Nädal aega haiglast kodus & mida ma olen enda kohta õppinud

 Ma ütlen ausalt, et ma usun, et haigla päästis mu elu. Ma tean, et mul tuleb veel tagasilangusi ja söömishäire käitumine kindlasti naaseb, aga eks siis ma saan uuesti haiglasse minna.. Ilma nende 3 nädalata ei oleks ma eales mõistnud, et vähe sellest, et mul on söömishäire, lisaks ma ka lihtsalt ei oska süüa. Mismõttes ei oska, lihtne ju, eksole?

Noh, ma sain end jälgides ja arstidelt-õdedelt tagasisidet saades aru, et:

– Ma ei näri oma toitu läbi, vaid lihtsalt neelan selle veega alla. Nagu ma olen kogu aeg mõelnud, et huvitav, kuidas ma nii kiiresti söön, aga jep, selleks, et maksimaalselt kiiresti toidulauast põgeneda, ma lihtsalt .. ei näri toitu, vaid neelan selle närimata alla. Ee, jah, lõbus asi, mida enda kohta avastada. Sain sellest aru, kui mulle määrati vajaduspõhiselt rahustid ja ma olin süües veidi vähem ärev. Ja siis ma olingi nagu oooot… ma ju ei näri. Väga kahtlane. No nüüd ma tuletan endale meelde kogu aeg, et näriiii toit läbiiiii.

– Mu portsud on olnud vähemalt 3 korda väiksemad kui peaks. Mu magu oli enne haiglat niiii väike, et esialgu oli venitustunne maos ja ebamugavustunne soolestikus nii tugev, et ma nutsin. Hiljem sain valuvaigisteid ja igasuguseid muid põnevaid asju, et elu veidi lihtsamaks teha. Kodus ei oleks ma end ise elus niimoodi tagant pushida suutnud, et sellest valust ja ebamugavusest üle olla ja piisavalt süüa. Aga nüüd olen juba enam-vähem harjunud. Nt hommikuti on päris lihtne palju süüa. Varem ma sõin hommikuks nt kas muumitaldrikult putru või siis koogitaldrikult + vahel nt pasteediga sepiku kõrvale, nüüd on putru ikka kenasti kausitäis. A ja haiglas tuli toit kogu aeg üles ka ja nüüd paar päeva on kodus sama olnud, et kui ma kõhu tugevalt täis söön, siis mul on täiega refluks ja toitu tuleb üles. 

– Mu keha ei ole üldse seedimisega harjunud. Kogu aasta + esimese nädala haiglas oli mul see probleem, et toit ei püsinud sees, st kõht läks kuni tunni jooksul peale söömist lahti. Pidi täitsa tavaline olema : ). Ja siis alates teisest haiglanädalast praeguseni välja on probleem vastupidine, haiglas võisin ma niiöelda potil käimata olla kuus päeva, nüüd kodus on veidi parem, sest ma ostsin mingeid looduslikke seedimist soodustavaid siirupeid ja asju. 

– Ma ei söö täiskõhutunde tekkeni, vaid seni, kuni nälg on enam-vähem kustunud. Jep, seda soovitavad mingid kõik diet culture inimesed. Ei, see tegelikult EI OLE normaalne. Täiskõhutunne on teisalt aga väga normaalne. Aga mitte minu jaoks, oh ei. See tekitab minus RETSI ärevust. Nagu ma saan täiskõhutundest paanikahoo. Kodus ei söönud ma ka esimesed päevad piisavalt, st ma ei söönud nii, et kõht saaks täis. Sõin küll 6x jne, aga kogus ei olnud piisav, nagu ma ei pushinud end piisavalt, vaid sõin nii nagu mul endal vaimselt mugav on. Nüüd täna on kolmas päev, kui ma piisavalt iga söögikord söön. Varem jätsin nt hommikuti pudru alles ja üldse ei julgenud enamikke söögikordi lõpuni süüa. Tulemuseks oli see, et iga õhtu oli kõht tühi ja viimasel sellisel päeval sõin mingi 11 õhtul kuumaõhufritüüris tehtud pelmeene, sest kõht oli nii tühi, et magu valutas. Siis sain aru, et pean ikka oma ebamugavustundest üle olema ja kogu aeg ilusti kõhu täis hoidma, missest, et ebamugav on. 

– Ma olen oma ärevust mehiselt alla surunud ja teinud sama ka kõikide muude negatiivsete emotsioonidega ja nüüd need ujuvad kõik kogu aeg välja ja hästi nõme ja raske on. Ma olen niii ärev, et pähklite söömine tekitab paanikahoo ja ajab nutma. See ei ole lihtsalt okeiiiiiiii!
– Ma olen ikka päris, päris haige vaimselt ja selle mitte tunnistamine või emotsioonide allasurumine ei ole olnud piisavad, et ma maagiliselt terveks saaks. 

– See kodus omaette pusimine ei olnud täitsa asjatu, ma arvan, et ma olin osakonna kõige kergem juhtum hetkel. Ja see on okei. Te ei pruugi seda teada, aga paljudele söömishäirikutele on nende häire nagu olümpia, mille võidab see, kes on kõige haigem. Aga mul on päris kõrge paranemislootus ja prognoos, mille psühholoog ja psühhiaater viimasel päeval andsid, on väga positiivne, st ma võin olla üks neist, kes rohkem statsionaari ei satu. Aga võin sattuda ka.. see on ka fain. 

