SHE’S ALIVE

Kell on peagi kuus õhtul, 22. detsember, ülehomme on jõululaupäev. Mind ootavad ees ühed veidraimad jõulupühad üldse, sest ma olen otsustanud alla anda. Jõulude osas, ma mõtlen. Mu lapsepõlve-jõulud ei olnud kunagi idüllilised ega toredad, nii nende kui aastavahetuse (ja iga muu pühaga) kaasnes vanemate joomapidu, nii et aasta lõpp on minu jaoks olnud alati raske. Eelmised viis aastat enda peikuga (<3) jõule tähistades olen ma püüdnud end sundida looma mingeid uusi jõulutraditsioone, aga sel aastal olen ma otsustanud, et savi. Las need olla lihtsalt tavalised päevad. Nagu iga teine päevgi. Praadi ja kringlit küpsetan küll, aga mul ei ole T-le isegi kinki … Tähendab, ma tegin talle sel aastal väga suure ja laheda kingituse, aga ta sai selle juba eelmine nädal kätte, sest keegi pidi 30kg kasti 3. korrusele vedama :D. Ja kuna tema ei oska mulle kinke teha, siis ma küsisin lihtsalt kaht nõustamis-alast raamatut. Ehkki minu arvates on mulle kinke teha megalihtne, sest ma hindan kõike. Soojad sokid, küünlad, potid, pannid, kõik võtan rõõmuga vastu.

Ma ei ole siia jõudnud septembrist saati. Mõnes mõttes on see kurb, sest tegelikult mulle meeldib kirjutada mõtteid endast välja, see on väga terapeutiline. Aga mingi hetk hakkasin ma obsessiivselt jälgima lugejate arvu ja kõike muud säärast, mis kirjutamisrõõmu vähendas. Ma luban, et enam ei võta selliseid asju kinnisideena; kirjutamine peab pakkuma rõõmu hingele, vastasel juhul ei ole sellel minu jaoks mõtet.

Aga osaliselt ei ole ma kirjutanud lihtsalt selle pärast, et mul ei ole aega. Aega blogida. Muidu on aega küll, aga ma olen seda sel aastal sisustanud tuhandete tundide jagu konsoolil mängides. Mu abikaasa on die hard gamer ja ta on püüdnud mind varemgi enda pisikuga nakatada, aga see ei jäänud mulle külge, isegi mitte siis, kui me ehitasime mulle isikliku PC, mis jooksutab isegi VR mängud välja. Lõpuks kasutasin ma seda ikka ainult koolitööde jaoks, muud tegin läpparist … Nüüd aga, kui me kevadel essa Nintendo Switchi ostsime, olin ma esimese paari tunniga sõltuvuses. Nagu, SÕLTUVUSES. Tänaseks võib mind lugeda konkreetselt Nintendo-nohikuks, kogu mu vaba aeg ja raha läheb merchile, mängimisele ja striimidele. Ja see on ausalt nii tore, sest mul oli hädasti hobi vaja.

Mitte, et ma saaks uhkustada sellega, et mul üleliia palju aega oleks. Täiskoormusega ülikool, pereelu, kodu, iganädalane teraapia ja enda ravimine, toitumishäirest taastumine … See on paras kompott. Eriti arvestades sellega, et üks tänase aasta üllatusi on meie leibkonna täienemine. Mu noorima õega. Sest mu ema on … traumeeriv. Ma ei ole ülejäänud perekonda näinud aasta aega ja see on olnud tohutu kergendus, ma ei saa detailidesse laskuda, aga meie juures läheb tal paremini. Minu murekoorem on aga kasvanud, sest see olukord kisub lahti hingehaavu, mis alles vaikselt paranemas olid.

Üleüldse. Veider aasta. Ma olen inimesena teinud läbi radikaalse muutuse, mu mõttemaailm ja maailmavaade on nii erinevad sellest, mis nad varem olid. Küpsemine, vist.

Ma olen õppinud, et planeerimine on täiesti mõttetu. Elu teeb, mis elu tahab; minu otsustada on vaid see, kuidas ma toimuvasse suhtun. See, mis on minu sees, on ainus, mida ma saan kontrollida. Iganädalane teraapia on mind vorminud ja kujundanud moel, mida on raske kirjeldada, aga kui ma üritaks, siis .. võib-olla ükskõiksem, vähem põdeja? Samas empaatilisem, eneseteadlikum. Kahtlevam. Maailm ei ole enam üldse must-valge nagu ta varem oli ja ka naiivsust selles osas, et kõik inimesed on toredad ja head, on minu sees vähem.

