Mu toitumise analüüs ja lugu sellest, kuidas ma peaaegu ära surin

Okei, “ära surin” on selle olukorra kirjeldamiseks vb VEIDI dramaatiline, arvestades sellega, et ravima peab kloorheksidiini geeli ja suuloputusveega, aga no laske olla pls, ma olen seda draamat väärt.

Eelmine nädal hakkas mul mingi päev täiega üks näo- ja kaelapool valutama, konkreetselt kogu põsk, kõrv, silmakoobas, mandel jms. Mitu päeva valutas hästi mitmest piirkonnast korraga ja tugevalt, aga peale ibuprofeeniravi jäi valu ainult põske ja parempoolsetesse alumistesse hammastesse/ igemetesse. Ma ei saanud reaalselt üldse aru, mis mul viga on, googlediagnoosisin endale kõik alates kõrivähist kuni meningiidi ja tavalise külmetuseni, aga lõpuks jäi alles ainult hull valu hammastes ja suus, nii et ma olin kindel – mul tuleb tarkusehammas. Ainult, et mul on kõik tarkusehambad väljas, a noh pole hullu, kiire guugeldus ja selgus, et eksisteerib selline asi nagu hüperdontia ja mul olnuks vabalt võinud olla seal viies tarkusehammas kasvamas, sest valu oli täpselt nii hull. Seega lõpuks, kui esmaspäev kätte jõudis, sain ma erakorraliselt arsti juurde ja eeeeeee püha jumal, milline kergendus see tuimestav süst oli, huuuuhhh – ma arvan, et kõik, kellel on olnud kogemus pikalt intensiivse valu tundmisega teavad seda kergendust, kui sul lõpuks EI OLE valus.

A et mis mul siis viga oli? Konkreetselt oli breketi traat põse sisse kasvanud ja torkis seal närvi, lisaks oli selle liikumisest suhu tekkinud rõve haav, mille nägemine pani mind konkreetselt “appi” karjuma ja siis sellest haavast omakorda veel limaskestapõletik, mis ulatus kurku välja. Väga tore kogemus, 10/10 🙂 okei, vähemalt polnud kõrivähk onju, aga see oli ikka väga ränk kogemus, ei soovita.

Nii, aga selle teise teema juurde. Ei ole mingi tagasilangus ega miskit, pigem vastupidi. Enihuu, ma käisin hiljuti (eelmine nädal? :D) vaimse tervise õe juures oma söömispäevikukesega ja peale 2-nädalast söömispäeviku pidamist sain ma aru, et see aitab mind t ä i e g a palju. Noh, nagu selles mõttes, et mul kuidagi on paremini meeles süüa ja süümekad, kui ma ei söö piisavalt regulaarselt 😀

Nii et ma mõtlesin, et püüaks edasi ka enda söömise regulaarsusel silma peal hoida, sest eriti nüüd, aktiivne üliõpilane olles, on oluline, et mu söök oleks piisavalt mitmekesine, koguselt ja kalorsuselt piisav ja REGULAAARNE. Nagu päriselt ka, see vahe, kas õppides on kõht täis vs tühi, on erakordne, ma kirjutan sellest kunagi pikemalt ka, kuidas elu on palju lillelisem, kui pidevalt nälg pole.

Enivei, peale PIKKA otsimist leidsin ma lõpuks ühe äpi, mis vähemalt esialgu ei tundunud mega diet culture ja kaalulangetusele orienteeritud, aga nüüd peale 5-päevast kasutamist ma olen mõistnud, et tegelt ta ikka on küll, lihtsalt kalorite jm lugemist ei ole. Aga näiteks saab seal endale panna mingeid “eesmärke”, millest mõni on hästi normaalne – nt süüa rohkem köögivilju vms. Aga mõni oli a la “kasuta väiksemaid söögiriistu” või “pane kahvel peale igat ampsu maha”, mis kõlavad nagu väljavõte söömishäireõpikust. Nt see väikeste, lastele suunatud söögiriistade kasutamine oli minu söömishäires hästi tähtis.

Aga no igatahes, ma suudan seda rakendust kasutada nii, et see poleks kuidagi söömishäirele omast käitumist meenutav, lihtsalt lisan pildi oma toidust ja lisan juurde oma meeleolu ja selle, kuidas see toit mind tundma pani + mille pärast ma sõin (100% juhtudest siiani on selleks ‘hungry’ aka näljane, mul pole üldse ammu olnud seda, et tahaks süüa midagi, sest selle järgi on isu, am i broken orrrrrrr am i fixed) ja siis äpp näitab söögikordade vahe ise ära, mis ongi see, mida mul enim vaja jälgida on – et ei oleks nii, et sõin hommikul kl 8 ja siis õhtul 10, vahepeal elasin õhust ja armastusest või nii.

No ja mis ma siis avastasin? Et tegelt on jumala hästi, söömine ei tekita süümekaid, aint vahepalasid võiks rohkem olla ja ma peaks sööma rohkem puuvilju. Juurviljadega pole probleemi, sest need on põhitoidukordade sees, aga just puuviljad – kuna mul vahepalasid just palju ei ole ja peale põhitoidukorda ma süüa ei taha (ma ei oska arvestada nii, et söön põhiasjast kõhu täpselt niipalju täis, et mahuks veel puuvili ja kõht oleks peale seda täpselt parajalt täis, mitte veits tühi või vastupidi vm). VT õde kiitis ka mu söömispäevikut täiega palju, et kenasti tasakaalus ja kõik toidugrupid esindatud ja puha, nii et kiitkem mind, härrased ja prouad.

Üks positiivne asi on veel see, et minus on tekkinud tahtmine värskes õhus liikuda. Vahepeal tekitas mõte igasugusest spordist ja liikumisest ülisuurt ärevust, siis mul oli liiga sügav depressioon, et voodistki väljuda ja nüüd, eriti peale kooli algust, ma tunnen, et ma tahan lihtsalt täiega pead tuulutamas käia jalutades või rattaga sõites, lihtsalt aju puhata ja kehal endorfiine toota lasta. Vot nii 😀

Okei, see oli ilmselt jubeigav postitus, ma luban, et kirjutan varsti midagi huvitavamat kah. 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s