab, aga tõesti, mul pole ühtegi õgimishoogu olnud, enesetunne on hea ja ma olen kordades vähem veetustunud (varem ajas iga vale amps mu paiste ja kõhu mega punni)

AD-d on enesekindlust üksjagu tõstnud, ilmselt seetõttu see vaimne pool nii edukalt kulgenud ongi. Vähemalt siiani. See, positiivne mõtlemine ja äääärrrmiselt toetav abikaasa (no ja hea raviarst ka..).

Viimasel ajal on blogimaastikul jõle palju juttu olnud sellest, kellel on õigus ennast paksuks pidada ja kellel mitte. Ma küll kõiki neid postitusi ei ole lugenud, sest need triggerdavad mind, aga.. Minu viis senti on see, et keegi ei peaks endast niimoodi mõtlema. Miks endale haiget teha? Mina rääkisin ka raviarstile sellest, kuidas ma ikka NIII paks ja ülekaalus olen ja alla pean võtma ja seetõttu ikka raviplaani järgida ei saa. Ta ütles selle peale, et mingit visuaalset ülekaalu mul küll ei ole. Ja teate, tol hetkel, seal toolis istudes, pani ta kasvama minu sees mingi enesearmastuse alge – teised näevad mind ikka väga teisiti kui ma ise.

Nagu päriselt, see on lihtsalt nii masendav, et paljude inimeste enesehinnang sõltub 99% sellest, millised nad välja näevad. Mina tahan ennast sellest taagast vabastada, ma ei taha mõelda ainult toidust, kaalulangetusest ja enda välimusest, sest elus on ju niiiii palju muud – asju, mis on palju tähtsamad. See, milline on su kest, peaks olema ikka märksa vähemtähtis kui see, mis on seal kesta sees. Eksju? 🙂

Minul näiteks ei ole ÕRNA AIMU KA, kui palju ma praegu kaalun. Reedel on mul toitumisnõustamine, seal vist kaalutakse mind, aga ma ei taha seda numbrit teada, ausõna. Esialgu on kaalutõus täiesti normaalne, hiljem peaks kaal stabiliseeruma ja spetsialistide sõnul isegi langema, kui keha peale pikaajalist normaalset toitumist oma nö \”sweet spot\”i leiab – muidugi kulub selleks aastaid. Üht võin ma aga öelda – kaalulangetusega on minu elus (ja blogis ja instagramis ja..) igaveseks asjad lõpetatud. Mitte kunagi enam, päriselt.

Ja üleüldse. Unustage kõik, mis ma varasemalt kirjutanud olen. None of that shit has come from a healthy place. Bai.
Pildiotsingu self love tulemus

Antidepressantidest, jõuludest, aastavahetusest, enesetundest

Pole taas mitu nädalat kirjutama jõudnud, aga eks mul on selleks üsna veenev põhjus kah. Nimelt, mul ei ole midagi kirjutada.

Või noh, tegelikult vist ikkagi on, ega ma muidu siin ju ei oleks, eks?

Eelmises postituses kirjutasin ma sellest, kuidas mul diagnoositi fibromüalgia ning raviks määrati antidepressandid. Lisaks ka generaliseerunud ärevushäire ja väike depressioon, mida ma küll ise tunnistada ei tahtnud, aga enivei.

Nüüdseks olen ma varsti 3 nädalat antidepressante krõbistanud ja, pffftt, ma ei teagi, kust alustada. Äkki sellest, et ma ei tea, millal ma end viimati nii hästi tundsin, või kas üldse olen kunagi tundnudki. Depressioon on olnud aastaid minust nii suur osa, et ma arvasin, et see on mu iseloom ja ellusuhtumine, mitte haigus. Hämmastav, et mingi tabletike, mida ma kord päevas võtan, tagab MEELETU elurõõmu ja -janu, positiivse suhtumise endasse, hea une, rahulikkuse, tasakaalu, viib pideva näriva ärevuse ja MEELETUD fibromüalgiavalud (äärmiselt tugevad lihas- ja peavalud).

