Haiglast kodus, jee

 Tegelikult on täna esmaspäev ja koju sain ma juba reedel. See oli päris ootamatu, sest esialgu oli jutt, et ma saan välja alles teisipäeva-kolmapäeva paiku, aga paar asja sai kiiremini tehtud ja ainult nädalavahetuseks sisse jääda, et esmaspäeva hommikul koju saada, kui oleks täitunud täpselt 3 nädalat, ei olnud mõtet – sest nädalavahetuseti ei toimunud niikuinii suurt miskit, psühholoogid-psühhiaatrid jt ei ole tööl ja niimoodi. Nii ma siis neljapäeval saingi teada, et reedel saan välja. 

Kirjutada pole üldse tuju olnud, okei, väga ei ole praegugi. Ma olen emotsionaalselt hästi väsinud, tunnen end lihtsalt nagu tühjakspigistatud sidrun. Ma ei tea, kui palju ma üldse jagada tahan enam, sest nii palju sellest, mis ma varem kirjutanud olen, on bs. Kuidas ma end ise kuulutasin enam-vähem paranenuks, süües samas korra päevas ja mitte saades aru, et see ei ole ikka veel normaalne. Ma lihtsalt enda arust sõin \”intuitiivselt\”, mis on jah endiselt eesmärk, aga KAUGE eesmärk, sest mul alles haiglaravi lõpu poole hakkasid tekkima näljasignaalid muul ajal kui enne hommikusööki (seda ei juhtunud alati, aga mõnikord oli kodus ka hommikuti kõht tühi). Ja nagu ma olen alati tahtnud endale vaid parimat, aga ma ei tunnistanud enne haiglat lõpuni välja, et ma olen haige. Nagu päriselt, päriselt tõsiselt haige. Et see buliimia ei ole mingi naljaasi. Ma nagu jah olen siin kirjutanud justkui enda ravist ja ma ei tea, millest veel, aga ma ei võtnud seda üldse tõsiselt, sest ma lihtsalt ei osanud. No nüüd ma tean, et lisaks sellele, et ma olen vaimselt haige, on buliimia mu keha ka ikka korralikult retsinud, mul ei ole palju puudu kilpnäärme alatalitlusest nt … aga haiglas need näidud paranesid, mis on tore. A ja siis.. isiksusehäire on mul ka. Jep. Lõbus.

Siin ma kirjutasin ausalt oma tagasilangusest, aga haiglas olles sain aru, et see, kuidas ma end aidata ise püüdsin, ei olnud kaugeltki piisav selleks, et paraneda haigusest, mis on kestnud kolmandiku mu elust ning vabaneda mõttemustritest, mis on minuga olnud enam kui pool mu elu. Ja ilma selle näljutamisperioodita ei oleks ma elus haiglasse jõudnud ega abi otsinud.

Haiglas ma ütlesin psühholoogile, et ma olen enda peale pahane, sest ma keeldusin esialgu arstiabist, haiglast jms, aga ta ütles, et ma ju tahtsin endale ainult parimat ja ei osanud tulevikku ette ennustada ja sellega ma end nüüd püüangi lohutada. Et … las see kõik olla, minevik on minevik. Ja ma pean meeles hoidma, et söömishäired ongi tõsised vaimsed haigused ja selle otsuse tegi minu eest mu häire, mis põnnama lõi, mitte see terve ja ratsionaalne osa minust.

Olevik on aga praegu ja praegu on mul võimalus end päriselt aidata. Ja see on nii raske. Haigla oli nii kuradi raske. Lihtsalt 100% kõige raskem asi, mis ma oma elus teinud olen. Eriti see esimene pool, need 10 päeva, kui haigus oli nagu mingi deemon, mis muudkui mind enda kontrolli alla püüdis allutada. See hirm, ärevus, paanika, lõputu ebamugavus …. ugh. 

Ja nüüd kodus on ka nii hull. Mul on nii raske piisavalt süüa. Haiglas oligi see, et ma teadsin, et isegi, kui ma nutan ja teen draamat (mida juhtus), siis ma pean ikka kõik lõpuni sööma, aga kodus ei sunni mind niimoodi ju mitte keegi. Ma vastutan enda eest ise. Mina ise olengi see, kes nüüd haiguse peab kontrolli all hoidma. Ja see on lihtsalt niiiii raske, sest mul on nii tohutu tung liikuda, toitu väljutada ja end näljutada. Mul on füüsiliselt vastik pingetunne ajus, kui ma nagu … midagi ei tee või ma ei tea. Ma sain aru, et ehkki ma sügiseni hoidusin treenimisest, siis mul oli ikkagi hästi palju sellist tungide peale liikumist, kasvõi koristamist jms, aga siis tuli see hull treenimine ka veel tagasi. Ja nagu FAKKKKKK, kuidas ma tahaks kaalu langetada – lihtsalt nagu aaappiii, tundub täiesti meelevaldne, et ma seda EI TEE. Aga ma nagu konkreetselt ei tohi, haiglas korrutati ka seda, et see ei ole praegu lihtsalt võimalik ja et praegu peab tegelema ainult raviga. Haiglas tglt kaal langes, isegi nii palju, et mul tekkis natuke hasart ja siis ma ütlesin õdedele, et kaalumisel ei tohi enam minu kaalu mulle öelda, sest muidu mul tekib jälle see kaalumissõltuvus. Ma ei taha jälle end mingi 20 korda päevas kaaluda. 

Igatahes, raske on. Hästi hästi raske ja ma olen omadega hästi madalas punktis ja siin on nõme olla.

Lunake igatses vist ikka hirmsasti, muudkui käib ja nühib mu vastu end ja nurrub kaisus. Kui ma koju tulin, siis esialgu ta oli veits ettevaatlik, aga siis ma käisin pesus ja viskasin põrandale pikali – ja siis ta vaatas mind mingi 20 sek, siis tegi ühe hästi entusiastliku ja rõõmsa \”mäu!\”, pani mu poole ajama, nuuskis mind ja hõõrus pead mu nina vastu ja no niimoodi on need ülejäänud päevad ka siin möödunud, muudkui nurub hellust ja pai. Väike südameke. 

Mõtlesin, et lisan lõppu midagi positiivsemat ka veel paranemise osas. Jaa, mul on tohutult raske ja haiglaravi oli väga keeruline ja nõudis väga palju pingutust, aga mul on juba näha märke, et läheb paremuse poole – mul algas see kuu menstruatsioon õigeaegselt, ehkki eelmised 3 kuud jäid vahele (septembris olid esimest korda üle mitme aasta, oktoobris ja novembri alguses olid ka veel, aga siis jäid uuesti ära) ja ma pingutan edasi ja annan endast kõik, et terveks saada, sest ma ei taha haige olla ja ma pean kunagi niikuinii paranema, ma ei saa elu lõpuni haige olla. See lihtsalt ei ole elamist väärt elu, kui sul on söömishäire..

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s