Sinine esmaspäev

 Ma nägin öö otsa õudusunenägusid selle kohta, kuidas T mind petab ja kuidas Luna on surmavalt haige, ja kui ma lõpuks peale mitte seda kuigi kosutavat ööund silmad avasin ja käe prillide järele ulatasin, et need ette panna, tabas mind järgmine ebameeldivus: mulle jäi kätte vaid vasak prillisang, sest ma olen eilse jooksul sanga kruvi kuskile ära kaotanud. Nojah siis. Õnneks on mul teine paar prille ka, need lihtsalt ei sobi nii hästi minu arvates. Aga no vähemalt ma näen, eksole. 

Edasi on mu päev möödunud väikeste ja suurte ebameeldivuste jadas. Ma olen viimastel päevadel kuidagi nii väsinud ja tüdinenud, iseendast ja söömishäirest. Kuidagi selline tunne on, et ma ei tea, kes ma olen ja et mul on nii palju probleeme, et nende hoomamine on keeruline. Nagu mul on jah paberil mingid diagnoosid ja niimoodi, aga seda kõike mõista ja terviklik üldpilt luua on keeruline. Ma ei tea, minataju oleks justkui kuskile kadunud. 

Söömishäire on peale haiglat kuidagi nii hulluks kätte ära läinud, mõttetasandil, ma pean silmas. Kogu aeg on need mõtted, et tahaks kõhnuda, tahaks dieeti pidada, tahaks kaalu langetada … Missest, et haiglas korrutati mulle söögi alla ja peale seda juttu, et praegu tohib tegeleda ainult paranemisega ja kaalulagetus praeguses punktis lihtsalt ei tule kõne alla, rääkimata siis sellest, et mul ilmselt ka suurima pingutuse juures kaal seisaks. Lihtsalt nii suur obsessioon on praegu kehakaaluga, et hoia ja keela; ja ega ilmselt ei aita kaasa ka see, et üks õde mulle mitu korda (juba esimesel päeval) ütles, et küll ma veel näen, et haigladieediga kaal hakkab langema ja näitas/ rääkis, kuidas teis(t)el langeb. Väga kohatu ja triggerdas tohutult. Igatahes mul nagu lihtsalt ei püsi see meeles või ei jõua kohale või ma ise ka ei saa aru, mis toimub täpselt, aga igatahes ma nagu justkui ei saa aru, et ma ei t o h i kaalu langetada ja peangi end hetkel sellisena aktsepteerima, sest vastasel juhul teen ma endale mitmel eri moel kahju ja lõpetan lihtsalt lõpuks uuesti söömishäirete osakonnas ravil olles.. kui hästi läheb. Mu näljutamisperiood justkui peaks mulle näitama, et mul pole mõtet midagi teha, sest mu keha lihtsalt hoiab praegu tohutult kaalu kinni ja kui ma näekski vaeva, siis see oleks mõttetu, sest kaalul ei kajastuks mingit muudatust. 

Ma olen hullult muretsenud veel ka selle pärast, et mind ootab ees kohe varsti teraapias esimene sessioon ja kui sama inimene mind viimati nägi, olin ma mingi 25kg kergem. Ja ma reaalselt mõtlen lihtsalt niiii palju sellele, et kindlasti ta mõtleb, et ma olen nüüd hästi paks ja vb ütleb selle välja või midagi sellist, sellised hästi ebaratsionaalsed hirmud, aga üle ka ei lähe, isegi, kui ma endale sisendan, et see ei ole üldse loogiline mõtlemine ja et see inimene on psühhiaatria ja vaimse tervise vallas töötanud juba mingi 10++ aastat ja teda ei huvita kindlasti nüüd see, et mul sisuliselt vaimse tervise probleemide kõrvaltoimena tekkis suur ülekaal. Üleüldse on mul totaalne paranoia enda kaaluga ja sellega, et ma kardan, et inimesed vaatavad mind halvustavalt ja mõtlevad minust kui rasvamäest, kes on kindlasti väga laisk ja ebatervislik … tahaks nagu kirjutada endale otsa ette musta markeriga, et ma pole laisk, ma olen haige! Mul on söömishäire! Ma EI SAA praegu kaalu kaotada! (Mitte, et ma ise arvaksin teistest nende kaalu pärast kuidagi halvasti või midagi sellist, lihtsalt mu emotsioon just seoses iseendaga on selline). Ja see paranoia on nii hull, et mul on tekkinud hirm kodust väljuda ja ka kerge sotsiaalfoobia, sest ma lihtsalt nii hullult kardan seda, et keegi tuleb mulle ütlema midagi stiilis \”hähä, paks\”. Selles suhtes on isegi see blogimine keeruline, et ma tean, et niipea, kui ma kommentaariumi lahti keeraks, oleks see täis kommentaare nagu \”suht rõve oled\”. 

