Minu 3 nädalat buliimiaravi psühhiaatriahaiglas – milline nägi see välja?

 Ma ei ole siiamaani suutnud end panna kirjutama sellest, milline nägi välja haiglaravi psühhiaatriahaigla söömishäirete osakonnas. Olen siiani lihtsalt analüüsinud ja püüdnud ka enda jaoks lasta settida haiglas tekkinud emotsioonidel ja mõtetel. Tean, et paljud ootasid täpset kirjeldust sellest, milline haiglaravi välja nägi, kuid esiteks ei soovinud ma ise sel teemal peatuda ei haiglas olles ega kojusaamise järgselt ning teiseks tuldi minuga haiglas esimesel või teisel päeval rääkima, et kui ma blogin, siis peaksin reeglitest kinni ega avaldaks liiga palju informatsiooni, seega jah, see oli väike turn off või nii. 

Aga nüüdseks ma tunnen, et need emotsioonid ning mälestused on piisavalt kauged ja saanud küllaldaselt siseanalüüsi ning võiks mõned mälestused ikkagi kirja panna, et ka endal oleks põnev lugeda ehk kunagi tulevikus. 

Juhul, kui sa kunagi söömishäirete ravile satud, võid mu käest näiteks Instagramis getterjakass alati küsida näpunäiteid selles osas, mis näiteks kaasa võtta või kuidas end vaimselt valmis panna, et oleks kergem haiglaperiood üle elada. 

Lisaks elementaarsetele asjadele nagu sussid, pidžaamad, arvuti jms võtsin ma kaasa ka mitte-nii-elementaarseid asju, mis mulle suurt rõõmu valmistasid haiglasoleku ajal. Näiteks võtsin ma kaasa enda teki ja padja koos oma padjapüüridega. Vähe sellest, et see tegi hubasema tunde, ma lihtsalt ei oleks suutnud magada ainult haiglatekiga, sest see oli õhuke ja ma hoidsin selle alati hoopis voodi peal/ enda all lisapehmenduseks. Esiteks oli madrats maxxx õhuke ja kõva, aga teine ja veel hullem aspekt oli hoopis see, et lina all oli kummist voodikate või lina vms, mis oli iiiiilgelt rõve. Voodipesud olid ka hästi karedad ja kõvad kuidagi, seega oli ilgelt mõnus, et enda padjapüür ja tekike kaasas oli.

Teine asi, mis vb väga ilmselgelt kaasavõetavate asjade nimekirjas ei ole, oli pikendusjuhe lisapistikutega. Olenevalt toast ja voodi asukohast võib olla psühhiaatriahaiglas v üldse haiglas pistikutega suht kehvasti. Minu toas oli nt kaks pistikukohta, üks minu voodi kõrval, kus oli 2 auku ja teine, kus oli 1 v 2 auku, oli teise voodi kohal, mingi 2 meetri kõrgusel põrandast. Ehk päris ebamugav.

Ja siis kolmandaks – föön! Ma oleks ilma vist ära surnud. 

Riiete osas oli nii, et esialgu ma võtsin kaasa suht palju ka viisakamaid riideid nagu kleidid ja teksapüksid jms, aga lõpuks kandsin ikka ainult pidžaamasid, dresse ja pusasid ja selliselt käisid riides suht kõik. Riided peaksid olema võimalikult lohvakad ja mugavad, sest eriti esialgu võib tekkida ekstreemne punnkõht. 😀 

