Depressioon ja puha

Okei, ma alustasin selle postituse kirjutamist 3 päeva tagasi ja tahtsin rääkida sellest, kuidas ma olen liiga väsinud, et midagigi teha, aga siis ma väsisin ära ja lõpetasin kirjutamise. 

See väsimus on depressiooni kõige nõmedam külg ja ma isegi ei tea, kas see on depressioonist või ravimite kõrvaltoime. Aga ravimiteta ei julge ma küll praegu elada, mul on niigi liiga tihti mõtted, et miks ma üldse olemas olen, kui ma olen … selline. Kui ma pean pidama seda lõputut võitlust, mille nimi on Elu ja mille võitmiseks on mul ebaausalt palju vähem eeliseid kui mu vastastel. Kui ma olen liiga katki, liiga kulunud, liiga palju kasutatud, et enam olemas olla. 

Eile määrati mulle töövõimetus. Mitte see osaline, mida ma ise maksimaalselt eeldasin. Tegelikult arvasin ma, et mul pole mõtet üldse taotlust esitama hakata, aga siis ikka soovitati ja siin ma nüüd olen, ametlikult töövõimetu. 

Akadeemilisel puhkusel terviseprobleemide tõttu.

Kuue ametliku diagnoosiga. 

Mille hulka kuulub väga kehva prognoosiga segatüüpi isiksushäire.

Ei taha kurvastada või masendust tunda, aga lihtsalt paratamatult tulevad need emotsioonid, mh enesehaletsus, peale. 

Ma tunnen, et ma ei saa lihtsalt diivanil vedeleda ja oodata, et depressioon üle läheks ja elu paremuse poole muutuks, aga samas ei ole mul ka vähimatki jaksu – nagu PÄRISELT – midagi teha. Ma lihtsalt ei jõua, noh. Käiks jalutamas, tean, et see mõjuks hästi, aga ma olen lihtsalt liiga väsinud. Nagu \”appi, ma tahan magada\” väsinud, mitte selline \”jalutuskäik teebki pea selgemaks\” väsinud. Nii et jah, korralik kass on peal. 

Oma panuse annab ka see, et ma olen olnud 1000% eeskujulik Covidi-vältija ja püüdnud endast ikka parima anda, et kontakte vältida jne, ja ma olen niiii tohutult väsinud lihtsalt. Ma olen ilmselgelt naiivne, aga kui öeldi, et oodake 3 kuud, siis rahuneb olukord maha, siis ma uskusin. Kui peale seda kolme kuud öeldi, et oodake 3 kuud veel, siis läheb paremaks, siis ma uskusin jälle. Ja nüüd ma olen elanud aasta aega nii, et pole käinud mujal kui arstil, paar korda kohtunud perega ja see on sisuliselt kõik. Toidu olen tellinud koju, väljas söönud ei ole, kuskil spaas, massaažis vms pole käinud, reisinud ei ole (aaa tegelt ju ületasime Läti piiri, et Luna koju tuua augustis … ja käisime korra Ikeas, mis ma vingun, eksole, reisida saanud küll). Ja ma lihtsalt niiväga igatsen seda, et saaks kuskil kohvikus kellegagi kohtuda ja lihtsalt lobiseda (looking at you Gretel), lasta kellelgi oma kangeid seljalihaseid mudida, spaas sulistada …. lihtsalt nututuju tuleb peale. Vähemalt on akadeemilise võtmisel see eelis, et on LOOTUS, et ehk aasta pärast saab koolis kohapeal käia lõpuks? Mulle jäid niimoodi teadmised ikka märksa paremini külge, kui aus olla, ehkki kodus õppida oli lebom muidugi … 

Ma olen introvert ja mul on tugev ängistav sotsiaalärevus (mis ei väljendu vaikse olekuna, vaid vastupidi, ülekompenseerimisena), aga ma ausõna igatsen seda nüüdseks, et lihtsalt maha istuda kuskil restos ja lobiseda. Või lihtsalt hirmuta poes käia …. 

Loomulikult mõjutab see kõik söömishäiret ja mul on näiteks hiiirmus tugev tung trenni teha või muul moel kompenseerida, aga saan hakkama. Püüan saada, vähemalt, mis on juba suur samm. Palju lihtsam oleks lasta häirel võita, aga ma ei taha igavesti söömishäirik olla. 

Vaatasin täna \”Kallite kalorite\” viimase osa ka ära. Mis ma oskan öelda, meelelahutuslik saade oli, minu jaoks kohati muidugi triggering, aga mitte kõige hullemini. Loodan, et inimesed võtavadki seda kui meelelahutust ja mitte midagi muud, sest toitumisalase ja psühholoogilise nõu osas oli see saade küll väga nõrk, järjekordne Orgu toitumiskava promo nagu ta saated ikka. Ainult et see kord kõlas ekraanil päris palju konkreetselt ohtlikke mõtteviise – nt \”kui teen rohkem trenni, siis võin rohkem süüa\”, aa lahe, see on trennibuliimia. \”Toit ei ole minu sõber, see on vaenlane\”, ugh, okei, edu söömishoogudega võitlemisel, mis sellise mõtteviisi tagajärjel tekivad. Muidugi oli mingeid häid pointe ka, et kõike, mis on silma all, ei pea ära sööma vms … aga ma ei ole nüüd kindel, et piirav toitumine seda kuidagi aitab saavutada, pigem vastupidi. Meil on kodus kogu aeg igasuguseid näkse; näiteks šokolaadi, pähkleid, midagi soolast alati, aga ma söön neid asju paar korda nädalas ja tavaliselt mõistlikus koguses ning ülejäänud aja isegi ei mõtle neile, sest need pole mulle keelatud. Ühtlasi oli minu jaoks teatud söögikordade puhul veidi hirmutav see, kui väike kogus toitu seal oli. Seal oli ~140 kg kaaluvaid inimesi ja üks hommikusöök oli nt 1(!!!) keedumuna, 1 viil leiba ja roheline salat, spinat vms. Nagu whaaaat? See on normaalne vahepala võib-olla, aga mitte hommikusöök… Ja siis nt väike ports suppi + viil leiba, no jälle, see pole lihtsalt piisav kaloraaž, kui sa just väikelaps ei ole. Nii et pole imet, et seal juba nädalaga kilod kukkusid. Hea, et eluohtlikku ketot veel ei promotud – ehkki kuuldavasti on Orgu kava pigem madalate süsivesikute poole kalduv. 
Live fast, die young, noh. 
Ah jaa, seda ma vist polegi maininud, et selle kuu Anne& Stiilist leiab minust väga avameelse loo, seal on asju, millest ma isegi siin rääkinud ei ole. Siin.
Ja võtke mu IG-s ikka loosimisest ka osa, eks. Selle vastu on üsna, ahem, leige huvi. Oleks pidanud ikka dieediraamatuid loosima, kaalulangetus müüb. 

2 thoughts on “Depressioon ja puha”

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s