"LAAAAV YERSELF BBY" ehk kes peaks end kujutama enesearmastuse etalonina ja kes mitte?

 Mul on olnud juba vääääga mitu aega, no tõesti, kuid, peas üks mõte, mis mind seest sööb. Ma pole sellest kirjutada tahtnud, sest ma ei taha backlashi ja mul pole jaksu negatiivseks energiaks, nii ma suu kinni hoidnud olengi. Aga enam ma ei saa. Sest täna ma läksin vanni lõõgastuma ja ei suutnud muust mõelda, kui sellest. Ja vanniaeg on PÜHA, okei? Nii ma siis lasengi sõrmekestel siin klaviatuuril käia, hirmus, et veel mõni vanniskäik sisemise frustreeriva monoloogi poolt rikutud saab. Õhh.

Nimelt. Ma olen täheldanud, et eesti mõjuisikutel on viimasel ajal kombeks leelotada pidevalt seda juttu, kuidas nemad ikka ennast aktsepteerivad ja armastavad ja kuidas sina ikka kah seda tegema peaks. Armasta end sellisena nagu oled, bby! Kaal on ainult number! Lõpeta dieedid! Sa oled pöööörfikt! Su väärtus ei olene su välimusest! (tegelt ma ei tea, kas nii sügavate mõteteni nad üldse jõuavadki, peamiselt ikka \”armasta end sellisena nagu oled!\”x 30000). 

Tegelt kõlab nagu jumala hästi ju, eks? No olekski väga tore, kui seesama Instagrami-tibi, kes eelmisel päeval sul enesekindel soovitas olla ja end aktsepteerida, ei rõhutaks järgmisel päeval seda, kuidas ta ikka 50/60… kilo kaalub, ei postitaks endast eranditult ülepoosetatud pilte, puhkaks vahel jalga ilufiltrite kasutamisest, mis välimust täielikult muudavad, ei kasutaks väljendeid nagu \”ma tunnen end niiiii paksuna\”, ja võib-olla vahel mõtiskleks veidi selle üle, mis asi see enesearmastus üldsegist tegelikult on. 

Nagu .. kui Sina, kes sa väsimatult rõhutad seda, kuidas sa ikka kõigest 50 kilo kaalud, pidevalt rõhutad, kui vähe sa ikka sööd, eales enda jälgijaskonnale end hunniku meigi ja filtriteta ei näita, tuled MULLE ütlema, et ma end ikka aktsepteeriks, siis see ei kõla siiralt, see kõlab pigem mõnitamisena. MULLE, kes ma näengi välja nagu mingi totaalne friiking krõõt 24/7 ja ei vaevu isegi Instagrammi piltide postitamiseks end korda tegema,  mingite filtrite peale aja kulutamisest rääkimata. Krõõt as in .. kammisin täna end vist kassi kammiga, sest mul oli meelest läind, kumb on tema ja kumb minu oma, sest juuste kammimine on enamasti liiga palju tööd. 😀 Haha, kusjuures naljakas on see, et minu meelest on Krõõt täiega ilus nimi ja kui ma kunagi veel lapsi tahtsin, siis lubasin selle oma tütre nimeks panna. Enam seda vist ei teeks, sest paljude meelest on see kole nimi ja noh, äkki keegi mõnitaks orsmth 😀

Inimene ei saa üheaegselt kuvada end internetis ainult ideaalilähedaste töödeldud piltidega ning igat enda viga peita ja seejuures end mingi eneseaktsepteerimise ja -armastuse etalonina kuvada ja end eeskujuna näidata. Ei. Vali üks. Sa võid teha üht või teist, aga kui sa teed mõlemat, siis see ei ole mitte ainult ebaeetiline, vaid ka ohtlik — enamike inimeste enesehinnang on niigi habras, eks. 

Ma ütlen ära, et see ülemine jutt ei räägi ühest inimesest, vaid on selline koondhinnang mitme eri inimese internetikuvandile. Istu, kaks. 

Ma jälgin IG-s väga palju selleteemalisi kasutajaid, kes nagu .. päriselt mõjuvadki siiralt või nii? Et nagu vaatad nende kontot ja sul tekib sisimas HEA tunne, mitte tunne, et ok, tänks, lähen peidan end kuskile pimedasse tuppa siis. 

Eesti blogijatest/misiganes mõjuisikud meil kõik on, on mulle positiivse minapildi ja positiivsete sõnumite jagamise poolest silma jäänud Jane. Nagu .. ta on niiiii PÄRIS?! Tänapäeval on see kahjuks tõsiselt haruldane ja seda pealekasvavat TikToki põlvkonda vaadates tundub, et aina haruldasemaks jääbki. 