Muu on juba rohkem ilmselge. Raamatud, arvuti, telefon, laadijad, riided, aluspesu, sussid, pesuvahendid … Kui võtad asju nagu raseerijad, ravimid, muud teravad objektid vms, siis need tuleb anda õdede kätte hoiule. Kui mu käest küsiti, et kas mul on teravaid asju \”nagu küüneviil\”, siis ma ütlesin, et ei … ja siis mingi 3-4 päeva enne enda väljasaamist sain teistelt teada, et tegelt oleks raseerijad pidanud õdede kätte andma. Aga ma ei tulnud selle pealegi, et nendega võib end kahjustada, sest minu enesevigastamise ajad jäävad pea 10 aasta taha. 😀 Igatahes, kotte ei otsi läbi seni keegi, kuni pole näha, et sa endale liiga teed vms. Ja seda teha on väga raske, sest sind jälgitakse kaamerast 24/7. Kui nt liiga kaua toas seisad, siis tuleb õde ja ütleb, et sa istuksid või lamaksid. Seda siis söömishäiretes, muudes osakondades vast seismise, kõndimisega probleemi ei ole. 

Peamine aur kuluski haiglas söömisele ja puhkamisele. Muidugi olid lisaks grupiteraapiad, individuaalsed kohtumised psühholoogi ja raviarstiga, kunstiteraapia, füsioteraapia, lühikesed jalutuskäigud, kuid põhirõhk oli ikkagi söömise harjutamisel suuresti.

Esimesed 50 millegagi tundi ehk kaks ööd pidin ma viibima eneseisolatsioonis, sest noh, koroonaajad, eks. Toit toodi tuppa ja mul oli eraldi wc/duširuum, teistega kokku ei tohtinud puutuda. 

Just teine ja kolmas päev olidki mu jaoks kõige raskemad, ma aina ulgusin ja ärevus oli täiesti utoopiline. See, et ma peale söömist ei saanud kõndida või treenida või toitu väljutada vms tekitas halvava ärevuse. Nii hull oli, et ma mõtlesin juba siis, et aappiii, ma kirjutan end välja. 

Muidugi see enda väljakirjutamine ei ole ka teab, mis lihtne. Ma mõtlesin, et vabatahtlikult tulin, vabatahtlikult lähen, aga tegelt on nii, et kui valvearst ja/või su enda psühhiaater otsustab, et sa võid olla endale ohtlik ja peaksid jääma ravile, aga sa keeldud, siis sind võidakse panna tahtest olenematule ravile e kohtuotsusega haiglasse. Mina käisin õdede ja arstidega esimese 1,5 nädala jooksul ikka mitu korda rääkimas, et ma pole haige ja lähen koju jne, aga no siis nad ikka rahustasid mu niisama maha. 

Kõige suurem kasu haiglast oligi minu jaoks see, et ma sain aru, et jah, ma olen haige. Mul on söömishäire. Tõsine söömishäire. Ja see on haigus. Tõsine haigus, mis vajab abi ja ravi. Peale haiglat hakkasin ma uuesti käima lisaks psühhiaatrile ja vaimse tervise õele ka katatüümses-imaginatiivses psühhoteraapias, et tegeleda enda traumade ja probleemsete käitumis- ja mõttemustritega. Enne seda ma justkui mõnikord tunnistasin, et mul on probleem, aga ma ei saanud aru, et mul on tõsine haigus, mis võib muutuda potentsiaalselt eluohtlikuks, kui ma sellega ei tegele. Ja et mul on juba tekkinud tõsised terviseprobleemid söömishäire tagajärjel ning dieet, kaalulangus, enda piiramine, treenimine jm on kõige halvem ja kahjulikum asi, mis ma enda jaoks praegu teha saan. Varem ma seda ei mõistnud. Jah, ma justkui blogisin enda \”paranemisest\” jms, aga tegelt … tegelt ei paranenud ma üldse, mida kinnitab ka fakt, et niipea, kui ma end kaalusin, tekkis mul uuesti peaaegu 4 kuud kestnud väga hull tagasilangus, mil ma sõin ülivähe jälle. 

Kuna patsinte mahub osakonda max 9, siis saavad kõik piisavalt tähelepanu õdedelt. Arstid on teiste osakondadega ühised, aga õed olid ainult söömishäirete osakonnas kogu aeg, aga arstidega sai ka suhelda alati kui vaja. Öösiti on olemas haiglas ka valvearst, aga minul temaga kohtumist tarvis õnneks ei läinud. Samade õdede juures käin ma nüüd iga kuu vastuvõtul ka, raviarst oli mul haiglas olles teine kui see, kellega ma kohtun ambulatoorselt. 