Ma näen ikka veel peaaegu iga öö õudusunenägusid. Aga neile lisaks on tekkinud unenäod, mis on mälestuskillud mu lapsepõlvest. Just varajasest lapsepõlvest, ajast enne kooli, ajast enne kasuisa .. lihtsalt väikesed, aga väga kirkad ja selged jupid Ihaste metsa, lapsepõlvesõpru, mänguasju. Ma sain lõpuks kompleks-posttraumaatilise stressihäire diagnoosi ja see on aidanud mul iseendaga rahu teha. Anda andeks selle eest, et kõik ei ole läinud nii nagu ma sooviks. Anda andeks, et ma ei ole enda jaoks piisav. Samas mõista, et ma olen alles 24 (ja pool) ja aega on küll veel, et end läbi kasvuvalude muuta. Et end murda ja uuesti luua ei ole veel üldse hilja, aga see, et see on võimalik, ei tähenda, et see ei oleks raske, kohati võimatuna näiv ja valus. Inimesed armastavad öelda, et raskused muudavad meid tugevaks, aga mina tunnen küll, et oleksin ilma nendeta jõudnud kaugemale ja suutnud enamat. Nii suur osa mu vaimsest ressursist on läinud lihtsalt sellele, et ellu jääda; mis kõik oleks olnud võimalik, kui mul oleks olnud soodsam kasvukeskkond?

Igatahes, kummaline aasta. Parim on see, et ma väga impromptu psühholoogiat läksin õppima. See teeb mind nii rõõmsaks, et pisar tuleb silma. Ma tunnen, et ülikool lõpuks päriselt arendab mind – inimesena. Ma olen aastaid olnud ülikooli, erialavaliku, töö jm mõttes täielikus kaose keerises, aga nüüd on lõpuks kõik nii selge nagu ei kunagi varem. Kõik on nii teistmoodi.

Kõik on nii teistmoodi. See lause võtab minu jaoks kokku lõppeva aasta. Miski ei ole endine, sest mina ei ole endine. Meie ajud on võrratult plastilised ja minu oma on muutunud aastaga nii palju, et viis, kuidas ma maailma tajun, on hoopis teistsugune kui varem. Ma ei ole enam egotsentriline, miski ei tiirle enam minu ümber. Ma olen väike killuke universumist, orgaaniline, omapärase vaimu ja maailmatajuga. Minu võimuses on siiski oma olemasoluga aidata teisi ja seda ma teha soovingi. Muuta kellegi eksistentsi talutavamaks, vähem piinarikkaks. Aidata minevikuga rahu teha. Saada paremaks versiooniks iseendast. Leppida, andestada, osata olla, tunda rõõmu, nautida oma aastaid sel planeedil, nii palju kui neid on antud.

Miski pole jääv, meist vähesed on peategelased (mulle meeldibki taustanäitleja olla), maailmas on ilusat samapalju kui koledat. Ja see on perfektselt normaalne, loodusseadustega kooskõlas, nii on alati olnud. See ei tähenda, et me ei või olla õnnelikud seni, kuni me seda olla saame. Pekki, ma mõtlesin eile, et ma olen liiga loll, et üldse olemas olla, aga siis ma käisin teraapias ja elu oli jälle lill. Üks mu terapeudi olulisemaid ülesandeid on mu enesehinnagu tõstmine, sest ma ei oska endasse uskuda ja enne tänast aastat oli mu kujutluspilt endast see, et ma ei ole üldse vaimselt võimekas. Kui ma midagi hästi olen teinud, siis olen ma alati mõelnud, et ah, see oli kogemata, lihtsalt juhus, see ei peegelda kuidagi mu oskusi … Samas iga läbikukkumine on mu jaoks tähendanud pikka mustas augus enesehaletsemist, sest ma olen olnud veendunud, et ma ei saa millegagi hakkama.

