Asjad, millest ma ei taha kirjutada | Noorelt abiellumisest

 Teate, see siin on üks üsna avameelne blogi, eks. No .. ikka väga, ma arvan, mingit erilist filtrit ma igatahes blogides ei rakenda, vaid lihtsalt panen kirja enda toored mõtted üsna rafineerimata moel. 

Küll aga on ka siin erandeid. Näiteks saan ma kommentaarides üksjagu küsimusi enda suhte kohta, aga .. ma ei taha sellest väga kirjutada. Miks? Sest ma ei taha saada sapist ja negatiivset tagasisidet, lihtne. Lisaks sellele on T vägagi karjäärile orienteerunud inimene ja ma ei taha, et nt mõni ta töökaaslane või keegi siin ta kohta lugemas käiks. Nii et esimest ja viimast korda kirjutan ma nii põhjalikult meie suhtest. 

Kui ma mainin inimestele, et ma olin 20 (1.5 kuu pärast sain 21), kui me abiellusime, siis tagasiside ei ole kunagi positiivne. Mitte mingit \”oi, nii tore, et sa oma hingesugulasega nii vara tutvusid\”, oh ei. \”Noh, eks alati saab lahutada\”, \”Kas sa kahetsed ka juba?\”, \”Mina küll nii noorelt ei tahaks abielluda\”, \”issand, nüüd jääb sul küll ju kogu elu elamata…\” 

Nagu .. mida .. kuradit? 

Esiteks, inimesed võivad abielluda 50-aastaselt ja kuue kuu pärast avastada, et nad ikka ei sobi kokku ja et üksinda olla on ikka parem, eks. Teiseks – ja siis, kui ongi vaja lahutada? Miks jääda ilma ilusatest kogemustest ja tunnetest lihtsalt selle hirmu pärast, et omg, pärast lähme kunagi 30 aasta pärast lahku? \’

Teiseks – mida siin kahetseda on? Et ma olen armastatud ja hoitud v? Jah, jube sitt lugu, mingi mõttetu ahvi kepipukk olla oleks ikka parem kui suure algustähega MEHE seaduslik abikaasa. 

Kolmandaks – inimesed ongi erinevad, eks. Mina olen pärit vene kultuuriruumist, kus varakult abiellumine ongi ok. Tegelikult ma kavatsesin abiellumisega oodata vähemalt mingi 25 saamiseni, et pääseda nendest lollidest küsimustest ja etteheidetest, aga mu tollane terapeut küsis mu käest, miks ma abielluda ei taha ja oli pmst nagu \”hmm, kas sa ei usalda teda piisavalt, et anda üksteisele lubadus olla elu lõpuni koos?\” ja siis ma sain aru, et fuck it, savi, mida mingid nõmedikud arvavad – ma tahan, et kogu maailm teaks, et me kuulume täielikult üksteisele; ma olen valmis seda tunnistama ja meie liitu oma surmatunnini austama. 