Lisaks ma veel mõõtsin täna end, et ühe kleidi suurust valida oskaks, ja suur oli mu pettumus, kui ma avastasin, et mu mõõtmed olid täpselt samad nagu kuu või kaks vms, kui ma end viimati mõõtsin, tagasi. Ma ei oska seda seletada, aga ma miskipärast arvasin, et mu kaal langeb ja no.. jah. Ma ei tea, sõnadega on seda tunnet raske edasi anda, aga mõnes mõttes on mul tunne nagu ma oleks dieedil, st aju töötab täpselt selliselt nagu dieedil olles. Ja mõnes mõttes ma ju olengi dieedil: lihtsalt mitte selles üldtuntud kaalulangetusdieedi mõistes, vaid ravidieedil. Peas keerlevad kogu aeg söömisega seotud mõtted: mida süüa, millal süüa, kui palju, kas ma söön piisavalt, kas sõin liiga palju, kas kõht on täis või tühi, kas kõike vajalikku on piisavalt, ega mingeid puudujääke ole, jnejne. Lisaks olen ma püüdnud olla maksimaalselt tervislik ehk nt vältida võimalikult palju lisatud suhkruid, ainsaks erandiks magusad piimatooted, mille haigla normaliseeris ja mis enam \”ohtlikud\” ei tundu. Tahaks lausa haiglasse tagasi, seal oli nii lihtne ja turvaline … kodus olen ma lihtsalt tohutult väsinud sellest kõigest juba. See tundub nii obsessiivne, samas mul ei ole ka tunnet, et ma kuidagi paremini oskaks … lihtsalt nii tugev ebakindlus on selles osas, et kas see, mida ma teen, on ikka õige. Lisaks on tohutu hirm kaalutõusu ees. Ma väga sooviks sellest hirmust üle olla, aga ma lihtsalt ei suuda.. Sest ühe korra ma juba võtsin peaaegu 30 kg juurde ja rohkem ma lihtsalt ei saa sellist asja endale lubada. Kaaluda üle 100 kilo või söömishäirest mitte vabaneda loodetavasti siiski ei ole ainsad variandid ja ma suudan kaalutõusuta end siiski ravida, peaks nagu saama…   Positiivne on vähemalt see, et haiglas olles ja ka hiljem kodus hakkan ma aina rohkem mõistma seda, et tegelikult ongi palju neid, kes söömishäirest paranema hakates lähevad konkreetselt paksuks, algkaalust olenemata. Kuidagi kergendav on see tunne, et ma polegi veider anomaalia, see ongi täiesti tavaline nähtus… Ärge nüüd ära ehmatage ega paranemisest hoiduge, eks. PS: \”paks\” on siin kasutatud selle sõna kirjeldavas ja neutraalses tähenduses, mitte halvustavalt.

Sellest pidevast võitlusest söömishäire mõtetega on ka kopp ees. Ma lihtsalt koguuuu aeg vaidlen nende mõtetega, nagu peaaegu et kõik ärkveloldud hetked. Tuleb mingi mõte, nt, et jätan söögikorra vahele või miskit sellist ja siis ma pean end hakkama veenma, et eiii, see on ikka halb mõte ja ebaratsionaalne ja haige mõtlemine ja nii edasi, niimoodi tükk aega, kuni ma lõpuks ära söön. Ja niimoodi miljon korda päevas, miljoni eri asjaga. Ma isegi ei saa aru, kust need mõtted tulevad, söömishäire on nagu mingi deemon mu sees, kes neid mõtteid mulle pähe paneb.. veidi nagu sundmõtted, ma ei tea. 

Okei, tasuta teraapiasessioon on vist lõppenud ja mu emotsioonide virvarr rikastab taas internetiavarusi.  

Kes oleks võinud arvata, et söömishäirest paranemine on NII raske, ah?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s