Ma elan veel (veel)

Et ee.. tere siis kah, vist? 😀 Ma olin ausalt aprillist umbes eelmise nädalani kindel, et ma ei taha enam kunagi blogimisega tegeleda ja et see pole enam minu jaoks subjektiivselt kasulik tegevus, aga oi blin, kuidas viimased päevad näpukesed sügelenud on. Nii hullult, et migreerisin oma Bloggeri postid kõik siia WordPressi üle, ostsin aastase majutuse ja domeeni ja noh, siin ma nüüd olen, eksju. Loodan, et võtate mu avasüli taas vastu ega jäta mulle capslockis kommentaare selle kohta, kui ebastabiilne ma olen, sest ma ausalt olen nii stabiilne, et igav on… aaa, äkki ma igatsen lihtsalt blogimisega seonduvat draamat?

See pole mina, see on keegi palju ilusam ja parem.

Igatahes,

  1. WordPress vs Blogger – whoa, see on nagu võrrelda 21. sajandit ja aega, mil põlde künti härgade ja hobustega.
  2. Kus ma siis olnud olen kah?

Ei noh, siin olen olnud, Eestis ikka, Tartu-nimelises külas, kodus.

Tegelikult …. ma ei tea, kust alustada, seega alustame algusest.

Mu viimane postitus ilmus siin 30. aprillil ja ma ei mäleta, kas see oli enne või peale seda, aga ma keerasin veidi ära ja hakkasin radikaalseks täisveganiks, mis muidu oleks tore, aga see oli tugevalt ajendatud mu imetoredast söömishäirest ja ma oleks napilt uuesti haiglasse sattunud. See oli tegelt päris hull ja päris ekstreemne, aga positiivne on see, et see väike tagasilangusepoiss õpetas mind veidi ettevaatlikum olema. Veganlus on minu jaoks endiselt südamelähedane teema ja üleüldse igasugune eetiline ja hooliv elustiil samuti, aga praegu on lihtsalt liiga, liiga vara. Tibusammud, mitte gasellilik galopeerimine, eksju.

Siis ma sain u paar nädalat hästi ilusti, tublisti, kenasti, kaunisti, eeskujulikult toituda ja mind ootas uus väljakutse – peetunud ja viltu kasvava, põletikulise tarkusehamba eemaldamise opp. Teate, sõbrakesed, see oli RÄME.

Ei, nagu päriselt ka, see oli lihtsalt nii jube, et kui see läbi sai, siis ma lihtsalt nutsin, sest ma olin omadega pingest ja valust nii läbi. Oleks ma osanud ette aimata milline õud ja veresaun see on, oleksin ma kindlasti seda teinud üldnarkoosis, mitte kohaliku tuimestusega, mis ei võtnud kogu valu ära, sest mu hambajuur ulatus nii sügavale, et hamba liigutamine arsti poolt ükskõik mis moel surus juurt vastu alalõuanärvi ja see oli sitaks valus. Peale seda, kui see õud läbi sai ja ma püsti tõusin, nägin ma, et verd oli pritsinud igale poole ja mul ei jäänud just palju puudu, et pilt tasku panna. Igatahes jep, 0/10 kogemus, üldse ei soovita, aga see ei olnud nagu küsimuski, et kas ma jätan selle hamba suhu mädanema ja teist hammast kahjustama või mitte. 😀 Sellele järgnes 3 nädalat paranemist, mis oli ka täiesti räige ja mille jooksul koosnes pmst kogu mu söök Nutridrinkist, smuutidest ja kiirkartulipudrust (see oli ausalt maitsvaim asi nende nädalate jooksul, mida ma süüa sain). Haha, ma käisin nädal peale oppi isegi arstil kontrollis, sest mul oli megajube valu ja ma olin veendunud, et mul oli tekkinud kuiv hambasomp (üks tore tüsistus, ärge Googeldage), aga arst oli nagu – “ei, ei, siin on kõik väga korras ja puhas, lihtsalt on valus” ja kirjutas välja 600mg ibuprofeeni. 🙂 Ühesõnaga, täielik trauma-materjal.

Peale seda jõudis aga kätte 31. mai, üks kauaigatsetud päevake. Ma jäin hästi palju vaesemaks (i mean … hästi … palju) ja suhu kaunist metalli, aka breketikesed.

Muutust tänaseks nagu omajagu, eks.

Nii, eee, mis veel? Ah, vist see väike asi, et ma olen neljandat korda esmakursuslane. Ee, jep. Taastuva ajuressursiga kaasnes arusaam, et ma elan oma elu täiesti valesti; et kui ma jätkaks sama rada, siis kunagi surivoodil ma nutaks, sest ma ei oleks jälginud oma südamehäält. Ühesõnaga, tere, olen Getter, õpin TÜ-s essal kursusel psühholoogiat, mis ise? See teeb mu muuseas nii rõõmsaks, et ma tahan nutta ja olen korduvalt nutnud ka, aga eks ma räägin sellest kunagi eraldi, pikemalt.

Aga noh, muidu elan elu nagu elusid elatakse ikka, kasvatan kassi, olen oluliselt vähem katki, käin iga nädal teraapias, esimest korda mitme aasta jooksul on mu ajul piisavalt energiat, et ma suudaksin raamatuid lugeda ja üleüldse on asjad päris hästi. Nagu, sellisel määral hästi, et ma nutan miinimum kord nädalast tänulikkusest selle kõige osas, mis mu elus praegu on. Selle üle, et ma pole fkn surnud, et ma ei andnud alla, et mu mees on normaalne (as in ei peksa, ei hoora, vajadusel hoiab kätt ja teeb pai jne) ja mu kass on armas. Väike põrsas, aga no niiiii armas. Kassidega on see tore lugu, et neid võib täiega hellitada, ikka konkreetselt ära hellitada teised ja maailm ei lähe katki.

Istub peas, nagu õige kiisu muiste.

Aga olks, ma siinkohal tõmban selleks korraks otsad kokku, järgmise korrani, mis juhtub pigem varem kui hiljem.

4 thoughts on “Ma elan veel (veel)”

  1. Ma just täna mõtlesin su blogi peale ja oi kui tore oli leida, et oled just kirjutanud 🙂
    Okey, tegelt oli nats kriipi ka, kui kohe peale mõtlemist FB su blogi ette ladus, Fb teab liiga palju vist, kuuleb isegi mõtteid 😀
    Igatahes väga tore oli lugeda ja esmakursuslane soovib teisele esmakursuslasele mõnusat ajude piinamist!!! Ikka sajaga, mis sajaga, ikka miljoniga 😀

    Like

    1. Oi, näe, soovmõtlemine ikka töötab, haha 😀 aga palju jõudu ja jaksu sulle ka koolis, ma magasin just paar tundi, need viimased nädalad on väsitavad olnud küll 😀

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s