Vastused küsimustele ja kuidas mul läinud on vol2

Ma panin eile Instagrami storydesse selle toreda küsimuste vidina, et neile nüüd siin vahvasti vastata. Tahtsid ka küsida, aga ei jälgi mind Instagramis? Noh, siis on tagumine aeg vajutada “follow” nuppu, et näha kohutavalt naljakaid meeme ja mu kassi elamas tema parimat elu. https://www.instagram.com/getterjakass/ No et äkki mul on kunagi 10 miljonit jälgijat ja ma ei pea tööl käima vm. : ) Okei, nali, mulle lihtsalt meeldib tähelepanu. // Muide, mis värk sellega on, et Eestis “mõjuisikud” nagu blogijad ja muud sellelaadsed tegelased ei ütle välja, et neile meeldib tähelepanu, vaid väidavad, et ei-ei, nad niisama teevad/kirjutavad/ma ei tea, praevaed mune/? Kui tähelepanu ei meeldiks, siis ei tegeletaks ka oma tegevuse promomisega, vb hoitaks oma mant üldse privaatsena… Ah, mida ma ka tean, kõigest lihtne inimene.

Nii, okei, tuleme nüüd tagasi küsimuste juurde. Pmst kõik neist jagunesid kolme plokki, 1)töö/kool, 2) breketid, 3) preili Luna.

Niisiis, kool ja töö. Viimasel ajal pole ma tööd teinud, sest mul on olnud äärmiselt vähest vaeva nõudev, sisuliselt passiivne sissetulek u 700€ kuus ja T on mind toitnud ja katnud ülejäänud määral, aga see kaob üks hetk ära ja siis ma kardetavasti pean mõtlema, kuidas teenida võimalikult vähese vaevaga võimalikult palju raha. Nii et kui keegi soovib osta mu neeru, foot picce või keldris vedelevat vana kola, siis I can hook you up. Tegelikult äkki ma saan projektipõhiselt testida või millelegi osakoormusega tehnilist tuge pakkuda või kodulehti vorpida … aga praegu on mul näiteks 39EAP’d ja ma ei kujuta ette, kuhu ma selle mahutaks. Unetundide arvelt? 😀

Nii et vastus küsimusele kas minu ja T rahakotid on eraldi – no meil on mõlemal tõesti eraldi rahakott, mul on DKNY oma ja tal Von Baer, suht veider oleks, kui peaks vahepeal rahakoti pooleks lõikama, sest mõlemal on vaja see kaasa võtta vm.

Siis – mida ma veel peale IT varem õppinud olen?

Minu üliõpilaskarjäär sai alguse 2016, kui ma astusin HTI’sse ja hakkasin klassiõpetajaks õppima. 3. semestri lõpupoole võtsin paberid välja, aga selleks ajaks oli mul max sügav depressioon sellest, et ma õppisin midagi, mis mulle ei meeldinud, sest ma kartsin, milline mu pere reaktsioon oleks. :)) Õppima läksin ma seda slp, et 1) mu ema rääkis kogu aeg, kui hea õpetaja ma oleksin (siin on esimene näide sellest, et ta mind õppima pole suvatsenud tunda), 2) ta oli nagu “kui sa võtad vaba aasta, siis sa ei lähe KUNAGI ülikooli”, 3) üleüldse kõik käisid ajudele ja ühiskondlik surve ja veel survet jne, ja siis ma olin veel nii naiivne, et ma mõtlesin, et ohh päästan maailma ja värki <333, aga no see oli tõesti halb ja vale otsus. Igav õppekava, minu jaoks täiesti ebasobiv eriala, lisaks selline õppekava, mille lõpetamisest muudes valdkondades üleliia kasu poleks, ja noh üldse, MA EI TAHTNUD SEDA TEHA, nii et lõpuks ma nutsin mingi 1,5 kuud iga faking õhtu T süles, ärevil, värisedes, sest mul oli niii jõhker blokk ja masendus, aga samal ajal ma kartsin oma ema reaktsiooni. Kui ta lõpuks teada sai, siis ta oligi mingi max üleolev, õel, fa-fa, sa ei lõpeta kunagi ülikooli nüüd, ühesõnaga pettunud selles, et illusioon, mille ta minust oli, purunes. Selle peale sai ta minult pooleks aastaks täieliku suhtlemiskeelu.

Ülikooli astudes ägenes tugevalt ka mu söömishäire ja see aina jätkas ja jätkas ägenemist, seega see, et ma läksin peale seda EMÜsse toiduainete tehnoloogiat õppima, vist ei ole tegelikult üllatav, sest mu obsessioon toiduga oli täiesti ekstreeeeeeemne. Ise sain ma alles hiljuti aru, et seda otsust söömishäire mõjutas ja siis olin nagu jaja, makes sense. 😀 Seda ma õppisin ainult 2 kuud, sest mul tekkisid südameprobleemid ja kardioloog ütles, et ma peaksin aja väga suurel määral maha võtma, kirjutas ravimid ka ja puha. Ühest otsast tundsin ma end nagu mingi läbikukkunud luuser, kes “ei saanud hakkama” (noh, ma ju sain – intellektuaalselt – lihtsalt mu vaimne ja füüsiline tervis oli söömishäirest nii nõrk, et väga suure koormusega kõrgkooliõpingud sinna parasjagu ei mahtunud).