Ma tean, et on inimesi, kelle arust on abiellumine mõttetu ja kes tahavadki olla niisama elukaaslased igavesti. Ma austan nende vaatepunkti ja minu meelest on see täiesti ok, ju siis neile sobib niimoodi paremini. Mina aga nende inimeste hulka ei kuulu. Minu jaoks on abielu püha liit ja samm edasi lihtsalt kooselust. Minul tekkis abielludes T suhtes hoopis teine tunne. Veel tõsisem ja sügavam. Abielludes ei pruugi sa tänapäeval tõesti öelda seda, et jah, ma olen sinuga koos surmani; küll aga ütled sa seda, et jah – ma olen iga hetk valmis endast andma kõik, et meie ühine liit kestaks seni, kuni me sureme. Aga kas ma usun, et mina ja T kunagi lahku ei lähe? Kutsuge mind naiivseks, kutsuge mind lolliks, rõhutage seda, et ma olen noor ja nii edasi .. Aga jah, usun kogu oma südamest. Pole asja, mille tõenäosus minu silmis üleüldse suurem oleks kui see, et me üksteise kõrval vanaks jääme. Ja kui me peakski mingil imelikul kombel siiski kunagi lahku minema, siis .. ma ei tea, mu standardid on nii ebanormaalselt kõrged nüüd, et ma oleks peale seda igavesti vallaline. Ainus pluss oleks see, et ma saaks endale võtta 10 koera, 20 kassi, sisalikud, gekod, linnud, nahkhiired, siilid ja need pikad nuudlikassid. Krt, mis nende nimi oligi? Ah, jah, tuhkrud. Ja siis ma varastaks kuskilt loomaaiast endale veel terve karja suslikuid. T lubab mul võtta ainult ühe kassi….. Isegi, kui ma seletasin talle, et mõtle, kui kurb on kassil elada ilma teise kassita – teise kassiga saaks ta rääkida kasside keeles, aga kui ta tuleb meiega elama, siis ta on forever nagu mingi umbkeelne välismaalane, kes peab käte ja jalgadega vehkima, et temast aru saadaks ega koge kunagi täielikku ja sügavat mõistmist….. 

Neljandaks – seda, et elu jääb elamata, kuulen ma üpris tihti. Klge, linnukesed, ainus, mida ma teha ei saa, on linnapeal oma vitu tuulutamine. Isegi see on tänapäeval paljudes abieludes täiesti ok, aga me oleme teinud kokkuleppe, et oleme monogaamsed – a sellist asja ei saa ju siiski eeldada! 21. sajand siiski onju. Muus osas – mis mul ikka tegemata jääb? Tahan, panen asjad kokku ja lähen aastaks ajaks seljakotiga ümbermaailmareisile, mis see abielu siin ikka takistuseks on? Muidugi ma olen maailma igavaim inimene, minu jaoks on seiklus Selverisse minek, nii et ma ei oska siin asju õigesti hinnata, vb olengi mingitest asjadest ilma jäänud. Ei tea, ei oska puudust tunda igatahes 😀 

Üleüldse, meil on täpselt selline vanusevahe, et see pole nii suur, et tekiks tunne, et me oleme erinevatelt planeetidelt, aga ükskõik, mis suuri asju me teeme (noh nagu abiellumine või kodu ost vms), on alati kaks varianti – kas üks teeb seda ühiskonna silmis liiga vara või teeb teine seda ühiskonna silmis liiga hilja; me ei saa kunagi koos vastata mingitele sootsiumi poolt seatud kummalistele normidele. Jah, te saite õigesti aru, T on 75. 

Ja no lisaks ei taha ma sellest suhtest kirjutada sp, et see on nii ideaalselt õnnelik ja idülliline ja armastusfilmilik ja hea, et inimesed võivad muutuda sellest lugedes kibestunuks või kadedaks ja siis mulle nõmedaid kommentaare jätta. Tuletan meelde, et kommentaarid on modereeritud ja ma lasen nad esialgu lihtsalt silmadega üle – st solvavaid kommentaare ei loe ma läbigi, lihtsalt kustutan kohe ära. He he he, ongi su energia täielikult raisku läinud. Lootsid, et saad solvata ja haiget teha, mis? Noh, nali on sinu kulul, lilleke. 

Teine asi, millest ma kirjutada ei taha, on asjad. Kunagi, kui ma seda blogi alustasin, ütles T mulle, et ma ei kirjutaks enda asjadest, sest see võib muuta inimesed kadedaks. 

