Oioi, nüüd ma alles kirjutan

Ma pidin täna vaatama ühes aines 8 nädala jagu loenguid ja esitama nende konspektid, et pääseda homme toimuvale eksamile. Tegelikult ma kaalusin homme pooled vaadata, aga ma pean homme esitama ka essee, mis alustatudki pole, seega on veidi keeruline. That’s depression for ya. Õnneks neil vähestel produktiivsetel hetkedel, mis mul sunnitult olnud on, olen ma suutnud hoomata piisavalt materjali, et siiani kõik eksamid A’d saada, nii et asi ei ole tõesõna selles, et ma olen mingi looder.

Mingil ajaperioodil oli minu jaoks võimatu see, et ma esitaksin asju viimasel hetkel, tegin need alati valmis võimalikult vara, sest minus tekitas nii hullu ärevust see, et ma tean, et mul on mingi kohustus täitmata. Nii olid alati kõik kooliasjad tehtud, iga nurk ja pragu kodus puhtaks küüritud, aga seda ränga hinnaga, see pidev ärevus oli lihtsalt nii kõikehõlmav ja täielik.

Eks mul on praegu ka ärev, aga .. ma ei tea, olete depressioonis olnud? Kui olete, siis teate nii või naa seda tunnet, kus mõte sellest, et sul on vaja hambaid pesta, ajab nutma, sest see tundub nii suur ettevõtmine ja nii väsitav. Lõpuks teedki ainult eluks vajalikke toiminguid, kõik muu jääb tegemata, kohustused kuhjuvad, mis tekitab veelgi ängi, mõtled, et pekki see kõik ja lähed magama, sest lihtsalt o l e m i n e on väsitav. Hetked, mis kogu su eesmärk on lihtsalt ellu jääda.

Muidugi oleks mul praegu ainult 1 asi teha, kui ma ei oleks endale aineid kokku kuhjanud septembri-alguse vaimus. Aga mul oli kirjas 3 ainet rohkem kui vaja ja loomulikult on see kõik kergesti ununev ja muidugi on järgmisest semestrist plaan jaapani keelt õppima hakata, sest kui enam ei saa ka mu teadmistejanu rahuldatud, siis ongi kõik, noh. Eksistents kaotab mõtte. Ma tunnen, et kõigi nende traumade ja fibromüalgia-valude taustal on õppimine ainus, mis mulle mingit väärtust elule annab.

Okei, see oli ootamatult sünge. Hm. Tahtsin lihtsalt öelda, et ma vb kirjutan veits veidralt, sest ma vaatasin just p ä e v otsa ühe ja sama aine loenguid.

Aga no see 2021, mis otsa sai. See on imelik aasta, tõepoolest, lihtsalt nii IMELIK. Põhifookus oli traumateraapial ja traumade läbitöötamisel, mille tulemusena tekkisid mul unenäod ja flashbackid mälestustest, mille ma varem alla olin surunud. Väsitav? Tüütu? Valus? Mhmh, nagu arvata võikski.

Ma lubasin rääkida buliimiast. Selle ravi .. noh, pigem on jäänud tagaplaanile kooli ja kõige muuga. Mis tähendab muidugi tagasilööke, jeje. Vahepeal olid mu raviskeemis muudatused, mis tekitasid isutust ja tegelikult kokkuvõttes serotoniinisündroomi ka, nii et see oli tore :’), aga peale seda on kõik olnud ikka suht lipa-lapa. Viimasel ajal tegelikult päris palju juba paremini, sest mul on olnud rohkem aega iseendale keskenduda ja söömist prioritiseerida. Aga vahel on lihtsalt raske leida kõige vajaliku jaoks .. ruumi ja aega, eriti söömishäirega, millest taastumine on minul juba võtnud kaks aastat aega ja seda olukorras, kus ma olen olnud üldiselt ikka vägagi pühendunud ja motiveeritud. Lihtsalt paranemine ei ole lineaarne, see ei ole kiire, see ei ole kerge … tagasilangused on nii kerged tulema. Ja see ei ole alati nii, et kaks sammu tagasi, üks edasi, nagu armastatakse öelda. Mõni kord on see 1 edasi, 4 tagasi; peale seda 3 edasi, 1 tagasi ja nii edasi. See on niivõrd ettearvamatu protsess, et ükski kaardimoor ei oskaks õigesti ennustada. Ja nii raskeks teeb see, et ma tean, et kõigil, mh mul endal, on kopp ees sellest, et ma muudkui p a r a n e n, aga paremaks ei muutu. Või noh, muidugi on olukord muutunud paremaks, palju, aga seda raskemini mõjub iga väikseimgi tagasilangus.