Peale seda läksin ma IT-sektorisse tehnilist tuge tegema ja siis otsustasin peale veidi vähem kui aastat töötamist, et aa savi, nkn ei huvita mind siin elus miski, lähen õpin it-d, vähemalt saab palka normaalselt. Mind ei huvitanud tõesti aastaid mitte miski, ma ei lugenud ühtegi raamatut, ei vaadanud seriaale, ainult lugesin kaloreid, tegin trenni ja mõtlesin sellest, kuidas kiiresti kaalust alla võtta. Isegi vahekord enda partneriga oli minu jaoks oluline vaid selleks, et kaloreid põletada. Igatahes, see IT asi on tegelikult põnev ja tore, lihtsalt .. mitte nii põnev ja tore, kui ta olla võiks, sest ma 1) tunnen end selles valdkonnas suht ebakindlalt, võrreldes mingite totaalsete koodigeeniustega, kellel on C++ teine emakeel, b) IT on kohutavalt kompetitiivne(?), stressirikas ja võrreldes mõne muu valdkonnaga võiks öelda, et ka mõnevõrra üksluine (no mitte iga amet jne jne jne, nii palju varieeruvusi, aga no üleüldiselt töö olemus ja mustrid jms on pigem korduvad), c) ma lihtsalt tundsin nii tugevalt, et tahan teha midagi MUUD, et mul tekkis noögeenne neuroos. Mis on noögeenne neuroos? See on väga huvitav teema, https://themeaningseeker.org/noogenic-neurosis/, lugege ise, kui ei usu. Sisuliselt tekkis minus tohutu konflikt, sest ma ei teinud oma eluga seda, mida ma tahtsin, ma tundsin, et mu elul pole tähendust ja see tegi mind õnnetuks, ärevaks, masendunuks, yada yada.

Nii tegin ma suht viimasel hetkel täiesti ebaratsionaalsena tunduva otsuse tulla ära IT kaugõppest Tallinnas ja läbida TÜ psühholoogia katsed, aga arvestades, et kandidaate oli ühe koha kohta 9.3, siis ega ma lootusi liialt ei hellitanud tegelikult ja mõtlesin, et suure tõenäosusega ma sel aastal siiski jätkan ülikooliõpinguid.

Noh, homme on mul selline aine nagu käitumise füsioloogia, mis on veider nimetus ainele, mis on olemuselt sissejuhatus anatoomiasse ja füsioloogiasse ja lisaks pean ma järele vaatama maailma usundite loengu, reedel on mul psühholoogia alused ja etoloogia, seega võib vist aru saada, et sisse ma sain ja teisest koolist võtsin eksmati ka. Oleks ju võinud mõlemat korraga üritada teha ja kui Mainoris Tartus veebitehnoloogiaid õppida saanud oleks, siis ma seda teinud olekski, aga nendest pidevatest Tartu-Tallinn-Tartu loksumistest loobumine oli üsna kerge vaimselt. Ma ei tulistanud üldse puusalt, vaid olin lugenud kümneid psühholoogia-alaseid raamatuid, kuulanud podcaste, vaadanud videosid ja dokke ja filme ja tutvunud õppekavaga ja mõelnud ja mõelnud veel ja … paistab, et mu elusaatus ei ole lihtsalt minna mööda pikka sirget ja see on okei, tegelikult on see isegi põnev.

Ok, väga pikk vastus 😀

Kuidas siiani ülikoolis meeldib? – Väga meeldib! Hästi vahva on, esimene kord on tunne, et mul on loengutes üliiiihuvitav, ei ole üldse sellist tunnet nagu see oleks kohustus.

Kui pikad koolipäevad üldiselt on? – Lühikesed, meil on väga palju e-õpet ja iseseisvat tööd, seega pikki loengupäevi ei olegi, sel semestril on kõige pikemad päevad 10-16 ja neidki on mõned üksikud, üldiselt on kohapeal päevas 1-2 loengut, aga iseseisvat tööd ja just sellist asjade päheõppimist on palju.

Kas uue elurütmiga on olnud raske kohaneda? – JAA. Minu jaoks on ikka veel asjad natuke segased ja ärevad, eriti sp, et noh, Covid. Pole seda, et E-R õpin intensiivselt ja siis L-P puhkan, pigem on õppimine suht iga päev ja vahel on laupäeval rohkem teha kui nt kolmapäeval tegin ja seda mitte lihtsalt halva ajaplaneerimise pärast 😀 Mainoris olin ma harjunud, et kuus on mingi 8 intensiivset koolipäeva + mingid päevad, mis ma kodus õppimisele eraldan ja ülejäänu on tsill, nüüd on nagu … ühtlaselt natuke kõrgendatum stressitase.