Tahtsin kirjutada sellest, kuidas üks Suur Ja Väga Tähtis Instagrami Influencer rääkis sellest, kuidas mehed peaks naiste eest kõik kinni plekkima ja siis teine noogutas kaasa, a siis sain aru, et olen ise kuidagi kogemata trofeenaiseks muutunud … Muidugi siin on vahe selles, et ma olen abielus, nii et nipsasjakeste eest ei pea ma m*nni imema, neil vist sellist luksust ei ole, esimese klassi lennukipiletite eest ootavad härraseid ilmselt heldeid vastuteeneid, samas minu kaasa on õnnelik, kui ma talle hommikul putru viitsin keeta … Ei, abielus olemine on imeline ja ilus asi, inimesed, tõesõna. 

Tjah. Siuksed lood. Muide, ilm sakib, august on, võiks juba külm olla. Vihkan suve. Hjõkkkk. 

Love GIF by swerk

12 thoughts on “Asjad, millest ma ei taha kirjutada | Noorelt abiellumisest”

  1. Mina olin ka küllaltki noor sel ajal, mil abiellusin – 23. Toona, abiellumise eel, ma eeldasin, et selliseid kommentaare võib tulla, ent samas midagi nii robustset tulnud ei ole. Inimesed olid pigem üllatunud, sest ma ei tundunud teatud persoonide jaoks inimene, keda abiellumine üldse huvitada võiks. Aga selliseid kommentaare… ei! Mind paneb imestama, et miks keegi üldse tegelikult peaks selliseid asju kellelegi ütlema. Võtta lihtsalt endale nahhaalselt see õigus, et kommenteerida midagi nõnda isiklikku, on eee.. matslik? Ma isegi ei oska õiget sõna sellele leida.Küll aga olen pärast abiellumist pidanud kuulma arvukalt küsimusi, stiilis:\”Nonii, nüüd hakkate lapsi tegema?, \”Ega sa juhuslikult rase pole hetkel?\” jne. Kõige \”parem\” juhus oli see, kui tulin äsja lõunalt (no hea söök oli ja sellest tulenevalt oli mu kõht mõnevõrra punnis) ning kolleeg tuleb minu juurde, paneb käe mu toidurasedakõhu peale ja küsib sosistades \”mitmes kuu on?\”. Eeeee, khm. Piinlik. Mitte enda, vaid tema pärast.

    Like

  2. Oh, muidugi, need lapsesaamise ja raseduse küsimused, kuidas ma sellest küll unustasin kirjutada? 😀 Kui ma abiellusin, siis kogu koduküla kajas, et ma olevat lapseootel .. no maru pikk rasedus vist, sest 2.5 aastat hiljem ei ole ma ikka last saanud 😀 Mu pere on selle lapsesaamise asjaga mulle käinud ajudele juba enne seda, kui ma abiellusin ehk juba mingi 19-20 olles.. nagu mu vanaema ütles, siis \”lapsed ju lihtsalt tulevad, ega nad ei küsi\” : ) et no nagu kui püsisuhtes oled, siis kuidas üldse nii saab, et planeerimata rasedaks ei jää, eks. Aga mhmhmh, muidu ma olen väga nõus, et sellised kommentaarid on tohutult matslikud, kusjuures huvitav on see, et ma olen saanud neid tegelt ka väga haritud inimestelt nagu oma endine õpetaja jms 😀 a ega haridus matsi riku, nagu öeldakse.

    Like

  3. Ma ei saa üldse aru, miks ja kuidas tekib inimestel arusaam, et mingi aeg elus on normaalne või ebanormaalne kellelgi (eriti veel kellelgi teisel kui iseendal!) abielluda. Ise mõtlen küll täna, 21 aastasena, et kui elukaaslane naiseks paluks läheks suurima heameelega. Kusjuures, sellises idüllilises suhtes nagu sa kirjeldasid on nii keeruline olla.. sõbrannadega kokku saades hakkab vahepeal, tead, et lausa piinlik, et minu mees ongi nii tubli ja asjalik ja tüli ka ei nori, kohe pole teistega milleski kaasa rääkida! :((

