Aasta aega antidepressante

 Ma ei teadnud tükk aega, kas tahan ikka sel teemal kirjutada või mitte. Naljakas ehk, aga see tundub … nii isiklik? Jah, ma olen siia küll ja küll kirjutanud oma võitlusest buliimiaga, aga see ei tundu minu jaoks pooltki nii isiklik haigus kui depressioon. Kui ma neid kaht võrdlen, siis buliimia on rohkem pinnapealne, see on eraldiseisev osa minust ja see on eeskätt käitumuslik probleem, depressioon aga … see on palju sügavam, see on osa igast mu keharakust, see justkui olengi mina. Buliimia kompulsioonidega võideldes suudan ma selgelt eristada, kust jookseb piir häire ja minu enda isiksuse – selle päris minu – vahel, depressiooniga midagi sellist ei ole. 

Mis neil kahel häirel ühist on, on see, et ma ei tunnistanud ega teadvustanud pikalt, et mul on probleem ja et ma vajan abi. Alles peale arstil käimist sain aru, et on jah buliimia ja jah, on jah depressioon. 

Mäletan selgelt, kuidas ma T õlal 2019 suvel nutsin ja ütlesin, et ma ei taha elada. Et ma ei taha mingit dramaatilist surma ka, aga ma lihtsalt tahaks hästi kaua magada ja mitte midagi tunda. Et ma lihtsalt ei peaks ärkama. Aga sellest hetkest kulus pool aastat, et ma tunnistaks, et mul ongi depressioon ja abi vaja. Ja alles nende viimase kuue kuu jooksul kukkusin ma vaimselt täiesti kokku, käisin ära ikka väga sünges kohas. Aga see ei tundunud mu jaoks ikkagi midagi hullu, sest see oli peamiselt ajukeemia talitluse häire: elus oli mul ju kõik ikkagi küllaltki hästi. See, kui ma septembris peale infarkti saanud vanaisa külastamist haiglas ja siis otse peale seda enda terviseprobleemiga arsti juurest tulekut lihtsalt hüsteeriliselt Kliinikumi ees nutsin, kuni T tuli ja mu koju viis, sest ma ei suutnud isegi taksot endale tellida, sest ma olin endast nii väljas .. see ei ole mu põhi. Ma olen teismelisena põdenud peale väärkohtlemist ja esimest lahkuminekut ja õe haigust ja kasuisa alkoholismi ja kiusamist ja vaesust (jah, kõik oli ühel ajal) nii ränka depressiooni, et ma olin nagu ekstreemselt suitsiidne – lükkasin endale näiteks noa käevarde, üritasin kasuisa pussitada ja ei teinud eriti muud, kui unistasin oma matustest (ja siis sain kuidagi põhikooli lõpueksamid neljad ja viied, ise eri rahustitest pilves nagu mõni vana narkar muiste) ja tahtsin surra ja ma ei tundnud ühtegi emotsiooni peale räige valu ja retsi eneseviha. Nagu sellega võrreldes oli see hilisem depressioon nohu. Nii ma ei saanudki aru, et see üldse depressioon on, mis siis, et ma absoluutselt rõõmu ei tundnud, mul oli insomnia, ma ei tahtnud elada … ikka, nohu, noh. Kui sa oled tundnud varasemalt midagi nii rämedat nagu mina umbes 5 aastat enne noid hetki, siis võrdluses see lihtsalt kahvatub. Ma ootasin kogu aeg, et läheks lihtsalt ise üle. 

No .. ei läinud, eks. Ma olin nõus antidepressante võtma üldse ainult selle pärast, et mul tekkis fibromüalgia ja peale 3 kuud sisuliselt ainult voodis vegeteerimist olin ma nõus põlvili anuma, et keegi midagi teeks, et keegi selle valu ära võtaks. 

Päris ära mu fibro sümptomid pole kadunud ja stressi ning muude madalseisude korral tekivad mul alati tugevad haigushood, mis mu voodisse aheldavad, aga üldiselt on elu ikkagi elamisväärne. 

Depressioonile on aga ravi mõjunud väga hästi. Ma olen kogu aeg normaalses tujus, üldiselt rõõmsameelne. Mind ei koti, mis ilm väljas on (va juhul, kui on räigelt palav, haha), see ei mõjuta kuidagi mu olemist. Ma ei ole tujukas, ma ei nori tüli. Ma naudin elu ja .. ma ei taha surra, mis on juba päris hea samm edasi, eks. Muidugi ei ole mu elu mingi päris lill, sest noh, söömishäire, aga üldiselt on asjad väga hästi. Peale söömishäire tekitab emotsionaalseid raskusi ainult see, et ma ei ole oma eluga selles punktis, kus ma olla tahaksin. Jah, tundub ehk totter – ma olen 23, abielus, kodulaen on, kodu on, laenuta auto on, riided on ilusad ja korralikud, elujärg on hea, aga .. kui palju ma sellest ise olen saavutanud? Mitte eriti just, eksole, rohkem selline Tuhkatriinu-lugu … Ja see tekitab minus ahastust, et ma saan suvel 24, aga mul pole ikka kõrgkooli diplomit. 😦 See, et ma 1.5 aastat TÜ-s ja mõned kuud EMÜ-s aega raiskasin, mu jaoks mingi saavutus ei ole, pigem on häbi, oleks võinud see pigem olemata olla ja kasvõi tööl käia selle asemel. Praegu on mul ka tunne, et ma kuhugi ei liigu, missest, et mul on ülikool poolel teel + ma läbin iseseisvalt eri kursuseid (praegu üht sellist, mille eest isegi tunnistuse saab). Ma ei ole ikka sellega rahul. Mind ei huvita välimus ega maine vara jms pooltki niipalju kui isiklikud saavutused nagu haridus, hea töö jms. Enesega rahuloluks on minu puhul ekstreemselt tähtis saavutuse tunne. See tunne, et oh, kus nüüd alles sai pingutatud ja siis saad iseennast kiita ja vb ütlevad isegi teised paar sõna selle kohta, kui tubli sa oled. Ja ma nagu niiväga tahaks tegelikult juba tööle minna, et ka kodulaenu maksmisesse uuesti panustada ja nii (ma olen tglt meie suhte jooksul ikka veits tööl ka käinud ja rahaliselt panustanud jms, mingid sissetulekud on mul alati olnud), aga samas 1) ma ei ole piisavalt terve, 2) see mõjutaks täiega mu tulemusi koolis, 3) ma tunnen, et ma õpin praegu koolis + kõrvalt nagu nii palju ja arenen kogu aeg, et see tekitab mõtte, et läheks magistrisse ka, sest siis ma saaks nagu ERITI palju teadmisi ja oskusi ja nii, aga ma oleks lõpetamise ajaks 27 ja olematu töökogemusega samas, kes see mind ikka tõsiselt võtaks niimoodi? Miks on elu lõpmatu dilemmade jada ja nii kohutavalt raske, oo miks? Mul on vahepeal lausa kade meel nende inimeste üle, kes on 30 aastat üht ja sama asja iga päev teinud ja never ei arene, ma kassiks iga päev (ei, ma ei tee nalja). Minu jaoks lihtsalt pole miski kunagi piisav, hence, buliimia. 

Ok, tegelt oli selle postituse mõte tulla ütlema, et ma ei oleks pidanud antidepressantidega nii kaua ootama ja need on teinud suht imet, hea töö, kaasaegne meditsiin. 10/10, käige ikka arstil. 

3 thoughts on “Aasta aega antidepressante”

  1. Ma olen seitse-kaheksa aastat antidepressante võtnud ja ilma nendeta mind poleks enam ammu. Mu meelest on kõige suurem saavutus endale tunnistada, et midagi on valesti ja sul on vaja abi. Seega kõik kiitused sulle, et sa oled seda teinud, ausalt. Ja noh, mida paremaks saab su buliimia ravi, mida rohkem sa õpid ja teed, seda lähemal oled sa rohtudest lahtisaamisele. Ja kui kunagi on uuesti vaja, siis on. Krdi pool maailma võtab antidepressante, seda peaks normaliseerima! 😀

    Like

  2. Mu AD hirm tuli hoopis sellest, et ma ise kunagi varem kokku ca aasta-poolteist eri SSRI-sid katsetasin ja ükski mulle ei sobinud, tegid olemise hoopis hullemaks. Nagu .. väga hulluks ikka, mul oli täiega rets olla, lõpuks lõpetasin võtmise ja püüdsin omade jõududega hakkama saada .. selleks ajaks oli elu ka paremaks läinud ja sain hakkama kenasti ilma. Seekord võtan SNRI-sid ja need ilmselgelt töötavad mega hästi 😀 Aga täiega nõus, kui diabeetikul on insuliini vaja, siis see ei ole ju häbiasi. AD-d on samamoodi lihtsalt ravim.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s