Kuidas Lunat su kooliskäimine mõjutab? – aww, ainult teised kassimammad oskavad selliste küsimuste peale tulla <3. Üldiselt ei mõjuta eriti, sest ma olen ikkagi palju kodus ja T jäigi kodukontorisse. See ajab teda ainult segadusse vahel, kui ma ärkan ja talle eriti tähelepanu ei pööra, sest mul on kooli kiire 😀

Siis küsis Gretel ühe väga hea küsimuse – kuidas erineb kooliskäimine söömishäirega vs nüüd, paranedes? Ja see vastus on, et VÄGA palju. Ma zone’in välja kümme korda vähem, mulle jäävad asjad actually meelde … mul on selline kirgas tunne, tunne, et ma olen “kohal” ja et mind ümbritsev on päris, vs see, et kõik oli nagu mingis udus, midagi aru ei saanud ja pidevalt oli vaimselt ja füüsiliselt halb olla. Lisaks kuna asjad on nii põnevad, siis pole üldse seda kellavahtimist, et noh, saab juba läbi ka v 😀 Ühesõnaga, kordi efektiivsem on see kooliskäimine nüüd. KORDI!

Kuidas kool su söömist mõjutanud on? – Lõunasööke on natuke raske planeerida ja hommikul on vahepeal raske süüa, sest ma pean sööma varem kui harjunud olen, aga muidu on kõik üllatavalt normaalne.

Mõned Luna-teemalised küsimused olid ka, nagu ma mainisin, aga nende kõigi point oli see, et kuidas tal läheb 😀 no kuidas saab ikka minna kassiprintsessil, keda hoitakse nagu silmatera, kellel on rohkem mänguasju kui keskmisel lapsel ja kes saab lõpmatuseni armastust ja hellust? 😀

Mul oli täna öösel ülihalbolla ja siis ta ronis mulle mitu korda kaissu, pähe, kaissu ja veel pähe. Nice.

Breketite kohta on mu käest paigaldamisest saati üpris mitu korda inimesed detaile uurinud. Päriselt on, ma ei valeta :D. Täiskasvanuna breketite panek ongi selline … no ma ei tea, tume maa, ütleme. Esiteks räägitakse sellest suht vähe, teiseks on endal kõik need ebakindlused, et kas see on ikka seda väärt, ei tea, mida oodata, kas ei tea maksumust või ei ole kindel, et soovid selle raha välja käia jms. Ma ise kaalusin ka ikka mitu aastakest, enne kui otustasin, et davai, NÜÜD. Ja mul on hea meel tegelikult, et ma pikalt kaalusin, mitte ei teinud seda uisa-päisa, sest koos paigalduse ja konsultatsiooniga on sinna mõne kuu jooksul kulunud 2000€ ringis (paigaldus oli suts üle 1500), mul on hambad pmst KOGU AEG valusad, sest nad olid nii vildakad, enne millegi söömist peab korralikult mõtlema, kas seda on ikka ohutu süüa v mitte, suuhügieen on niii palju komplitseeritum ja võtab päris palju aega, ja noh lisaks lihtsalt see fakt, et mul on suu metalli täis ja see pole mugav, aga paljusid huvitab ka see, et see pole kuigi ilus (noh, nende arvates, minul pole brexxide vastu midagi, sobivad mu neetidega :D). See lõik vastas pmst kõigile küsimustele. Kas on valus? – jaa. Kas on kallis? – jaa. Kui pikad ooteajad on? – ainus koht, mis mulle üldse aega pakkus, pakkus seda poole aasta kaugusele. Hooldamine – lisaks tavalisele hambapesule peab breketite ümbrused iga päev väikese harjakesega üle käima, lisaks hambavahede puhastus (no see on ideaalis kõigi igapäev, aga reaalsuses? … ma tegin ikka varem ka, aga seda ainult viimased paar aastat tbh). Ühesõnaga, rasked, kallid ja natuke nõmedad aasta-paar, aga minu meelest seda ikkagi täiiiiiegaa väärt, sest ma ise põdesin hammaste pärast ikka palju ja nüüd, kui on teada, et mu tulevikus saab olema inimestega suhtlemist rohkem kui ma varem arvasin, tundub see eriti hea mõte.

Ainult mõne kuuga on mu hambad saanud selliseks ja veel kevade lõpus oli see totaalne kõver ja puseriti sigri-migri, nii et ma päris rõõmus. : )

Muudel teemadel,

  1. Ma tellisin lõpuks automaatsed e-arved ära, nii täiskasvanu
  2. Ma ostsin endale eile 12. fööni, päris häid picce teeb, kaunis ka
  3. Kui ma oleks loom, siis ma oleks prl Luna

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s