    Like

  4. Meie abiellusime samuti kahekesi nagu sa varem oled kirjutanud teie kohta. Olen tänulik, et osadel tuttavatel oli julgust otse küsida kas ma rase olen, enamike puhul oli näha, et oodati millal kõht ette kasvab (siiani pole kasvanud 😃) või tehti vihjavaid kommentaare. Mis mind ennast segadusse ajab on pigem see, et suhteliselt.. suvalised? inimesed siiani heietavad kuidas me isegi pulma ei teinud ja nad peost ilma jäid. Eriti just sellised keda poleks isegi kutsunud. Nagu oleks mingi tabu abielluda täpselt sedasi kuidas paar soovib.

    Like

  5. Mina nt rääkisin enda perele noorest tüdrukust saati, et kui ma peaks kunagi abielluma, siis minu unistus on teha seda kahekesi. Mingi paar kuud enne abiellumist veel ütlesin ka seda sama asja, et poleks mingeid ootusi, sest tõesti, minu unistus on alati olnud seda teha kahekesi, salaja, ilma peota, lihtsalt ainult meie kaks .. A kui ma ütlesin oma perele, et me oleme nüüd abielus, siis mu vanaema reaktsioon oli see, et ta hakkas nutma ja mind sõimama, et miks teda ei kutsutud, TA JU TAHTIS LILLI TUUA 😀 Nagu konkreetselt sõimas mu näo täis, et asjad ei läinud nii nagu provva soovis 😀

    Like

  6. Ma mõtlen sama 😀 Saaks aru, kui ma oleks olnud 15 vms, a ei 😀 Kusjuures üks kommenteerijatest on nt ise alaealisena lapse saanud, ma ei läinud ju kommenteerima, et ou, miks jalgu koos ei hoidnud, nüüd on terve elu raisus 😀

    Like

  7. Kusjuures ma ise olen olnud ma arvan, et mitmel korral see muna, kes neid lapse saamise küsimusi küsinud on või sellele vihjanud on. Alles nüüd paari viimase aastaga (olen 24) on mu maailmapilt nii palju avaramaks muutunud, et mõistan, miks 1) see pole minu asi, kas ja millal keegi lapsi planeerib/saab ja 2) ma ei või kunagi eeldada, mis teise inimese elus toimub/toimunud on ja mingeid järeldusi ei ole ok teha. Ma ise olen alati, pisikesest saati olnud väga perele orienteeritud, sest mu unistus on olnud alati pakkuda oma tulevastele lastele kõike seda, millest ise kas puudust tundsin või oleksin tahtnud, et teisiti oleks. Ehk siis ma olen ennasti alati emana tulevikus ette kujutanud ja see on minu jaoks suur unistus ja üdini normaalne, et 2-3 beebsu siit ikka tulla võiks. Küll aga olen lõpuks aru saanud, et kõigil naistel ei ole see eesmärgiks ega isegi mõtetes, mis on minu meelest jumalast ok. Ma lihtsalt ei osanud varem selle peale üldse tulla. Tänasel päeval ei küsiks enam never seda küsimust võõralt inimeselt 😀

    Like

  8. Minu puhul tglt inimesed imestavad sageli, et ma lapsi ei taha justnimelt sp, et ma suht noorelt abiellusin, sest tavaliselt need kaks asja käivad koos või nii .. nagu et kui sa pead traditsioonilisest suhtest lugu, siis tahad lapsi ka or something 😀 Mõnes mõttes põhjendatud eeldus võib-olla, sest paljud noorelt abiellujad saavadki üsna noorelt lapse, aga jah, 21. sajand, kõiki ei tasu ühte patta panna 😛 Ma olen nt väga õnnelikult child-free.

