Minnie Maud vs haiglarežiim – kas ilma meditsiinilise abita paranemine oli viga?

 Viimasel ajal satun ma siia üpris harva, sest mul on tunne, et blogimine on end ammendanud. Mitte minu, vaid ühiskonna jaoks. Kes see enam blogisid loeb, kui on olemas uuemad, interaktiivsemad, säravamad sotsiaalmeediarakendused nagu Instagram ja Tiktok? Mu lugejaskonna kasv (mis küll iseenesest eesmärk ei ole kunagi olnud) pidurdus eelmine aasta ja saavutas oma lae. Kommentaarid muutusid kaalu tõustes nõmedateks ja solvavateks või parastavateks. Ühesõnaga ei kaasne blogimisega toredat reaalajas tagasisidet ja teistega suhtlemise võimalust nagu näiteks Instagrami storysse postitades. Seega on ka minu enda jaoks Instagram lihtsalt toredam viis enda tegemisi vahel kiirelt kajastada. 

Kirjutamine on muidugi tore, tegevusena ma mõtlen, aga ma ei saa üle sellest tundest, et blogipostituste kirjutamine on justkui kohustus, mis on üpris aeganõudev ka. Näiteks seda teemat, millest ma täna kirjutan, olen ma tahtnud kajastada juba kuu aega või enamgi, kuid pole lihtsalt seda jaksu tekkinud, et Blogger lahti teha ja näppudele tuld anda. 

Peale seda, kui ma sain haiglast koju, on mul läinud režiimi järgimisega kord kehvemini, kord edukamalt. 6x päevas söömine, kokkamine ja meeletu väsimus lihtsalt ei käi väga hästi kokku ja ise ma tunnen, et kõige suurem murekoht on see, et me tellime üsna tihti toitu koju Woltist ja see tekitab minus süümepiinu, sest ma ei tea, kui palju kaloreid toidus täpselt on, aga samas tean seda, et söögikohtades pakutavates roogades kasutatakse näiteks rasvaineid ja soola kõvasti lahkemalt kui kodustes toitudes ma ise seda teeks. Seega toidu tellimist püüan ma \”tasakaalustada\” vahepalade vahele jätmisega, selle peale läheb aga veresuhkur madalaks ja boom, tulemuseks on suur näljatunne. Aga pidevalt pliidi ees seista ja kokata päevas vähemalt 3 korda ma lihtsalt ei jaksa. Asi pole isegi mitte viitsimises, vaid mul lihtsalt ei ole jaksu. Ja see pole eriline lahendus, et teha mitmeks päevaks süüa, max 2 korda kannatab sama toitu süüa, aga juba 2. päeva õhtul ma kujutan ette, et see on roiskunud. 

Aga siiski, olukorda arvestades läheb mul küllaltki normaalselt ja ehkki tagasilangusi on, pole neid palju. 

Eelmine aasta, kui ma paranemist alustasin, sõin ma esialgu mehaaniliselt 4x päevas, siis aga avastasin Minnie Maud/Homeodynamic recovery meetodi, mille puhul reegleid oli küllaltki vähe. Sisuliselt – puhka maksimaalselt, söö min 2500 kcal päevas, söö ükskõik, mida ja ükskõik, kui palju tahad. 

Kõige suurem puudus ongi minu meelest selle meetodi puhul regulaarsete söögiaegade/-kordade tähtsustamise puudumine ehk minu jaoks oli tavaline süüa päevas 1-2 korda, aga samas korraga väga palju, sest kõht oli ilmselgelt väga tühi. Selline söömine aga loob ideaalsed tingimused kaalutõusuks, rääkimata sellest, et selliselt toimides on söömine ikka ebakorrapärane ja mitte just päris normaalne. Ühesõnaga, ma liikusin ühest äärmusest teise. Lohutasin end sellega, et aga teised teevad ka nii ja teistel see töötab ja nii edasi, aga minu organism on sellise asja jaoks liiga kaua ruunamist saanud ja liiga katki. Ühesõnaga, mul küll taastus KORRAKS menstruatsioon, kuid muud probleemid säilisid, mh normaalse söömisrežiimi puudumine. 

Haiglas ja sealt antud õpetustes on kõik aga vastupidi liiga struktureeritud ja korduv, sillutades teed turvatoitude tekkeks ja obsessiooniks enda söömisrežiimiga. Nt haiglas oli kokku u 10 eri vahepala varianti ja ka põhiroad kordusid sageli. Selliselt jäigi mulle kui haigele inimesele tunne, et ainult nii ongi okei, et iga päev tuleb süüa suppi jne. Esialgu sõin ma ka kodus nii, aga see muutus lõpuks peale 3-4 nädalat väga ahistavaks ja tekkis tunne, et söömine on ikka häiritud, lihtsalt teistmoodi. Tekkisid söömasööstud, sest ma vältisin väga paljusid asju, püüdsin olla maksimaalselt tervislik. Nt kui tahtsin šokolaadi, võtsin hoopiski toorbatooni jne. 

Nüüd ma söön ka \”vähem tervislikke\” asju üsna julgelt, sest kui ma ei söö kohe ära seda 40g šokolaadi, kui on isu, söön ma järgmine päev hoopis suure tahvli ja ilmselgelt on mõõdukus võti. 

Igatahes on mul hea meel, et ma lõpuks peale relapse\’i end ikkagi kokku võtsin ja haiglasse pöördusin. 2020 alguses tekistasid sõnad \”sa vajad haiglaravi\” minus paanikat, sest ma kujutasin end ette \”Lendas üle käopesa\” filmi tegelasena. Reaalsuses on tänapäevane psühhiaatriaravi aga väga humaanne ja teine pool haiglaravist oli isegi täitsa tore, sest esimest korda elus sain ma mõtteid vahetada inimestega, kelle aju mõtleb nii nagu minu oma. Oli hea tunne olla mõistetud. Natuke raputasin endale tuhka pähe, et varem haiglat ei usaldanud, aga nagu üks õde ütles – ma tahtsin endale vaid parimat ning arvasin tollal, et just selliselt käitumine parim ongi. Tagantjärele oskavad kõik targad olla. 

2 thoughts on “Minnie Maud vs haiglarežiim – kas ilma meditsiinilise abita paranemine oli viga?”

  1. Tead, üsna palju on siiski minusuguseid \”sauruseid\”, kes igasuguste stooride ja tikktokkide asemel eelistavad saada infot just vanamoodsalt teksti lugedes. Aga kui see hakkab kohustusena tunduma siis ilmselt \”käsu peale\” tõesti ei tule…. Igatahes minu head mõtted lähevad sinu poole teele. Küll läheb paremaks, sul ja mul ja kõigil… Ühel päeval ju peab.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s