Miks ma sihilikult aasta aega trenni ei teinud ning mis nüüd saab?

 Treening on tervislik nii kehale kui vaimule, seda teame me kõik. Seda aga juhul, kui inimene on terve. Kui inimese vaim ja keha on haiged sellisel moel nagu minu, on treeningust kahju märksa rohkem kui kasu.

Minu buliimias oli treenimisel, täpsemalt intensiivsel ületreenimisel, väga suur roll. Nagu paljudel teistelgi. 

Ma ei treeninud ei tervislikel eesmärkidel ega kindlasti ka mitte tervislikult. Trenn oli viis põletada kaloreid – ehk kas \”teenida\” välja mingi söögikord või siis vastupidi, põletada mingi söögikord, üldiselt midagi ebatervislikku, maha. Ja oh shit, kus ma alles treenisin. Pulss enamasti 150-180, üldiselt 170 ringis, alla 150 mitte kunagi, see oli minu jaoks looderdamine. Ja sellised olid KÕIK mu trennid, ehkki tegelikult peaks treenima nii, et on intensiivsed trennid, on arendavad trennid, on taastavad trennid. Arendama peaks kogu keha, mitte ainult kindlaid lihasgruppe jms. Tegelikult on regulaarsel treenimisel väga palju reegleid, millest kinni pidada ja ise pusides võib endale korralikult liiga teha.

No minu treeningud olid kõik sellised, et ma andsin endast konkreetselt maksimumi ja sageli käis trenni lõpuga kaasas tugev pearinglus. Ühesõnaga, ma pingutasin väga väga üle ja seda väga pikka aega. Alustasin treenimist 2016. aastal ning olen alati teinud HIITi, jooksnud, sõitnud rattaga ja nats üritanud jõusaalis midagi teha, aga peamiselt sealgi lindil jooksnud ja samamoodi üle pannud. 

Saate isegi aru, et selline trenn on kehale tohutult kurnav ja kahjulik; eriti veel kehale, mis peamiselt elab kaloridefitsiidis. Ehk mul pmst ei olnud energiat, aga kuidagi enda keha tappes said need trennid tehtud. Kusjuures huvitav on see, et mul ei olnud üldse hea koormustaluvus nt, ma ei jaksanud joosta pikka maad või midagi sellist (2019 treenisin lõpuks 10km-ni). Kogu aeg arvasin, et asi selles, et ma lihtsalt nõrk … aga no tegelt oli mu keha ju vaevu püsti, elektrolüüdid tasakaalust väljas, kaloribilanss negatiivne. 

Minu jaoks oli treening ja liikumine ka väga kompulsiivne. Ma ei suutnud peale söödud jäätist MITTE trenni teha. Ma ei suutnud hambaid pestes mitte edasi-tagasi kõndida. Mida aeg edasi, seda hullemaks asi läks. Eelmise aasta algul, enne söömishäirete psühhiaatri juurde minekut, sõin ma 500-700kcal päevas ja käisin iga päev MyFitnessis, kus tegin 2h trenni tühja kõhu peale (alustasin just antidepressantidega ja mul oli 0 söögiisu, aga kuidagi energiat oli). Tavaliselt tegin tund aega jõusaalis + mingi rühmatrenni. Õnneks see faas ei kestnud kaua, mingi kuukese, sest arstiga sai tehtud kohe kokkulepe, et trenn maha. 

Kui ma end ravima hakkasin, siis ma sain aru, et ma ei suuda keskenduda korraga söömisele JA tasakaalukale treeningule. See oleks olnud kaugelt liiga suur ülesanne. Te ei saa aru, kui raske on harjuda regulaarse söömisega ja kui keerukas on õppida, milline on kehale sobiv treeningkoormus ja -maht. Osade inimeste lahendus söömishäiretele on \”omg lihtsalt söö normaalselt, tra mida sa mõtled üle\” ja no fuck you niiiiiiiiiii palju. Meie ajud on KATKI. Ja tõenäoliselt on nad seda olnud aastaid. Mina ei saanud arugi, et ma haige olen, olin mingi #fitspo kuninganna, kes regulaarselt üle õgis ja siis häbenes ja lahtisteid kasutas ja see viis mu arsti juurde – et nagu pls tehke midagi, et ma ei sööks enam üle ja oleks lõpuks peenike, aitäh teile, tänan! Arvasin, et kirjutavad mulle ravimi, mis võtab söömishood ära ja ma muidu saan oma elu jätkata samamoodi. Haha, mõtle uuesti, lilleke. 

Nende aastate jooksul on mul olnud NII palju vigastusi. Ainuüksi 2019 vigastasin mõlemas põlves meniski (tänu super füsioterapeudile sain põlved korda, nii tänulik!) ja siis murdsin oma selgroo pars interarticularise ära ehk mul oli spondülolüüs, millega mind saadeti maailma siteima neuroloogi juurde, kellel minust selgelt pohlad olid, aga nüüd on okei, ehk kasvas ilusti kokku, ilma, et mingi närv vahele jääks. Olin mingi kaks kuud pm voodirežiimil selleks btw. Oi, see oli hirmus, siis oli iga suutäis suur oht paksenededa, sest ma ju ei liikunud. 

Igatahes sellise treeningtaustaga oli selge, et niimoodi ma jätkata ei saa, pean oma aju täiesti ümberõpetama ja alustama nullist. 

Olen oodanud terve aasta, et see õige hetk kätte jõuaks ja vahepeal tekitas mõte treenimisest minus konkreetselt ÄREVUST. Nagu PAANIKAHOO tasemel ärevust. Vot nii ära traumeerinud olin ma end.

Aga nüüd jõudis see hetk kätte. Esiteks ostsime me korraliku velotrenažööri ja teiseks tegin ma liitumise LesMills ONDEMAND rakendusega – ehk minu telkus on Bodybalance, Bodypump, Bodyattack… ja kõik muud nende trennid. Minu lemmar on loetelust esimene, see on lihtsalt niiii kuradi mõnna trenn! Sa ei saa arugi, kui hullult pingutad, tegelt oled trenni lõpus jumala higine ja järka päev lihased valutavad. 😀 Nii hea lihtsalt. Ka MyFitnessis käisin ma mh BodyBalance\’is ja kuna ma tollal kandsin spordikella, siis võin öelda, et pulss ja kalorikulu olid samad nagu mõnes punases ehk cardio trennis (nt see treeningsari naine). Uskumatu, aga niimoodi on. Igatahes seda + väntamist ma nüüd mõõdukalt teengi.

Siiani on iga treening olnud meeldiülendavalt tore, mõnus ja vabastav kogemus. Ma ei ole kordagi kaloritele mõelnud ega midagi. Nii et mul on nüüd natsa lootust, ehk seekord saan ma füüsilise koormusega päriselt sõbraks, ehk jääb see millekski, mis on mu kehale ja vaimule pai, mitte karistus füsioloogilise näljatunde eest? Ma ei tea. Ma ei oska öelda. Ega ma muud ei saagi teha kui tasakaalukalt treenida ning loota.

Kõigest sellest olen ma juba Instas rääkinud ka, postitan sinna oma toidupilte + trennipilte. Leiate mu ikka getterjakass alt.

2 thoughts on “Miks ma sihilikult aasta aega trenni ei teinud ning mis nüüd saab?”

  1. Oijaaaaa, mina käisin ka ikka jõusaalis jooksmas ja rühmatrennis. Alati tuli 5-10 km maha liduda ja siis veel BodyCombat vms peale teha, sest muidu polnud lihtsalt piisavalt. Vahest peale seda veel pool tundi jooksu, et rahuneda. Kurat, ma ei tea, kuidas ma suutsin. Ja sellest oli nii raske lahti lasta. Ma oma jaoks avastasin jooga ja see ei võta mind üldse higistama ega midagi, aga esimest korda nendes tundides on see, et viimase harjutuse ajal mõtlen ,et oh sa poiss, ma ei põdenudki millegi pärast tervelt tund aega! Nüüd on jõusaalid uuesti Tallinnas lahti ja mängin selle mõttega käima hakata, aga samas ei tea, mis homnegi toob, ja ma tunnen, et siis tekiks jälle see \”ma pean trenni tegema\”-tunne. Mul on nii hea meel lugeda, et sa trenniga hetkel paremas kohas oled ja tunned, et teed seda selle pärast, et naudid. Mu enda unistus on ka sinna samasse tagasi jõuda ja treenidagi selleks, et enesetunne oleks hea ja mitte ennast lihtsalt piitsutada. Ulme, kui palju aspekte elust söömishäire ikka ära võib rikkuda.Kas sa kunagi neid raskuseid ka tõstnud oled ja sellist tugevustrenni teinud, või peamiselt siiski kardio ainult?

    Like

  2. Eks joogat on ka igasugust, mõni on väga rahulik, samas nt Ashtanga on päris intensiivne, samas kui Yin joogas võib magama jääda. 😀 Aga jep, ma nats olen jõutrenni ka teinud, aga kuna minu jaoks oli esmane põletada kaloreid, siis superintensiivne kardio oli peamine ikka.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s