Väljamaakeeles leiab silmapaistvat kehapositiivsuse sisuloomet muidugist üksjagu. No näiteks:

Bodyposipanda

Alicia Mccarvell

Tam

Sarah

Mu jälgitavate kontode alt leiab sarnaseid sisuloojaid veel päris palju, et jah, keda huvitab, siis lihtsalt vaadake mu jälgitavaid: siit

 Aga mina? Noh, minu blogi, eksole. Kas mina armastan ennast? 

Jaa. 

Jep.

100%.

Kas ma olen endaga rahul? Jah. Kas ma olen enesekindel? Sitaks. Aga kas ma olen enda välimusega nagu täiesti jäägitult rahul? Ei. Ei ole! Ja see on okei, vähemalt hetkel, vist. Ma olen enda välimuse suhtes neutraalne ja see ei mõjuta mu üldist emotsiooni enda suhtes, nagu mõista võib. Esiteks .. kõik inimesed ju ei olegi ilusad. Valus tõde ja tavaliselt nii ei öelda, vaid aetakse mingit \”kõik on ilusad blaablaablaa\” juttu. Ja välimuselt inetu inimene võibki ilus olla. Sisimas. Täiega. Samamoodi ei ole kõik inimesed saledad, heas vormis ja isegi mitte normaalkaalus. No mina ise olen hetkel näiteks korralik pontsik ja see on okei. Ma tean, milline ma olen. Mul on peeglid ja puha, eks. Aga ma nagu .. aktsepteeringi seda, et ma selline olen, ei keskendu oma välimusele ja armastan end sellest olenemata, sest nagu ma juba korduvalt öelnud olen … minu jaoks on välimus ainult kest ning minu rahulolu enesega on miski palju sügavam, palju komplitseeritum ja iroonilisel kombel palju ilusam kui lihtsalt see, milline ma välja näen. 

Ma olen ausalt selline siga praegu, et ütlen ausalt välja, et minu meelest käitun ma selle enesearmastuse teema osas märksa eetilisemalt kui need preilid-provvad, kes selle asja ülisuure kella külge panevad ja end konkreetselt mingi eeskujuna presenteerivad. Ja seejuures ei arva ma eluseeeeeeeeeee….ees, et minu teadmised sel teemal ja minu enda emotsioonid on piisavalt head, et püüda kellelegi sel teemal miskit õpetada. Et jah, sellest aint ei piisa, et keegi kuskil ütles, et nüüd on enesekindlus hullult lahe ja sa hakkad sama asja tegema. Mkm. Nii need asjad ei käi. Ma pole ofc mingi ütleja ega miskit tegelt, ma tean, aga mul on piirid, eks, ja ma keesin nagu täiiiiiiega üle lihtsalt. 

Ma suudan vabalt endaga leppida sellisena nagu ma olen, just välise kesta tasandil. Keegi ei tule mulle poes näkku röökima, et kuradi paks mädanev troll, kasi minema siit!, seega ei mõjuta see kuidagi mu igapäevaelu ega mu heaolu üleüldse mingil tasandil. Ma kogen elust sama palju rõõmu olenemata sellest, millises kaalus ma olen või kui pikad on mu juuksed, eksole. 

Seegipoolest on asju, mis mind mu välimuse juures hetkel häirivad.

Nagu mu juuksed.

Mäletate ikka, et ma ajasin pool pead kiilaks ja siis värvisin neid ja mida kõike veel, jah?

Jumalast tuus, onju. Ütleks, et #noragrets, ainult, et umbes 100 regrets tegelt, sest see väljakasv näeb lihtsalt julmalt okse välja, no. Täitsa hull, kohati nagu mingi mullet, ma tõesti tunneks end märksa kaunimana, kui pool mu pead ei oleks nagu eeee mingi tsirkus. Hetkel on mul juuksed märjad ja näevad veel ekstra jubedad välja, agano:
Eks ma saan neid jah kammida ja sättida, aga see võtab täiega palju aega, nii et enamasti on nad lihtsalt nii. Seega iga kord, kui ma peeglisse vaatan, vahib see viga sealt vastu ja irvitab mulle näkku. IRVITAB, saate aru. 
Ja siis mu hambad. No ega midagi hullu pole, täiesti iseenda kinnisidee lihtsalt, nagu sellised iluvead ikka olema kipuvad. Ise põed täiega, varjad ja nutad kodus pimedas teki all patja, a teistel pole aimugi, et sul midagi häda on. Või kui nad teavadki, siis neil on poogen, sest see tundub neile väike asi. 

Kui ma kunagi presidendiks saan, siis palun kasutada minust neid pilte. 
Mul on tegelt üleval breketid olnud, all mitte, aga ka üleval ei jäänud tulemus täiuslik, seega peale seda kaheaastast ravi ei tekkinud mul ikka seda uhhh, shieeeeeettttt tunnet. Ma naeran seegipoolest väga laialt kogu aeg ja enam otseselt ei häbene oma hambaid nagu ma seda mingi 17. eluaastani tegin. 

Krt, jälle – no miiitttte ma ei leia siit arvutist pilti. 😀 Luban, et kunagi räägin enda hambaloo teile. Ilmselt peale seda, kui järgmine aasta breketid peale saavad, seekord siis nii üles kui alla, loodetavasti siis elus viimast korda. Aga mul oli tõesti tegelt üleval üks hullemaid hambumusanomaaliaid, mis ma ise päriselus näinud olen – Internetist leiab muidugi kõike, ma päris 60 hambaga ei sündinud. 😀 Sain konsultatsiooniaja aprillikuusse, peale seda, kui KÕIK kohad siin Tartu linnakeses läbi helistasin, mis ortodontiateenust pakuvad. Eraldi võib välja tuua Maxilla, kus aegu broneeriti aastasse 2022, et jah 😀 

Asjalikke pilte ma muidugi ei leia, küll aga selliseid:
Vajalik, I guess. 
Ja siis see kaaluteema. No. Te proovige ise toitumishäiret ravides paisuda nii, et praktiliselt kogu keha on rebendeid täis, vahetage välja kogu riidekapi sisu ja tulge ütlema peale seda, et olete 10000% enda visuaaliga rahul. Nagu ma ütlesin, siis ma olen enda välimuse suhtes neutraalne ja kui mu keha jääb selliseks nagu ta on, siis see on minu poolest okei: ma võtan seda selle hinnana, mida pidin maksma, et saada vaimselt terveks. Ja see on väärt igat grammi, igat rebendit, igat väikseksjäänud püksipaari. Ma ei vahetaks midagi selle tunde vastu, mis mind valdab, kui ma hommikul ärkan ja ei taha ära surra. Või selle vastu, et ma söön õhtusöögi ja ei torma lahtisteid võtma, hirmus, et äkki on homme hommikul kaal suurem kui see oli täna. Ja ma nagu ausalt olen selle kehaga OK, lihtsalt pole seda emotsiooni, et \”oi, olen mina alles püss\”, aga ei olnud seda mul ka siis, kui ma olingi sale, ei, seda pole kunagi olnud – vastupidi, toona oli mu enesehinnang sada korda madalam ja mul puudus igasugune positiivne suhe iseendaga, ei armastust, ei lugupidamist, mitte midagi. 


Et ee jah, mina siin, niisama hängin, vist. Mul on tegelt endast supervähe uuemaid pilte, eriti neid, kus mul keha peal on, aga no ma siin ühe leidsin – et ee jah, võib-olla olengi nüüd elu lõpuni sellises vormis, kes teab. Maailm sellest ei lõpe, armastan end ja hoolin endast ka. Nii et vahet ju tegelt nagu polegi, palju neid rasvarakke seal naha all peidus on, eks? 🙂 

 

Ja no soz, kui ma kedagi ärritasin või keegi minuga ei nõustu, ärge vaidlema tulge, pidin endast välja saama, noh. 

Ja noh, tegelt ma ei vastagi sellele küsimusele, et kes peaks ja kes mitte, sest mis ütleja ma ikka olen .. a vahel võiks siiski mõelda, millise terviksõnumi me edastame, eksju.

6 thoughts on “"LAAAAV YERSELF BBY" ehk kes peaks end kujutama enesearmastuse etalonina ja kes mitte?”

  1. Word! Nõustun Sinuga 100%. Oled super eeskuju! Jätka, mida teed :)Olen Sinu blogi suur fänn ja käin alati lugemas ja tahaks sageli ka kaasa rääkida, aga kardan, et ütlen teadmatusest midagi, mis võib ekslikult tunduda rünnakuna. Igaks juhuks olen parem lihtsalt tahasihoidlik lugeja edasi, aga tea, et siinsamas Tartus on üks naine, kellele Sinu blogi läheb väga korda ja kes elab Sinu tegemistele täiega kaasa.

    Like

  2. Ma ootan hambalugu. 😀 Ma ise käin Tallinnas Maxillas, ootasin aega mingi 9 kuud, aga siis kolmanda kuu peal helistati, et kle, meil vaba auk, kas tahad? 😀 Sitaks kallis ja rõve ja pask aga no see enesega rahulolu on SADA KORDA paranenud ja see oli üks põhjus ka, miks ma end näljutama hakkasin – polnud endaga rahul ja brexideks pappi polnd. 😀 Igatahes nende suunamudijate kohta räägid jummala õiget juttu. Ise ka imestan kuidas inimesed endale juba mingi paarkend minutit hiljem lihtsalt vastu räägivad… nagu, okei siis. 😀

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s