    Like

  9. Nojah, sellest abiellumise vanusest või koosoldud ajast on mul jumala kama kaks alati olnud 😀 just see lasteteema ei jõudnud pikalt kohale, et kas tõesti mõned inimesed ei tahagi lapsevanemaks saada!? wht the hell 😀 nüüdseks sellest ka saviseitse, mida keegi tahab või otsustab, aga jah.. tahtsin öelda, et olen ise see dick olnud 😀

    Like

  10. Olen sarnases olukorras olnud, kui hiljuti kokku kolisin enda reaalse hingesugulasega – see mõiste ei olnud kunagi mu jaoks midagi erilist tähendanud, kuni oma kuus aastat tagasi tuttavaks saanud sõbra/tuttavaga (ikka pigem tuttav, me varem nagu siiski täitsa nii suhelnud ei olnud, rohkem nimepidi tuttav) teistmoodi vaibima hakkasime ja mõlemal umbes kuu ajase suhtluse/deitide järel küsimus tekkis how the fuck me varem ei taibanud, et me nii hea match oleme??! Ja siis oligi järsku kõik nii selge, ta hoiab ja kohtleb mind nii nagu ükski mees seda enne teinud pole, me oleme parimad sõbrad ja reaalselt ideaalne match, ta muudkui korrutab kuidas tunneb ka minu poolset hoidmist ja poputamist ja armastust ja jah, see on see armastuse ja „the one“ tunne mida ei oskagi selgitada kellelegi kes seda enne tundnud pole, need kes on saavad kohe aru. Sa lihtsalt tead, et tema ongi SEE. Ja siis kui mõned kuud hiljem lähen suure hurraaga sõbrannadele rääkima et me nüüd kokku kolime ja ilmselt lähima aasta jooksul ka oma kodu plaanime soetada jms on kõik emotsioonid mis ma saan umbes nagu ISSAND JUBA?! Võtate koos laenu, MIDA??? Kus sa tead et te lahku ei lähe, mis siis saab? Miks te ei oota natuke lihtsalt, oled ikka kindel blablaa.. nagu, if you know you know, milleks ma pean ootama mingit sotsiaalselt okeid aega et ärgata iga jumala päev inimese kõrval, kes ma TEAN et on mu tulevane laste isa ja inimene, kellega koos vananen??? Närvi ajab.

    Like

  11. Omgggg jaaaa, niii tuttav teema. Me kolisime kokku 4 kuud peale suhte algust, sest ma pidin nkn Tartusse kolima ja me teadsime, et kui ma koliks ühikasse, siis ma oleks nkn kogu aeg tema juures, ehk sisuliselt raharaiskamine. 😀 Ja siis olid ka kõik nagu \”isssssand, a mis siis kui te lahku lähete\” … No oleks läinud, siis oleks läinud, oleks kolinud ajutiselt vanemate juurde tagasi ja siis ühikasse vms, hull probleem küll 😀 Nagu ma oleks kuskile kuuse alla kodutuks peale seda jäänud or something 😀 + ma saan täiega hästi sellest aru, et nagu … Sa tead, et sellist asja never ei juhtu, sest isegi kui te peaks lahku minema (MIDA NIIKUINIIIIII EI JUHTU), siis ma saaks temaga samas korteris elada kuni endale uue elamispinna elan ja ta oleks mul aidanud sinna kolida jms, sest noh, ta on selline mees, mitte mingi oss, kes mu asjad a la aknast välja viskaks ja oleks nagu hasta la vista baby 😀 Aga teile palju õnne. 🙂 A ja selle laenuvõtmise osas – nagu jällegi, isegi kui mingil imelikul kombel peaks lahku minema, siis nagu korteri saab alati maha müüa ju ja enda sissepandud raha tagasi, see on just tark käitumine … Nii selles mõttes, et üür on mõttetu rahakulu kui selles mõttes, et paljud naised elavad aastaid mehe korteris, mees maksab laenu, nemad ostavad süüa…. Peale lahkuminekut on mehel korter, aga naisel tühjad pihud, ok vb mingi Mazda3 ka 😀

    Like

Leave a Reply to Anonymous Cancel reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: