Jõulud (ja muud pühad) enne paranemist vs nüüd

 Signe kirjutas sellel teemal ja peale tema postituse lugemist hakkas mul endal ka mõte jooksma mälestuste osas varasematest pühadest ja tähtpäevadest – ikka selle söömishäire ja söömise vaatepunktist.

Esiteks – minu puhul on väga tähtis eristada seda, kas ma tähistasin midagi kodus ilma teiste inimesteta — ainult T-ga või täitsa üksi — või tegin ma seda kellelgi külas olles. 

Sest ma ei söönud kunagi, KUNAGI üle väljaspool kodu. Peolauas olin mina see inimene, kes sõi nii vähe, et see teistes ebamugavust tekitada võis. Ma sõin laualt ära kõik kurgid-tomatid, näksisin natuke praadi ja kõik. 1 kartul, veidi liha, kapsast; kastet muidugi ei, kõik. Magustoitu ei söönud ma sünnipäevadel-jõuludel kunagi, sest kalorid, eksole. Pärast logisin kõik MFP-sse sisse muidugi ka. A, muidugi ei tasu jätta mainimata, et ka kaaluga olen korduvalt sünnipäevadel käinud. 

Minu jaoks olid sellised söömaüritused kohutavalt ärevusttekitavad. \”Miks sa nii vähe sööd, blablablaa, kas ei maitse\”, ahvatlusi täis laud ja aju, mis lihtsalt karjus, et \”ära söö, ära söö, ära söö, pärast sa kahetsed, ära söö!\”

Minu jaoks oli ja on üleüldse ikka veel väljaspool koduseinu söömine väga ebamugav tegevus. Ma mõtlen siiani, et teised loevad mu suutäisi ja arvustavad oma peas seda, kui palju ja mida ma söön. Ma tean muidugi, et see hirm ei ole ratsionaalne, aga ega mul ei ole ju sellega võimalust olnud tegeleda ka, sest noh, koroona-aasta, eks. 😀 Aga ka alla 50 kilogrammi kaaludes kartsin ma, et keegi mõtleb oma peas, et \”miks see paks tüdruk nii palju sööb\”. Sest mu minapilt oli tõesti NIII katki.

Igatahes olid igasugused jõulupeod jt üritused sellised, et ma pmst kisasin T-le, et SÖÖ RUTTTTUUU ÄRA ja siis panin asap kodu poole ajama. Jep, selline tore külaline. 

Hoopis teine lugu oli aga tähtpäevadega, mida ma tähistasin kodus. Mitte kõigiga muidugi, vahepeal olen ma mitu tähtpäeva/ püha tähistamata jätnud, et jumala eest söömine tuksi ei läheks, aga kui tähtpäev sattus b/p tsükli bingemise osasse, siis ma kasutasin tähtpäeva vabandusena, et süüa KÕIKE mida ma tahan. Nagu, KÕIKE. Kui ma sain 21, oli mu kingitus iseendale see, et ma läksin kell 10 hommikul poodi ja ostsin absoluutselt kõiki asju, mida ma süüa tahtsin: sushit, saiakesi, krõpsu, kummikommi, kohupiimakreeme …. Terve paberkott oli toitu täis. T oli tööl, ma olin kodus täiesti üksinda ja ma lihtsalt õgisin ennast kogu sellest kraamist nii lõhki, et vahepeal käisin oksendamas. Siis sõin edasi. Seda, kuidas me T-ga mu sünnipäeva tähistasime, ma isegi ei mäleta .. mäletangi ainult seda hommikust-päevast õgimist ja mitte midagi muud, ehkki ainult 2.5 aastat on möödas. Üks söömishäire valusid, muide: muhvigi ei mäleta, mis toimunud on.

Kui ma sain 22, siis ma olin plaaninud mitu nädalat seda, kus ma saan Whole 30-le (pmst ekstreemselt range dieet) vastavat toitu süüa. Vapianos mingi pasta zoodlitega vastas kõigile nõuetele, kusjuures. 😀 Bolognese ehk? Tol päeval, kui sünnipäev kätte jõudis, ma hommikut ei söönud, lõunaks sõin väikese salati (~250 kcal), käisin ühel üritusel töökaaslastega ja siis õhtul läksin T-ga Vapianosse, kus ma murdusin ja sõin hoopis tavalist nisujahupastat. 

sünnipäevahommik: selmet olla õnnelik oma kena ja noorusliku välimuse üle,
 otsustasin mina hoopis,
 et mu jalad on liiga paksud, et (väga palava ilmaga) 
lühikesi pükse kanda ja vahetasin nad tegelikult ümber.

Igatahes olid mul kõikidel tähtpäevadel väga tugevad emotsioonid toiduga seoses: vahet polnud, olin ma siis seda üle õgida otsustanud või vastupidi, hoidsin end tagasi, et maksimaalselt vähe peolaua taga süüa ja oma kalorinormist üle mitte minna. 

Samas nüüd jõulude tulekul pean ma ütlema, et mul on sellest nii-öelda jõulutoidust suht savi: just täna sõin (jälle) verivorstipraadi ja ma olen enda jaoks igasuguse toidu niivõrd normaliseerinud, et selle tarbimine ei tekita ei elevust ega hirmu. 😀 Oleks nii, et verivorsti saakski süüa ainult jõuludel nt, siis ma oleks kindlasti elevil, aga ma sõin neid juulis ka, nii et ee jah :D. Ainus, mida ilgelt hea meelega sööks peolaualt, on krõmpsud marineeritud puravikud, nom-nom. Ma ei ole isegi mõelnud, mida meie mini-peolauale panna (oleme vastutustundlikud ega lähe kellelegi külla, oleme kodus kolmekesi). Purk kaaviarit T-le, teine purk mulle, sööme otse purgist ja vaatame Family Guy\’d? Mhm, kõlab nagu plaan. Aint, et mind teades, on kaaviari asemel pigem Roltonid hapukoorega. A muidu päriselt, mu kink oma vanaisale see aasta on küll pudel Belugat ja purk kaaviari, leidlik daam nagu ma olen, eks. 

Igatahes on mu töö eemaldada toidust emotsioon kandnud vilja, hip-hip-hurraa, samas ainus viis, kuidas ma jõule näiteks tähistada oskan, on toit, nii et eks ma nüüd hakkan uusi traditsioone omandama vist.

Muide, proovisime täna ära Matsimoka verivorstid ja need olid nagu uuuuh, pettumus?? Need olid kuidagi nii mõrud, liiga palju verd äkki või midagi, ma ei tea. 😀 Mhh. Muidu täiega head peenikesed ja polnud pekitükke. Samuti meeldib mulle see, et üks vorst oli mingi ~20-30g, mitte 100g nagu nt Rakvere need tavalised verivorstid, millega on nii, et 1 on mulle palju, 2 on vähe (edit, ups, kanaaju … vastupidi ikka:D) ja 500g pakk ei ole kahepeale ei 1 ega 2 söögikord. Nende Matsimoka omade pakk oli ainult 200 millegagi grammi, mis on kahe inimliikmega pere jaoks palju mugavam. 
Aga siin üks asi veel: oletame, et jõulud poleks cancelado ja ma lähekski kuskile vanavanemate juurde või vanemate juurde tähistama, siis peale praadi ma küll midagi süüa ei jõuaks enam. Ma sõin selle taldrikutäie kaks tundi tagasi lõunaks ja mul on ikka kõht nagu täiiiiiiiiiega täis, enne õhtusööki küll süüa ei tahaks, nii et variant oleks a) süüa ainult külmlauast ja magustoit või b) süüa ainult soe pearoog. Nii, ma tunnen, et see oli nüüd küll väga tähtis lõik, aitäh, tänan lugemast, aitäh veelkord. 😀 A muidu ma valiks külmlaua + magustoidu, sest külmlaua värki ise küll väga tihti kokata ei viitsi, aga ahjukapsast ja muud kraami on lihtne teha. 😀 Aa, nüüd tahaks veel marineeritud šnitslit ka. Nii et jõuludeks teen vb seda ja siis sebin marineeritud seeni. Mida T ei söö. His loss eksole. 
A söögist veel – ma tegin üks hommik maailma parimat asja, munavõiga ja kiluga leiba. Ma, muide, pole elusees niimoodi kilu söönud, ainult tavalise keedumunaga ja see oli NII. HEA. Sööge kah 😀

A ja seda kah et vahepeal vastasin paarile küsimusele ning lisaks mulle tegid seda veel kaks naist – selle tulemusena valminud söömishäirete-teemalise kirjatüki leiad siit. Minu arust keskendub see vb veidi palju numbritele, aga valgustav ja informeeriv on ta seegipoolest. 🙂 Selle artikli taustal teeks selle nalja ka, et buliimik on läbikukkunud anoreksik – ma muidu käitusin haigena nii nagu nemad, a ei suutnud nendest kuramuse õgimishoogudest eemal hoida. Sp muide buliimikud tüüpiliselt normaalkaalus või isegi kerges ülekaalus on, samas kui anoreksiadiagnoosiks peab (!) olema alakaalus, vastasel juhul on see EDNOS : ) väga-väga nõme minu arust, aga jep, kui sa nt mega kiirelt 30 kg anoreksilise käitumisega kaotad, a ikka normaalkaalus oled, siis anoreksiadiagnoosi sa ei saa. Ugh. 

……..
saripostitan Instagramis siin – follow meh!

4 thoughts on “Jõulud (ja muud pühad) enne paranemist vs nüüd”

  1. Mind ajas niiii närvi, käisin just eelmise nädala lõpus töökoolitusel, kus olid söögid ja asjad ka ja siis mu ülemus ütles mingil hetkel, et \”nii hea näha, et sa sööd\” naguuuuuuuu mikkkssss sa kommenteeriiid. 😀 Ma ei tea, muidu see positus tekitas nagu natuke kergendust jõulude osas. See, et su suhe nüüd sellesse toitu nii palju muutunud on. Et… mina saan ka muutuda. Ma ei tea, on see loogiline? 😀 Ja kuigi ma ise liha ei söö (ega ka verivorsti) siis hea oli selle arvustust lugeda. 😀 PS! Mõtlesingi, miks massiliselt on tulnud inimesi minu blogisse läbi getter.ru haha 😀

    Like

  2. See on jah paratamatus, et kõrvalseisjad ütlevad vahel valesid asju. Nad ei taha ilmselgelt, aga no vahepeal suudetakse heatahtlikult öelda kõige haigemaid asju üldse, hah. 😀 Mulle öeldi, et oiii… \”sa näed nüüd nii… armas… välja\”. Armsalt ümmargune you mean, jah. 😀 Aga see mu eesmärk ongi enda teekonna kajastamisel, et näidata teistele, et on raske jah vahel, aga asjad lähevad üldiselt aina paremuse poole. 🙂

    Like

  3. Lugedes seda blogi, olen endale lõpuks tunnistanud, et mul on juba varastest kahekümnendatest toiduga ebaterve suhe. Nimelt olen ma endale teatud toite keelanud/ kartnud. Olukord ei ole olnud nii tõsine, aga siiski on selline \”toidukartus\” mu elu seganud…Usun, et see sai alguse sellest, et ema end peegli ees keerutas/keerutab ja iga cm maha laidab….kust siis noor arnev inimene ikka eeskuju võtab.Tegin sinu blogi lugedes otsuse, et söön kõike, mida soovin ja nii palju, kui isu.Hetkel on olukord selline, kus ei tunne tungi kogu kommikaussi tühjaks süüa ja ei ole elevust jõululaua ees – aasta suurim söömapüha….mul on küll veel pikk tee minna, on ka päevi, kus ma tunnen süümepiinu söödu pärats, aga ma olen teel paremuse poole. Tänud nii ausalt oma teekonnast rääkimast!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s