– Mu söömishäire on väga tugevalt seotud mu ärevushäirega ja see on miski, mida ma varem absoluutselt ei mõistnud, aga haiglas tekkis see arusaam juba esimese 3 päevaga: mul tekkis ärevus ja tung liikuda, mida ma kodus olekski teinud. Seal ma seda aga teha ei saanud, seega mul tekkis hoopis tugev paanikahoog. Paari päeva pärast tekkis sama situatsioon siis, kui pidi sööma 5 kommi ja ma tahtsin hästi tugevalt näpud kurku toppida ja need välja oksendada, aga jällegi, ei saanud. Tulemus: jälle täielik paanika ja nutt. Ja see ärevus aina kordus ja kordus. Söömishäire on mu jaoks toimetulekumehhanism, isegi lihtsalt näljane olemine on minu jaoks rahustav. Seega on väga lihtne nüüd mõista, miks ma suvel paanikata kõike suutsin süüa ja kaalutõus minus ei tekitanud paanikat: mu elus polnud tol hetkel midagi, mis ärevust tekitaks lihtsalt. Koolivaheaeg, 0 kohustust ja nii edasi. 
Aga üldiselt on see nädal olnud … nii ja naa. Mul on väga raske ja kohati on raske hoomata, kui keeruline see situatsioon on ja kui pikalt ma veel vaeva pean nägema, samas ma tunnen, et tunneli lõpus vaikselt ikkagi paistab nüüd valguskiir. Kaalule olen viimastel päevadel suutnud vähem mõelda ja enam ei ole masenduses sellest, et ma mitte kunagi nii peenike ei saa olema kui mu iluideaal on, sest mu iluideaal on 14-aastase tüdruku keha ja mina olen juba praegu  pea 10 aastat vanem. Ja see on fain, et see minus pettumust tekitab, see on fain, et mul on raske sellega leppida, see on fain, et ma ikka tahan näljutada, dieeti pidada, pingutada …. Ma võin seda kõike soovida ja emotsionaalselt asjadega mitte leppida, aga mu tegelik käitumine peab vastama sellele, mida ma haiglas õppisin. Vahet ei ole, mida ma tunnen, tähtis on see, et ma ikkagi korralikult sööksin ja ebamugavusest üle oleksin. Ma võin neid emotsioone tunda ja nüüd ma oskan neid aktsepteerida, ilma, et ma laseks neil oma käitumist mõjutada. Varem ma surusin need mõtted lihtsalt alla, aga sellest polnud kasu, lõppes see ju näljutamise ja haiglaga. 
Igatahes, olen Getter, mul on buliimia ja see on okei. Ma arvan, et ma võitlen selle haigusega veel 10 aastat, kui mitte terve elu. Ja see on ka okei, sest ma arvan, et meil kõigil on mingid deemonid, millega me peame võitlema. Mina pean lihtsalt olema ettevaatlik ja igat sammu planeerides arvestama ka sellega, et ma ei ole vaimselt terve. Ja see, jah, arvasite ära, see on ka okei. Täpselt nagu mul on astma, on mul ka vaimsed haigused ja selleks, et mul ei tekiks haigushoogu, pean ma võtma ravimeid ja enne kindlaid tegevusi mõtlema läbi, et ega see mu olemist kehvemaks ei tee. Nii nagu ma ei roniks kuskile tolmusesse keldrisse, ei tohi ma liiga pikalt mõelda ka kaalulangetusele ja muule säärasele. Või jätta söögikordi vahele. 
Ma olen kodus suutnud jätkata päris kenasti 6 korda päevas söömisega. See paistab mulle täiega sobivat, sest 1) kõht püsib stabiilselt täis ja lihtsalt füüsiliselt on väga meeldiv olla selles mõttes, et ma ei ole väsinud, fibromüalgia on palju!!!!!1 leebem ja nii edasi, 2) mul ei teki soovi üle süüa, sest ma tean, et mul lihtsalt pole vajadust, varsti saan ma niikuinii uuesti süüa, 3) mul pole isu kiirtoidu või krõpsude vms järele, sest veresuhkur on stabiilne ja kõht ei ole väga-väga tühi. Samas ma sõin 2 päeva üheks vahepalaks neid Lays Strongi vürtsikaid krõpse väikese kausikese ja mul ei tekkinud mingeid süümepiinu, et ma neid sõin, kuigi isu ei olnud otseselt nende järele vms. Lihtsalt lahtine pakk oli kapi peal ja tundus mõistlikum mahutada need enda päevasesse menüüsse kui nad välja visata. Niimoodi on hea õppida ka seda, et selliseid asju saabki süüa väikesed koguses ja sellega ei kaasne kohe automaatselt õgimishoog (mu suur hirm). Sama nt pähklitega, olen neid lisanud pudrule või võtnud vahepalaks, et seista hirmuga silmitsi ja näidata iseendale, et pähklid ei pea viima ülesöömiseni, neid võib ka väikeses koguses nautida, see on väga tervislik ja okei. 
Et vot, siuksed lood täna. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s