Igatahes sai mõnusalt puhata seal tegelikult. Ma ei saanud arugi, kuiväga mul on tarvis seda, et mul oleks 0 kohustust ja ma ei peaks millegi pärast muretsema. Saingi lihtsalt pikutada, seriaale vaadata ja toitu seedida. Mis võttis, muide, hämmastavalt palju energiat ja oli tohutult väsitav, tõesti tahtsingi peale igat söömist lihtsalt pikutada.. alati küll ei saanud, sest kõht oli lihtsalt niiii täis ja valutas, eriti esialgu. Esialgu oli mul veel pidevalt kõht ka lahti ja siis lõpupoole muutus olukord vastupidiseks + tekkisid rämedad kõrvetised, mis omeprasoolikuurist olenemata siiani vahel tunda annavad. 

Ma ausalt kartsin megalt psühhiaatriahaiglasse minekut, sest mul olid sellest mingid kohutavad ettekujulused, aga tegelt oli see keskkond väga tšill ja normaalne ja.. humaanne? Ja suhtumine oli lihtsalt niiii toetav ja hooliv personali poolt, et veits pisar tuleb silma. Nagu neid päriselt huvitas see, et mul oleks parem olla ja ma terveneks. Ja muidugi teised tüdrukud, kes osakonnas olid, omg. Lihtsalt ühed toredaimad inimesed, kellega ma kohtunud olen. Me jutustasime päris tihti ja tegime isegi filmiõhtuid.. See oli selline sügav äratundmine, et ahhaa, me näeme kõik väga erinevad välja ja meie probleem avaldub mõnevõrra erinevalt, aga kõigil on olnud ühesuguseid kogemusi ja mõtteid ja …. 

Ainsad hetked, mil mul tuli meelde, et ma olen HULLUMAJAS, olid need, kui alt akuutosakonnast oli kuulda karjumist või laamendamist vm. Meie osakond oli pigem sellise laagri või sanatooriumi vaibiga. 😀 

Igatahes jah, ma oleks pidanud ilmselgelt minema juba ammmmu haiglaravile, aga noh, ma ei julgenud ja ei pidanud seda vajalikuks, mis seal ikka. Eks esialgu oli ka päris jube seal olla, see koduseinte poolt tekitatava turvatunde puudumine ja mõistmine, et nüüd ongi nii, et ma olen haige ja pean seda tunnistama, oli piisav, et mu ärevus ajada täiesti lakke. Aga sageli saabki inimene areneda läbi tohutu ebamugavustunde kogemise ja täpselt nii see ka haiglas oli. Mu söömine on tõesti nüüd täiesti erinev sellest, milline ta oli varem, sest ma õppisin, et inimene mitte lihtsalt ei VÕI süüa, vaid PEAB sööma. Kuigi päris sama korralik ta pole ikka veel nagu oli haiglas, siis edasiminek on ikkagi tohutu, eriti arvestades sellega, et esimene kuu toimus tegelikult korralik tagasilangus ja teisel kuul ma alles hakkasin julgemalt sööma. Ega seal kupli all pole asjad päris korras muidugi, ikkagi pea pool elu söömishäiret seljataga, eks.. oodata mingeid kiireid maagilisi muutusi ei olegi realistlik. Vot nii. 

Nüüd, kui kogu see söömisega seotud ärevus ja meeee-eeeletu koduigatsus on vaikselt ununemas, võin ma öelda, et see haiglakogemus oli küll raske, kuid kahtlemata, sajaprotsendiliselt kõige tähtsam samm söömishäirest paranemise suunas, mis ma teinud olen. Mulle anti tõesti hea baas selles osas, kuidas jätkata ja kuidas kodus hakkama saada, et ühel päeval jõuaks kätte ka remissioon. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s