Ma olen varasemalt AD ravi vältida püüdnud, aga oleks ma teadnud, milliseks see mu enesetunde teeb, oleks ma neid juba teismelisena võtma hakanud. Kes teab, äkki oleks siis terveks saanud ja kogu edaspidise elu hoopis rõõmsamana elanud?

Tegu on siiski antidepressantide, mitte mingi chill pilliga, eks, nii et räägime nüüd kõrvalmõjudest. Need on siiani metsikud, ehkki nüüd vist hakkavad taanduma.

Ma alustasin raviga veidi enne jõule. Või noh, mis jõule? Minu jaoks jäid jõulud see aasta ära. 24. detsembril ma magasin, tegin kaasaga kingid lahti (T tegi mulle parima jõulukingi eveeerrr!!!), sõin kommi, läksin uuesti magama. 25. ma magasin, sõin… vist jälle mõne kommi…, magasin. 26. oli mul juba palju parem olla ja me käisime mu perel maal külas. Veidi kahetsesin seda hiljem, sest toidulõhnad ajasid mu peaaegu oksele. Mul on lihtsalt kõrvaltoimena niii meeletu iiveldus, et kahe nädala jooksul sõin ma päris toitu 2-3 korda, sedagi linnunokatäie. Ainsad asjad, mida ma süüa suutsin, on kommid, Golden Delicious õunad, mingil imelikul kombel krõpsud, mandariinid ja ee, jep, that is it. Alla küll eriti ei võtnud, sest ma sõin imelikult palju kommi, aga kui teised kurtsid jõuluaegse kaalutõusu üle, siis ma olin lihtsalt nagu.. höhö.

Ema küsis, et mida me jõululaupäeval sõime.. ja siis ma olin nagu \”ee, noh, mina sõin kommi ja T sõi pelmeene\”. Somehow tundus see too hetk meeletult naljakas, ilmselt seetõttu, et ma suutsin esimest korda VÄGA pika aja jooksul seista, ilma, et mu jalad hakkaks intensiivselt valutama.

Jõulude ja aastavahetuse vahelise perioodi ma, yes, you guessed it, magasin maha. Aastavahetus möödus suht samamoodi nagu jõulud. Magasin, olin veidi üleval, siis läksin magama, üritasin veel magada, aga siin lasti konkreetselt seitsmest õhtul kuni 2ni välja pmst nonstop ilutulestikku, ja siis ma magasin veel. Korra käisime T vanaema ja ema juures ka. Väga meeldivad pühad, 10/10.

Ühesõnaga, väga palju iiveldust ja väga palju magamist oli minuga nende esimeste nädalate jooksul, või noh, tegelikult on siiani, aga ma tunnen end vähemalt päeva esimese poole täitsa inimlikult, süda ei ole eriti paha ega miskit.

Peale mõnda aega kommisöömist ma jõudsin järeldusele, et ma ei saa jätkata ainult süsivesikuid süües ja nüüd ma sunnin end iga päev kasvõi natukenegi normaalset toitu sööma lisaks puuviljadele ja jogurtile ja kommide jms snäkkide söömise lõpetasin ära. Niimoodi oli küll veidi aega kergem elada, aga noh, see ei ole väga mõistlik, eks.

Üldiselt on niimoodi ikka väga lihtne kaalu langetada, kui toit tundub nagu kõige nõmedam kohustus ever, ausalt. Ehkki see mind enam eriti ei huvita, sest mu äsjaavastatud tuttuus enesekindlus ütleb, et nagu suva, see ei ole praegu see asi, millele ma keskenduma peaks, eks.

Kuna valud on taandunud, siis ma sain hakata ka uuesti trennis käima, hetkel on valituks MyFitnessi rühmatrennid. Loodame, et ma ei murra enda selgroos midagi uuesti ära, eks ole. Fibromüalgiale iseenesest mõistlik treening sobib hästi, või noh, kehaline aktiivsus on tegelikult fibromüalgikutele lausa tugevalt soovituslik.

Igatahes, eesootav aasta tundub rõõmsam ja helgem kui eelmine. Koolis läheb ka väga hästi, kõik eksamid sain viied, aga üks aine, milles ikka veel hinnet ei ole, vist kahjuks siiski viis ei tule, kõik muud tulid aga küll. Ma üleliia ei hakka mingeid cum laude lootusi küll hellitama, sest pole mõtet ju endale mõttetut survet peale panna, eks, aga.. ehk siiski? Eh, ei tea..

