Miks ma üldse toitumishäirest paraneda otsustasin?

 Ma olen siin küll igasugu asjadest kirjutanud seoses oma toitumishäirega, aga mitte seda, miks ma üldse paranemistee jalge alla võtsin. Mu motivatsioon paraneda on kogu aja püsinud pmst maksimaalselt laes ja mul ei ole peaaegu üldse tagasilanguseid olnud, aga see on tegelikult VÄGA ebatavaline ja tagasilangused, motivatsiooni kadumine jms üldiselt käivad söömishäire raviga kaasas … Nii et mis on minul siis teisiti?

Noh, vaadake, ee .. ma olen püsisuhtes. Abielus lausa.

Aga ma tegelikult siiralt imestan, et ma seda veel olen.

Ma ausõna ei mõista, miks mu abikaasa ikka veel mu kõrval on.

Mõelge ise: sa hakkad deitima täitsa toreda tüdrukuga, te kolite kokku ja puha. Mõnda aega on kõik väga hästi, aga siis ta muutub.

Sisukad vestlused asenduvad ühepoolse monoloogiga, mis keerleb vaid kalorite, välimuse ja toidu ümber. 

Mitte midagi muud.

Sa tuled töölt koju ja sa tead iga päev, mis sind ees ootab: sa küsid oma teise poole käest, kas ta on söönud? Ta ütleb vihaselt, \”ei\”. Sa ütled, et ta peaks sööma, et ta ei tohi nii. Ja mis selle peale juhtub? See su teine pool läheb endast täiesti välja, hakkab nutma ja süüdistab sind enda vihkamises ja selles, et sa tahad, et ta oleks igavesti paks. 

Muidugi sa ei taha midagi sellist. Sa tahad lihtsalt, et ta sööks ja oleks terve. Sa näed, et iga päevaga muutub nii ta mõttemaailm kui füüsiline keha aina hapramaks ja ebatervemaks. Aga see, mis valmistab sulle muret, valmistab talle hoopiski rõõmu ja uhkust.

….  Selline oli mu abikaasa elu aastaid.

Ma ei tea, kui mitu korda ma lubasin ta maha jätta ja välja kolida, sest ta takistas mu teekonda kõhnuseni. Jep. Ma armastan teda. Aga ma armastasin oma toitumishäiret rohkem. Ja ma uskusin, et kui me lahku lähme, siis ma saan lõpuks süüa (või pigem nagu .. mitte süüa) nii nagu ma ise tahan, ilma, et ta küsiks, kas ma olen söönud või nõuaks, et ma sööks tema nähes. 

Tülid selle pärast, et ta mulle poest midagi snäkkida tõi, mida ma ei olnud palunud, olid NII tavalised. Mõtled, et tood oma teisele poolele poest šokolaadi ja ta on tänulik? Oo ei. Mõtle uuesti. Selle asemel saad sa sõimuvalangu ja süüdistuste osaliseks, sest söömishäirega Getter on veendunud, et sa tahad lihtsalt ta paksuks sööta ja selliselt ta enda külge \”aheldada\”. 

Meie vestlused piirdusidki lõpuks kas tülitsemise või sellega, et ma, nagu juba mainitud, rääkisin kaalust, söömisest, kaloritest või enda välimusest. Kusjuures esialgu, kui me alles tutvusime, pani meid üksteise ligi tõmbuma just see, kui paljudel teemadel meil oli võimalik pikki ja põnevaid vestlusi pidada. Kui sarnane oli meie maailmavaade, muusika- ja raamatumaitse, huumorimeel. Kui tore meil koos oli.

Ajapikku kadus minul aga igasugune maailmavaade ja huvi ükskõik mille vastu, mis ei olnud mu söömishäirega seotud. Ma ei lugenud uudiseid ega raamatuid, ma ei vaadanud seriaale ega filme, ma ei teinud mitte midagi. Parandan ennast: ma ei teinud midagi, mis ei andnud mu söömishäirele jõudu juurde, s.t. ma panustasin tegelikult väga palju aega justnimelt sellesse, et lugeda/ uurida erinevate dieetide kohta ja selle kohta, kui \”halvad\” mingid toidud on. 

Mul ei olnud energiat. Absoluutselt mitte mingisugust. Kogu mu jõud vähene läks trenni tegemiseks, söögi tegemiseks või muudeks kohustusteks – nagu kool või tööl käimine. Peale seda oli kõik, mis ma teha suutsin, voodis lamamine ja kell 8 õhtul magamaminek. Sest magama tuli minna enne seda, kui kõht jõudis tühjaks minna.

Aga see kõht. See kõhutühjuse tunne muutus krooniliseks. Mul oli kogu aeg kõht tühi. See muutis mu kergesti ärrituvaks ja närviliseks, muidugi ka letargiliseks ja lihtsalt kurvaks. Aga see polnud ju tähtis, peaasi, et kaal langes. Vahet pole, mille arvelt. 

Mul olid mingid selgusehetked ka, mil ma sain aru, et see, mis ma teen, ei ole õige ja et ma teen T-le oma käitumisega haiget. Siis ma lasin vabaks natuke. Aga siis ma läksin paanikasse, et olin end \”lasnud käest\” ja kõik hakkas otsast uuesti pihta.

Milline mu \”käest lastud\” figuur oli? Selline: 

Ma olin enda meelest ebaterve ja haiglaselt paks. Haiglane olin ma küll, jah. Peamiselt siiski peast. Aga paar kuud enne seda alumist pilti käisin ma vereanalüüse andmas ja need olid pehmeltöeldes korrast ära. Paar kuud peale seda ülemist pilti käisin ma aga kardioloogi juures, sest mu süda oli stressist otsi andmas. Nii et ma pidin ülikoolist ära tulema. Teist korda. Ma muidugi ei saanud aru kohe, et see on söömishäirega seotud, aga kui ma nüüd see aasta söömishäirete osakonda pöördusin, siis üks esimesi küsimusi, mis mulle esitati, oli justnimelt see, et kas mul on südameprobleeme olnud. Olla pikaajalise buliimia puhul täitsa tavaline värk. 

Igatahes jah, üks pool sellest, miks ma paranema tahtsin hakata, oli mu suhe. Ma olin väga hirmul, et see läheb katki ja ma jään üksi. Ma ju ei taha. Ja ma ei taha talle haiget teha. Ma näen siiani seda hirmu ta silmis, kui ma ütlen midagi, mis veel haiget mind meenutab. Me pole see aasta kordagi tülitsenud, ehkki oleme märtsist saati pea iga päev ninapidi koos olnud. 

Teine pool on see, et ma sain aru, et mul on valida: kas söömishäire või kõik muu. Kõik muu = peamiselt siis haridus ja karjäär. Sest need ei käinud kokku. Söömishäire võttis kogu mu aja ja ajumahu, mul ei olnud mahti lihtsalt muu jaoks. Ma õpin IT-d ja .. see vajab mõtlemist ja süvenemist. Aga ajutöö jaoks on vaja energiat, eks. Energiat, mida ma oma kehale keeldusin andmast. Justnimelt kooliskäimine ja sessid olid need, mis panid mu mõistma, et ma lihtsalt ei saa nii. Et ma ei pea seda pikka koolipäeva vastu, kui ma endal süüa ei luba normaalselt. Ja igale sessile järgnes selline ülesöömisepisood, et oi blinnnn. No kuskiltotsast ei saa ju tervislik olla see, et sa 4 ülimalt aktiivset, pikka ja väsitavat päeva sööd nii vähe kui võimalik ja siis viiendal päeval ennast seaks sööd lihtsalt, eks. Aga just selliselt ma käitusingi. Ja see muutus nii-nii väsitavaks lihtsalt. Ja siis ma sain aru, et kui ma see kord tahan kooli lõpetada ja edasi ka veel õppida, siis ma lihtsalt pean söömishäirest lahti laskma. Sest vastasel juhul ma lihtsalt ei pea vastu. Mul lihtsalt ei jätku energiat, et hakkama saada. 

Ja nii ma sain aru, et mul on valida: kas olla tulevikus hariduseta, aga jätkata elu sõbra buliimiaga või kuhugi jõuda, saavutada endale seatud sihid ja eesmärgid, aga võtta ette teekond häire raviks ja potentsiaalselt kaalus juurde võtta. 

Noh, edasist teame me kõik. Olen nüüd ümar nagu muffin, aga päris kuradi rõõmus ja õnnelik ka!

……..



saripostitan Instagramis siin

3 thoughts on “Miks ma üldse toitumishäirest paraneda otsustasin?”

  1. Ma olen ka finally aru saanud, et ma ei suuda tööd teha, rääkimata sellest, et tulevikus edasi õppima minna, kui ma lihtsalt ainult kogu aeg toidust mõtlen. Pealegi kohtusin hiljuti kellegagi ja mul on ka see tunne, et ma tahan, noh, millestki muust ka rääkida kui ainult söögist!!!

    Like

  2. oo yeii, palju õnnee!! 😀 haha aga mul oli see ka veel, et ma tglt ka ei saanud tööl käia suht tihti, sest ma panin pidevalt lahtistitega üle ja siis istusin suurema osa päevast wc potil. õnneks oli kodukontor võimalik 😀

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s