iu, kes need söömishäired välja mõtles ja kuidas ma enda omast loobuda saaksin?

 Viimased nädal aega ma olen vist peamiselt vingunud. Söögiisu pole, kõht on aga rämedalt tühi. Täpselt sama nagu suvel. Esialgu polnud nälga ka eriti, nii et ma sain vabalt ettenähtust vähem süüa, aga kui näljatunne tekkis, oli mul viis päeva jutti iga söögikorra peale põhi alt. Sööd ja poole tunni pärast nutad vetsupotil. Ja nii 6 korda päevas, isegi vahepalad ei püsinud sees. Jaaa, TMI, aga noh, mis teha, tuksis seedimine on lihtsalt suur osa söömishäirest paranemisest. Haisvad pussud, kõhukorinad, kõhukinnisus, kõhulahtisus, kõrvetised, ekstreemselt punnis kõht — pane end selleks kõigeks valmis, kui ükskord söömishäirest paraned. Minu jaoks tuli see kõik paranema hakates väga ootamatult, õnneks kadus ära ka, aga noh, siis mul oli ju vaja mitmeks kuuks tagasi söömishäire radadele langeda ja nüüd elan ma seda kõike teist korda läbi. Nüüd ma vähemalt olen targem ja oskasin seda oodata, lisaks tean seda kah, et küll kunagi see kõik otsa saab ja ma ei ole enam mingi kõndiv peeruvabrik. Haha, muide, kui mu täisnime googeldada, siis leiab mu blogi … tere, tulevased tööandjad. 

Täna on mu meeleolu väga hea, ehkki mul on söömise mõttes t o h u t u l t raske, aga ma pole lasnud sellel täna enda vaimu murda. Üleeile ma aga nutsin terapeudi kabinetis ja ütlesin, et ei tapa end ära ainult selle pärast, et ma hoolin oma lähedastest liiga palju ja et ma ei tahagi oma häirest paraneda. Et jah, päevad pole vennad.

Oui oui, Getterike käib nüüd iga nädal teraapias. Päris tubli, eksole. Päris raske oli tagasi minna, arvestades sellega, et ma 2,5 aastat tagasi peale üht väga rasket teraapiasessiooni oma järgmise aja tühistasin ja rohkem kohale ei ilmunud. Ja siis nüüd olin nagu eeeee teree, et ee tuleks teraapiasse, eee jaja. Lihtsalt piinlik veidi, aga noh, mis teha, vaimselt haige inimene. Muide, nüüd ma kasutan seda vabandust, et ma olen vaimselt haige iga sigaduse peale, mis ma korraldan. Naljaga pooleks, aga mul tunne, et abikaasal on sellest kopp ees. Miks ma nii arvan? Sest ta ütles, et ma lõpetaks ja ei üritaks igat asja mõne oma haiguse kaela ajada. 

Igatahes, söömine. Ma ei tea, mul vist on söömishäire, nii raske on süüa, kuu ajaga on verenäidud ka kolinal kukkunud, see tekitab ilgelt pasa tunde. Haiglas jõudis tervis omajagu paraneda, nüüd see jälle nullitud. Et nagu üks samm edasi, kaks tagasi või ma ei tea, menstruatsioon jäi jälle ära ja üleüldse ma selgelt ei söö piisavalt. Niipea, kui piisavalt söön, paneb aga vaimne tervis hullu ja mul kassib räigelt ära, olen lihtsalt a ball of anxiety, kõhu täissöömine on lihtsalt nii hirmus. Ja siis ma olin kaks kuud tagasi: \”ei ei, mul TEGELT ei ole ikka söömishäire\”. No mis mul siis on, kallis inimene, ütle mulle, ah? Isheemiatõbi või? Radikuliit? 

Igatahes on mu söömishäire üks persevest ja jobukakk ja kui ta mu ajust ja kehast uttu tõmbaks, oleks päris tore. Enne sõin kotlette, salatit ja kartuliputru ja lihtsalt nutsin samal ajal. Ja siis jõin jogurtit ja järsku tuli ilgelt vali ÖÖÖKKKK ja räme okserefleks, õnneks mu sisikond ei maandunud sinna tassi seekord. Üleeile päris nii hästi ei läinud, ilgelt rõvekas. Üldse, noh, nii blokk on söömise ees, miski ei ole isuäratav, kõik on rõve, kõik ajab oksele … Ei, ei ole rase, buliimik olen, kurivaim küll. 

Lisaks olen tänasest veel tukaga kah. 

Igatahes, kui keegi teab, mis üleliigsete söömishäiretega pihta hakata, andke teada, mul üks on. 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s