Üldiselt, soovin kõigile sama rõõmsat meelt ja rohket elurõõmu nagu mul endalgi hetkel on. 🙂

TAHAKS KIRJUTADA JU

Hei. Kuidas sul läheb? Loodetavasti paremini kui minul.

Minu eilne päev kulmineerus sellega, et taevast kallas vihma, väljas oli külm ja mina lihtsalt istusin Maarjamõisa Polikliinikumi ees ja nutsin lohutamatult. Ma ei ole kunagi end tundnud nii üksi. Öeldakse, et inimestele ei anta kanda rohkem kui nad kanda jaksavad, aga tahaks vaielda, vähemalt tol hetkel ma seda teha tahtsin. Kogu maailma raskus oleks justkui minu õlule järsku langenud. Ma ei jaksanud seda enam kanda. Päriselt, lihtsalt ei jaksanud. Ja siis ma nutsin seal, üksi, vihmas, üsna haledalt. Kuni tuli prints tundmatut värvi autol ja tõi mulle taskurätikuid, sest ma ei saanud sealt ära minna, sest noh, mu nägu oli üleni märg ja nina tatine.

Sel aastal leidsin ma endale treenimise näol uue armastuse. Ma ei ole end kunagi tundnud võimsama, tugevama, ägedama, tervislikuma või lihtsalt üleüldiselt PAREMANA kui jooksurajal või pedaale sõtkudes. Ma ei ole kunagi hinnanud rohkem enda keha, enda võimekust, seda, et vahet pole, et ma ei näe välja selline nagu ma tahaks, mu keha suudab sellegipoolest ÄGEDAID tegusid.

Ma pole 1.5 saanud teha rohkemat kui jalutada, sedagi mitte alati. Mul on kogu aeg valus. Välja arvatud siis, kui ma enda jalgu parasjagu ei tunne, aga see on lihtsalt hirmutav. Kogu mu alakeha on umbes nii 45 päeva järjest vahetpidamata valutanud.

Täna kell pool seitse õhtul helistas mulle arst ja ütles sõnad, mida iga spordisõber “kindlasti” kuulda tahaks: “vaata, et sa trenni ei tee. ÜLDSE.” Ja siis kordas seda uuesti, et mulle ikka asi selgeks saaks.

Kevade alguses vigastasin ma mõlema põlve meniski ja see pole siiani täielikult taandunud. Täna sain ma aga veel toredama diagnoosi, tegelikult lausa kolm: ekstreemne hüperlordoos, spondülolüüs, spina bifida occulta. Esimene pole tore, kolmas pole eriti suur asi, aga see vahepealne diagnoos, “lülisamba tagumiste luuliste elementide stressmurd”, see on.. ehmatav. Ütleme nii, jah, ehmatav. Ja valus. Tuharavalu, spasmid, jalavalu, tuimus jalgades, puusavalu. You name it, I have it. 
Eriti “naljakas” on muidugi see, et mu selg ei ole üldse see põhiline valutav asi, hoopis puusavalu hoiab mind öösiti ärkvel. Sisuliselt saab öelda, et ma kauplesin seljaröntgeni saatekirja perearstilt lihtsalt välja, esialgu tahtis ta vaadata ainult seda, kuidas mu puusad elavad. Väga hästi, muide…

*Ei nutnud ma isegi selle pärast. Mu vanaisa sai just äsja infarkti, mingi tropp mõlkis mu auto ära ja sõitis minema ja mu elu on üldse üks suur õnnetus hetkel.

Ja sellest pealkirjast. Teate, mulle meeldib kirjutada. Ei, mitte lihtsalt kirjutada, mulle meeldib blogida. Mulle meeldib enda mõtteid jagada. Aga inimesed. Kurat, kuidas mulle ei meeldi targutavad, näägutavad, “minu arvamus või vale arvamus” tüüpi inimesed. Ausalt. Kuidas sellised endast eemal hoida?