Seegipoolest, ma olen võrreldamatult paremas seisus kui kunagi varem. Söömishäire osas, ma mõtlen. Muus osas … ma olen lootusrikas, eks. Ma usun ilusamasse tulevikku. Aga praegu on raske. Selline mõttetu raske. Ma olen korra juba nende traumade tekitatud valu tundnud, miks nüüd uuesti …

Või tegelikult, täpsustan .. mõne trauma valu ei ole ma tegelikult läbi elanud. See on olnud mu jaoks selgelt traumeeriv, sest ma olen need mälestused ju alla surunud, ega mu psüühika neid põhjendamatult (ajutiselt) peitnud poleks.

*Siin oli nüüd pooletunnine paus, sest ma guugeldasin “where are repressed memories stored” (parem-ja vasakpoolses frontaalses ajukoores, mille aktiivsuse tõus vähendab hipokampuse aktiivsust, kui kedagi huvitama peaks..)

Aga ee, jeesus. Millest ma nüüd kirjutasingi.

Ah, jah, represseeritud mälestused. No just aastavahetusel oli meil selline olukord kodus, et Luna kartis ilutulestikku ja me lebasime kolmekesi põrandal, ma paitasin tillut, et ta nii ärev ei oleks. Perfektselt nunnu perekondlik hetk, eks. Aga peale seda meenus mulle lampi, kuidas ma umbes 7-9 olles paaniliselt ilutulestikku kartsin .. mispeale jäeti mind tuppa üksinda, kõik teised läksid välja ilutulestikku vaatama, et mitte ohverdada enda kogemust, eks. Ja nagu .. see on suht lamp ja pmst mitte midagi võrreldes mu muude läbielamistega, aga ometigi olin ma seda 15-20 aastat represseerinud ja see meenus mulle alles nüüd ja kuidagi teeb haiget, et ma ei mõtle oma kiisu puhul kordagi, kas ma rahustan teda või vaatan ilutulestikku, aga oma vanemate jaoks ei olnud ma seda väärt. Ja see oli mu jaoks .. normaalne? Nagu, ma ei oodanudki, et nad teisiti käituks, ma olin harjunud olema teisejärguline, või kolmandajärguline ..

Okei, ei hakka mingi halalaager pihta, lihtsalt mõtlikuks muutis see kogemus mind. Nagu kogu möödunud aasta üldse. Ma oleks ühe aastaga, või tegelikult just viimase 3-4 kuuga, vananenud nagu 10 aastat. Imelik. Lihtsalt imelik. Ma vist olen sp nii huvitavalt jutukas praegu, et mu tänane teraapia jäi ära ja terapeut tühistas just järgmise nädala kohtumise, nii et ma pean kuskil end avama.

Üks mu suurimaid arenguid on egotsentrilisuse vähenemine ja maailmas osalemine rohkem .. kõrvaltvaatajana? Mitte püüdnud nii palju rääkida ja olemas olla, noh. Mitte pannud end igas olukorras keskpunkti, nagu mul varem kombeks oli. Jälginud maailma rohkem kõrvalt kui ilmtingimata “mina-mina” perspektiivist. Sellel on muidugi uhke peen teaduslik nimetus, aga see ei meenu mulle hetkel. Ups. Igatahes oli mu jaoks varem super tähtis alati enda arvamust jagada ja nüüd ma olen lihtsalt nagu .. stfu. Aga nagu sõbralikumalt, terapeutiliselt. See on väga mõnus. Vähe rääkida.

Katkine poeet on vist lõpetamas selleks korraks. Kui te tahate, et ma millestki kirjutaks, siis andke teada, eks. Ma praegu nagu ei oska enam. Ideed on sama otsas nagu seened sügavkülmast.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: