eelmise postituse jätkuks ehk vb ei ole paanikas enam

 Ma EI TEE eelmist postitust kunagi avalikuks, sest ma arvan, et söömishäirega inimestele võib see mõjuda väga halvasti. Aga TLDR – ma kaalun palju rohkem kui arvasin ja see ajas mu endast totaalselt välja ja paanikasse, kui üritsin söömisnõustaja juurde aega panna, siis sain vastuseks hästi tuima häälega öeldud \”praegu pole aegu pakkuda, proovige vahepeal helistada\”, ok, vahepeal olin nii paanikas, et kaalusin maovähendusoperatsiooni ja unustasin kõik positiivse ära. Sain endast kõik välja kirjutada ja hakkas sada korda kergem, trükimust kannatab ju kõike. Peale postituse eemaldamist sain kelleltki Mari Klukaselt hästi positiivse kommentaari, mille ma küll kahjuks enne kuvatõmmise tegemist ära kustutasin, aga mille sisu oli suht – \” MIKS SA ENDA VIIMASE POSTITUSE ÄRA KUSTUTASID, paras sulle, et paksuks läksid, see oli ju teada, et õgimisele ja ülesöömisele VABANDUSI OTSIDES asjad nii lähevad\”, blah blah, hö-hö, nüüd oled paks, midagi oli seal veel, ta kirjutas ikka korralikult pika vihakõne ühe mu postituse alla. Soovin sulle veidi rohkem südamesooja, Mari. :)) Ei tasu järgmine kord ehk solvavaid sõimukõnesid teiste inimeste postituste alla jätta? Seda enam, et sisuliselt on nad nii valed kui üldse olla saavad … 

Ma usun, et mari-laadseid on omajagu. Niisiis, väike selgitus: 

Intuitiivselt sööma hakates on kaalutõus ja setipunktist kaauuuuuugele üle kaalu tõusmine täiesti normaalne nähtus. Ja 25 kg kaalutõus peale 7 aastast söömishäiret tegelikult ju polegi nii hull? Setipunktist üleminek ei ole omane vaid neile paranejatele, kes paranevad anoreksiast ja on alakaalulised, vaid ka normaal- või ülekaalulistele buliimiahaigetele ja isegi eelnevalt ülekaalulistele binge-sööjatele. 

Ma olen alati teadnud, et kaalus juurdevõtmine on vajalik ja kaalutõus ei ole igavene, vaid ühel hetkel hakkab kaal langema. Aga see ei juhtu täna ega homme, sinna läheb kuid, võib-olla isegi aastaid. Ma olen lihtsalt liiga kärsitu. 

muidugi ma eelistaks välja näha selline,
 aga ma ei tohi oma keha kiirustada,
vaid pean talle andma aega, et lõplikult paraneda. 

Ma lihtsalt ehmatasin liiga palju ära ja reageerisin täiega üle, kõige suurem viga oli see, et ma hoidsin nädal aega neid pahasid mõtteid ainult endale ja kellelegi neist ei rääkinud, ehkki oleks pidanud. 

See, et ma hetkel nii palju kaalun, ei tähenda kaugeltki seda, et ma kogu elu lõpuni nii palju kaalun. Absoluutselt mitte. Söömishäirest paranedes on see täiesti normaalne, et kaal tõuseb rohkem kui vaja ja seejärel langeb ning jääb püsima enda jaoks mugavasse vahemikku, kõikudes edaspidi mitte rohkem kui 5kg. 

Söömishäire ravi jooksul tekkinud ekstreemset nälga on kõrvalvaatajail võib-olla binge-söömisega võrdlemisi kerge sassi ajada, aga tegelikult on nad olemuselt väga erinevad: näiteks ei ole ma kunagi söönud üle, ei ole söönud nii palju, et see tekitaks ebameeldivust vms. See on lihtsalt täiesti tavaline füüsiline nälg, missiis, et nii suur ja sage, et 30 minutit peale korraliku prae söömist on kõht juba tühi. 

See nälg tekib, sest keha kasutab võimalust parandada söömishäirega tekitatud kahju. Kaloridefitsiidis olles keha sõna otseses mõttes sööb iseennast – ning mitte ainult rasva, vaid ka lihast ja kõike muud. 

Ma ei hakka liiga sügavuti minema teemaga, mis on teiste poolt sadu kordi varasemalt lahti seletatud. Panen siia kaks videot: 

Kommentaarid nende videote all on ka lugemist väärt muide, leiab päris palju juttu teiste kogemusest, nt:

Igatahes, ekstreemne nälg peale söömishäiret on hirmus ja kaalutõus on samuti hirmus, seda sõna otseses mõttes: minna äärmuslikult piiravast söömisest üle vastupidisele mõjub nagu jääaugus ujumine. 

Minu ekstreemne nälg kestis ~4 kuud ja tegelikult ei ole mul seda enam ammu olnud, nagu ma juba kirjutanud olen. Riiete järgi saan ma aru, et kaalutõus on samuti juba ammu peatunud, ma lihtsalt ei olnud ennast enne kaalunud ja noh .. nii see oleks pidanud jäämagi. 

Selle lühikese ajaga sain ma muidugi tuge ja toetust ka, mis on hästi tore, aitäh teile! Eriti sulle, Birgit, sest sul on õigus – parem olla paks ja õnnelik kui langeda tagasi sellesse musta-musta auku, kus ma omadega kaugelt liiga kaua olin.

Blogimine on ses suhtes jube tore asi, et saab emotsioonid endast välja kirjutada ja sageli teiste nõu, aga samas ka ise teistele tuge pakkuda. Samas aga … see on konkreetselt oma hinge avamine võhivõõrastele. Võhivõõrastele, kes ei ole alati toredad ja head. Kes täiesti valimatu sõimuga võivad sedasama hinge, mille ma avanud olen, maatasa teha üritada. See on täiesti tõsi, et kui vaimutugevust pole, siis on blogindus ja üleüldse igasugune eneseavamine internetis üks väga-väga paha mõte, sest ikka leidub keegi, kellel on sind sõimulaviiniga üle tarvis valada. Ebaratsionaalselt. Ilma igasuguse faktuaalse aluseta. Aga haiget teeb see ju ikkagi. 

Huvitav on see, et kui ma siin blogis kirjutasin, kuidas ma 1200 kcal söön, ei olnud väga kellelgi midagi kobiseda. Aga peale seda, kui ma paranema otsustasin hakata, olen ma tõesti PALJU otsest sõimu saanud. Roppu ja labast ja vähem ropumat ja vähem labast, aga solvavat ja mõnitavat ikkagi. Sest .. mõne arvates on parem vist kannatada söömishäire all kui olla ülekaalus, eks. Isegi, kui on 90% kindel, et see ülekaalulisus igavene ei ole. Ma arvan, et niimoodi võib küll mõelda ainult inimene, kes ei tea, kui õudne söömishäire on. Kuidas see su täielikult üle võtab, nagu mõni sünge deemon. Kuidas sul ei ole kunagi hea tuju. Kuidas sul tekivad sõltuvused asjadest nagu lahtistid ja enda kaalumine. Kuidas iga suutäis tuleb \’välja teenida\’.

Ma nagu niiväga tahaks loota, et olen vähemalt kellelegi loonud selgema arusaama sellest, mis asi on söömishäire ja kuidas sellest paranemine ei olegi mingi idüll. Kuidas söömishäire ongi üks rõve ja kole haigus ja üldse mitte selline nagu filmidest ja telest paistab. 

Mõned huvitavad artiklid jms veel neile, keda see teema huvitab (eri teemadel):

https://www.mirror.co.uk/news/uk-news/anorexic-hell-obese-nightmare-how-8148049

https://edinstitute.org/blog/2013/3/31/homeodynamic-recovery-method-guidelines-overview

https://urbanjane.co/blog/can-you-lose-the-overshoot-weight-after-hypothalamic-amenorrhea/

https://tabithafarrar.com/2014/01/study-review-minnesota-starvation-experiment/

https://tabithafarrar.com/2015/11/eating-disorder-recovery-aim-overshoot-pre-ed-weight/

https://www.cambridge.org/core/product/8A3D55F5F6A104E0A7D08C5D83021D17/core-reader

https://core.ac.uk/download/pdf/187378544.pdf

https://www.nourishalways.com/single-post/2019/08/21/hyperphagia-extreme-hunger

https://www.inwardlyrenewed.com/single-post/2020/07/25/losing-the-overshoot

8 thoughts on “eelmise postituse jätkuks ehk vb ei ole paanikas enam”

  1. Kivi langes südamelt praegu seda postitust lugedes. Kõik saab korda ja ühel päeval oled sa toitumishäirest vaba ja kaalud täpselt nii palju, kui unistad. Ma suht kindel, et see juhtub ühel hetkel. Me lihtsalt hetkel veel ei tea, millal. Teekond sinna on kindlasti raske. Sul on väga oluline osa juba läbitud, arvatavasti tuleb raskeid hetki veel tulevikus ka, aga sa teed selle ära! Sul on nii toetav abikaasa, kuula teda rasketel hetkedel ja talita tema sõnade järgi. Siis kui paremad päevad jälle, mõistad, et tal oli õigus.Ja lisaks sellele kindlalt blogi kui on halvasti (ja headel päevadel muidugi ka). Sel korral blogimine aitas, võib ka teine kord aidata. Krt, mulle täiega meeldib see blogi. Mitte ainult käsitletava teema pärast, vaid sa tundud lihtsalt nii minu-inimene. Tahaks, et sa oleks hästi tuntud ja kõik loeks seda blogi ja nii oluline info jõuaks ülipaljude inimesteni, aga samas siis oleks tõenäolisem, et neid Mari moodi poolearulisi satuks ka siia rohkem ja sellest oleks ikka väga kahju. Kuradi Mari ikka noh. Mul läheb selliste inimeste peale mõeldes süda pahaks.

    Like

  2. Aitäh sulle, ausalt ka. Nagu südamepõhjast lihtsalt – aitäh. :)Ratsionaalselt saan ma isegi aru, et mu kaalutõus enam ei jätku ja mu söömine on normaliseerunud, ma nagu .. tõesti söön väga normaalselt, tervislikult ja vitamiinirikkalt. Regulaarselt ja mitmekesiselt. Ja ma nagu ratsionaalselt saan aru ka, et 10.5 kuud paranemist on 7 aastase söömishäire taustal mega lühike aeg ja ma pean lihtsalt kannatama, kuni keha paraneb ja taastub, aga lihtsalt vahel on niii raske seda meeles hoida ja välimus/ kaal muutub (ajutiselt) ikka selleks esmatähtsaks, ehkki tegelt see ju seda pole. Oeh. Igatahes jah, veelkord suur aitäh sulle. 🙂

    Like

  3. Ma näen seda sellisest vaatenurgast, et kujutame hüpoteetiliselt ette, et su kaal tõuseb veel. Nt 115 kg peale. Tundub päris hull number. Aga nagu…kas ikka on? Jah, see pole ilmselt just eriti tervislik kaal, aga ajutiselt selles kaalus olla ei oleks mu meelest nii jube. Minu meelest peaks inimene hakkama kaalu langetama, kui füüsiliselt on juba tunda, et midagi on halvasti. Et tervis annab kuidagi märku. Või et tõesti a la poes käimine juba muutub liiga väsitavaks vms. Kui 115 kg kaaludes endiselt neid kaebuseid pole, siis … ma ei näe erilist probleemi. Kui siia kõrvale panna nüüd sind, kes ei kaalu isegi nii palju, vaid ikka oluliselt vähem (ja see on lisaks ju ilmselgelt ajutine kaalunumber), siis mu meelest on kõik jumalast norm 😀

    Like

  4. jaa! ja samas kui ma jätkan nii nagu praegu, siis 99% tõenäosusega seda 115kg ei tule, aga kui ma praegu enda vanu söömishäire käitumisviise jälle harrastama hakkaks, siis võtaks alla, murduks, võtaks juurde ja olekski 115 kg. 😀

    Like

  5. Mina olin see, kes sulle korduvalt ütles, et 1200 kca ei ole normaalne kaloraaž. Mul oli hirmus lugeda, kuidas sa ülikiirelt kaalu langetasid. Ma tundsin end kommenteerides aga alati nagu mingi nõme näägutaja, sest teised kommenteerijad rääkisid kaasa nagu midagi poleks valesti . Ma räägin seda ka oma kolleegidele, kes teevad toortoidu kuid ja “peale kella 18 ei söö” värke ja muudkui rahmeldavad trenni teha. Miks peab pidevalt nii palju sahmima ja jamama selle toiduga ja muudkui treenima ja treenima ja treenima. Ma treenin ka, aga puhtalt hea enesetunde pärast ja max 3 korda nädalas, söön kõike, mille järele isu on. Mina pean ennast väga ilusaks ja heas vormis naiseks, siiralt armastan enda välimust, aga ikka on tööl mõni daam, kes üritab mulle vihjata, et ma olen suur. Ma ausalt esimesel korral ei saanud arugi, et ta minust räägib. Ma olin siiralt šokis, kui üks tuli murelikult ja pakkus, et ta saaks mulle ka menüü koostada, millega ma kiiresti kaalust alla saaksin. Kui ma üritasin talle selgeks teha, et mul ei ole soovi kaalu langetada, aitäh, siis vaadati mind sellise “oeh, sa ei suuda magusast ära öelda, sa vaesekene” näoga. Ma oleks tahtnud karjuda. Ma loen su blogi siiani, aga ei julge väga palju kommenteerida, kuna ma kardan valesid asju öelda. Sa oled tubli ja julge naine, jätka samas vaimus!

    Like

  6. See \”keegi\” on liialdus jah, Margit ütles ka nt, et see pole okei, aga sügavamate teadmisteta inimesed sageli ei saagi jah aru, miks 1200 kcal pole okei kaloraaž. Okei, ma ise teadsin ka, aga olin nagu … pff, savi :D, sest aju oli juba sada aastat haige. Blogis presenteerisin ma end niisama kaalulangetajana ja ilmselgelt sellest ei rääkinud, kuidas ma tglt sageli ei söö või kogu aeg lahtisteid võtan ja ei rääkinud üldse enda buliimia-käitumisest ja ajaloost, sest ma ei tahtnud backlashi, muidu oleks vist kirjutanud ka, sest mu enda meelest oli see väga normaalne käitumine. :DAga sina oled täiega hot naine ja see on nii tore, et sa sellest ise ka aru saad!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s