See aasta, samas. Ma olen saanud hakkama kõigega, mis ette olen võtnud. Mitte kogemata. Mitte selle pärast, et keegi on mind üle hinnanud. Ei, selle pärast, et ma olen oksendamiseni pingutanud, et areneda ja parem olla. Sest millal veel kui mitte nüüd?

Ma püüan lähipäevil kirjutada sellest, kuidas ma kõige muuga nii hõivatud olin, et toitumishäirest paranemine jäi täiesti tahaplaanile ja, noh, nagu öeldakse, läks rämedalt lappama. Ja kuidas sellest arenes omakorda välja tagasilangus, millest väljatulemine algas alles hiljuti, nii et mu organism on hetkel mõnusalt sassis ja ei saa aru, mida ma temast õieti tahan või ei taha.

4 thoughts on “SHE’S ALIVE”

  1. Mina arvan, et planeerima ikka peab, aga peab olema ka piisavalt paindlik ja tegema plaanid A, B, C ja kasvõi pool tähestikku takkapihta. Ning kui siis elu otsustab sulle hoopis plaani X anda, no siis lihtsalt jah, tõdeda, et olgu, olen paindlik ja ju siis hetkel on mul just seda X vaja :). Minule näiteks annab planeerimine kindlusetunde. Seda isegi siis, kui ükski mu plaan mingis teatud asjas pole plaanipäraselt läinud :). Ma olen selle planeerimisega siiski ju erinevaid stsenaariume läbi mõelnud ja oskan siis ka elu antud X plaanile paremini reageerida :).

    Sul on täiesti õigus, et sina ise otsustad, kuidas sa toimuvasse suhtud. Kõige tähtsam on, et sa saad iseendaga hästi läbi, et sa ei kritiseeri ennast, ei süüdista end mingite asjade juhtumise või mittejuhtumise pärast. Sina oled see kõige tähtsam enda jaoks siin ilmas. Kui sa ennast armastad ja sul on hingerahu, siis jätkub sul armastust ka teiste jaoks. Sa ei saa valgustada teisi, kui su enda õlilamp on tühi.

    Ära mõtle sellele, mis OLEKS võinud olla. Ära piina ennast selliste asjadega. Mõtle hoopis sellele, KUI TUGEV sa oled vaatamata kõigile eluprobleemidele. Liblika tiivalöök….. Ilma sinu sellise minevikuta poleks sul võibolla praegu T-d ja kassi :).

    Getter, sa ei ole kõrvaltegelane, sa oled ju PEATEGELANE omaenda elus :).

    Mind tabas vist nüüd mölapidamatus, et nii palju banaalset suutsin öelda :). Ma isegi ei hakka viisakusest selle pärast vabandama, sest sina kirjutad ja mina lihtsalt kommenteerin. Ise sa ju annad selle kommenteerimise võimaluse ja kui siis keegi hoogu satub… :).

    Like

    1. Eks teatud määral on planeerimine muidugi vajalik ja normaalne, aga mina olin obsessiivne viisaastakuplaneerija, kelles tekitasid igasugused rajalt kõrvalepõiked trotsi ja frustratsiooni. Aga aitäh sulle pika kommentaari eest! Ma armastan neid 🙂 Nii tore on, kui kellelgi minu kirjutatu mõtteid tekitab.

      Like

  2. Mul on nii hea meel, et Sa jälle kirjutasid! Aeg-ajalt ikka kiikan siia, lootes. Sattusin kunagi Su blogi peale ja jäin Sulle väga kaasa elama, sest kirjutad nii huvitavalt. Ja oled vaimselt nii tugev! Olen Sinust 17 aastat vanem ja täiesti teistsuguse (tavalise lastega pere)eluga, aga mina kindlasti nii tugev ei ole. Ja ma ei mõtlegi ka siin, et ole kindlasti tänulik läbitud raskustele, eks, sest need on Sind vorminud. Sa oleks ilma nendeta ka tugevaks saanud.
    Ühesõnaga tahtsin lihtsalt öelda, et oled äge! 🙂

    Like

    1. Imeilusad sõnad. Aitäh! 🙂 Aga muidu igapäevaselt on minu elugi täitsa tavaline. See meid, vaimselt katkisi inimesi, sageli defineeribki. Me tuleme oma perfektselt tavaliste eludega toime, lihtsalt see võtab rohkem vaeva ja pingutamist.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: