Millist rolli mängis perekond minu toitumishäire kujunemisel?

Minu toitumishäire kujunemisel mängis mu perekond VÄGA suurt rolli. Tõele au andes, ma ei usu, et mul oleks buliimia üldse välja arenenudki, kui nende käitumine teistsugune olnud oleks. Aga milline see siis oli?

1. Nii kaua, kui ma mäletan, on mu ema pidevalt pidanud mingisugust dieeti ja seda oma laste eest mitte varjanud. Iga kord, kui tal dieet käsil oli, püüdis ta ka meie toitumist muuta .. mäletan spetsiifiliselt üht õhtusööki, mis koosnes salatisegust ja tomatist. Kunagi 8. klassis pidime me bioloogiatunni raames kirja panema kõik enda söödud toidud ja hiljem arvutasime tunnis neist saadava kaloraaži .. Ee, noh, minu oma oli mingi 800 või 900. Arenev 14-aastane organism. Jep. Tundsin piinlikust ja vabandasin end välja sellega, et \”aa, me tavaliselt sööme kodus ikka rohkem, aga mu ema on dieedil…\”

2. Iseenda ülekaalust halvasti rääkimine, enda paksuks nimetamine, kõik muu säärane. See tekitab lapse ajus seose, et paks/ülekaalus=halb. Isegi, kui see ei mõjuta lapse/nooruki suhtumist iseendasse, mõjutab see tema suhtumist teistesse inimestesse. Ausalt, ma vaatasin tüsedaid inimesi selle aastani altkulmu ja mõtlesin, et no kuidas küll nii? Aga nagu .. natsa pohhui tegelt? Inimesed ongi erineva suuruse ja kujuga, ega me ei tule kuskilt Hiina tehasest 10 tükki pakis, kõik ühesugused, eksju. 
Minu jaoks on paks olemine võrdunud pikalt-pikalt enam-vähem maailma kõigi halvemate omadustega. Paks = inetu, mitte-armastusväärne, lodev, laisk … Kammoon, see on ju nii vale. Ja jeesus, kuidas ma kartsin paksuksminemist juba lapsena. Kui mul 11-aastaselt hakkasid tekkima välised naissoo tunnused nagu rinnad, otsustasin ma end näljutama hakata. Nagu ee.. 11-aastaselt. 
3. Solvangud mu kehakaalu suhtes. Kas mu vanaisa \”su perse on lai nagu leivaahi\” või lihtsalt \”sa oled kuidagi paksuks läinud\” perioodidel, mil ma üritasin enda toitumist kontrolli alla saada ja sõin kogu aeg kõhu täis. 
Mina 14? Jube paks tõesti….

Mu vanaisa helistab mulle praegu kord nädalas ja guilttripib mind selles osas, et ma pole neil kaks kuud külas käinud. Ausalt, ei ole jah. Jah, natuke tunnen end sitasti. Aga ma TEAN, et nad hakkaks vanaemaga räigelt mu kehakaalu kallal saagima praegu, mis siteimal juhul lõppeks sellega, et ma hakkaks end jälle näljutama ja ületreenima ja …. Ja ma lihtsalt ei julge sellega riskida. Mõte sellest, et nad ütlevad, et \”oiii, sa oled kuidagi paksuks läinud\” või \”kas linnas antakse väga hästi süüa\” tekitab minus piinavalt ärevust. Nagu .. nii hullu, et kogu mu sisikond tõmbub hirmust krussi. 
Juba sellisena kuulsin ma alatihti seda, kui ümmargune ma olen. Kammoon, ma olin viis. 
Kui ma 18-aastaselt näljutamisperioodi järel poole aastaga üle 10 kilo kaalus juurde võtsin, ütles ema mulle, et ma olen kuidagi paksuks läinud ja peaks kaalust alla võtma, sest mulle ei sobivat nii suur kaal ja ma nägevat halb välja. Alla 2 kuu hiljem olin ma taas ligi 10 kilo kergem. Ma logisin enda toitu iga päev MFP-sse. Minu eesmärk? Jääda alla 700 kcal-i. 
4. Vastupidine eelnevale – kaalulanguse kiitmine. Siin vist ei pea midagi seletamagi, eks…
5. \”Söö taldrik tühjaks\”. See on siiamaani vist suht tavaline lause lapsevanemate suust? See on niiiiiiiiiiii valeeeeeeeeeeee, aaaalllleaaaa. Minu vanemad ehitasid mu söömiskorrad jms iseenda, mitte minu vajadustest lähtuvalt ja üritasid teha mingit \”3 suurt söögikorda päevas\” + vahepalad asja, aga cmon, laps ei ole mingi masin, mis kellaajaliselt alati samapalju süüa tahab… Mõnikord on kõht tühjem, mõnikord vähem tühi, normaalne ju, eks? Aga ei, söö taldrik tühjaks!! Pohh, et sa sellest reaalselt oksele hakkad (ükskord oksendasin konkreetselt kapsasupi köögipõrandale, rohkem mind seda sööma ei sunnitud, ju vist oli okse koristamine veits tüütu..).
Ok, aitab kah, ma lähen närvi. 😀 
______________________________

Kui tahad mu tegemistel silma rohkem peal hoida ning saada teada, millal ma uue postituse avaldan, jälgi mind: https://www.instagram.com/isshefromvenus/ 

22 thoughts on “Millist rolli mängis perekond minu toitumishäire kujunemisel?”

  1. Oi, kui karm lugeda. Kas su soolestikuprobleemid on ka tulnud sellest, et kunagi end näljutasid? Nii jube ikka, kuidas vanemate kasvatus ja harjumused psüühikat mõjutavad. Endal tuleb meelde juhus kui vanaonu ükskord kõikide sugulaste ees mind ja mu venda kommenteeris, et kas me sööme ema eest kõik toidu ära?! Ma olen kusjuures kogu elu normaalkaalus olnud, aga saanud ka sugulastelt puid alla. Korra elus olen ca 1300 kalori dieeti proovinud, aga õnneks on mu dieedid (ema eeskujul) piirdunud lihtsalt rämpstoidu vältimisega ja ekstreemseks asi ei läinud.

    Like

  2. God dammmit, need vanemate (sh vanavanemad ja muidu tuttavad) kommentaarid on ikka saatanast! Mul endal pooltki nii hullu kogemust ei ole kui sinul kahjuks rääkida on, kuid ära tunnen sarnaseid olukordi sellegi poolest ja lihtsalt niiii kahju on, et osad inimesed (ja kurat neid inimesi on ikka paganama palju tegelt) ei adu kohe üldse ära, kuidas nende sõnad teisele inimesele mõjuvad. Ma ise maadlen hetkel oma ema ja vanaemaga, et nad taolist paska oma suust välja ei ajaks mu väiksematele vendadele/õele. Kuradi raske on selgeks teha seda..

    Like

  3. Paljudel lihtsalt ei ole empaatiavõimet jah 😦 Mu väike õde saab nt sp puid alla kogu aeg nende käest, et ta on pikka kasvu. Nagu … niii tobe lihtsalt, et nad tekitavad temas täiesti mõttetu asja pärast kompleksi. Oeh. Ise nad muidugi aru ei saa, et midagi valesti teevad ja kui neile selles osas midagi öelda, siis hakkavad naerma ja ütlevad, et \”ära aja jama juttu\” või \”ära mõtle välja\” … ajuvaba.

    Like

  4. Täiesti lõpp, see ema dieeditamine mängis minul ka suurt rolli, millest ma alles aga siis aru sain, kui anoreksiaga Tartus haiglas olin. Sellised asjad mõjutavad ikka täiega. Nüüd on teistpidi, miks sa kaalus juurde pole võtnud, aga see on ka raske ja hirm on suur ja kõik on üldiselt fucked up. 😀

    Like

  5. Huvitav on lugeda erinevate inimeste vaateid. Minu jaoks on näiteks alati olnud üllatav, kui keegi ütleb ülekaalulise kohta rõve, armastust väärimatu või muud taolist. Ma kahjuks ei saa 100% väita, et olen täielikult salliv selles osas, sest lapsepõlves jäi palju asju tegemata ja kogemusi saamata, sest mu vanemad on meeletus ülekaalus ja seetõttu polnud neil jaksu paljudeks tegevusteks. Olen ka tuttavate puhul näinud seda, kui ülekaal hakkab segama (seista ei jõua, rääkides hingeldavad, meeletu higistamine ja energiapuudus, erinevad terviserobleemid) nende (ja pere) elu, kuid kordagi pole ma mõelnud, et nad ülekaalu tõttu oleksid vastikud inimesed, kes näiteks armastust ei vääri. Pigem on olnud kurb vaadata, et neil on tõesti raske. Kõikidel samas ju pole nii – olen näinud ülekaalulisi, kellel ei ole selliseid terviseprobleeme ja las nad siis olla, keda huvitab, tõesti. Meie peres oli pigem ülekaalulisus normiks ja vaadati viltu aktiivsema elustiili peale ja vanemate meelehärmiks olin ma see kes tahtis kuskil trennis käia, ringi joosta (lapsena) ja olen harjunud erinevates kaalunumbrites seda joont, sest mulle meeldib sportida. Mäletan lapsepõlvest kommentaare selle kohta kuidas mul ei kõlba “nendesugune” olla ja ma häbenen neid, kuigi ma olin ise ka lapse kohta suuremat sorti.. Ma siiralt loodan, et praegune põlvkond noori täiskasvanuid on oma väljaütlemistes palju teadlikum ja ettevaatlikum ükskõik mis teemadel.

    Like

  6. Nagu ma ütlesin, siis need olid mu varasemad mõtted, mitte praegused 🙂 Need mõtted peegeldasid lihtsalt mu tundeid iseenda vastu, ei miskit muud. Ma olin tõsiselt haige inimene, ei ole tarvis tulla siia etteheiteid tegema, saan ju isegi aru, et need mõtted terved ei ole.. Minu perekonnas on samuti kõik peale mu väikeõe pmst ülekaalus, mõned erandid veel. Ja enamik mitte ülekaalus, vaid tugevalt rasvunud isegi.

    Like

  7. Nii hirmus, vaene sina 😦 Ma õnneks ise olen saanud viia suhtluse enda perega miinimumi, nii et neil ei ole enam eriti võimalust mu kallal saagida.. Ainult ema teab, et mul toitumishäire on, aga ta muidugi arvab, et ma lihtsalt olen idikas ja kujutan asju ette 😀 ja \”no aga miks sa siis ei söö normaalselt?\” 🙂

    Like

  8. Vabandan kui selline mulje jäi. Ma tegelikult mõtlesin seda, et nii vaadatakse ülekaalulisi inimesi ma arvan, et kahjuks isegi suurema osa inimeste poolt. Kahjuks ka nende poolt, kellel ei ole toitumishäireid või probleeme vaimse tervise ja mina-pildiga. Nimetagem seda lihtsalt õeluseks.

    Like

  9. Pole hullu 🙂 Aga nii ta paraku on jah. Üks mu kunagine tuttav (kes ise on väga sale) rääkis kunagi, kuidas nad koos oma emaga paksude üle koos naeravad.. hirmus 😦

    Like

  10. Anna andeks, et ma seda ütlen, aga su emale tahaks lihtsalt kerepeale anda. Ausalt!Ma olen ühte su hiljutist postitus mitu korda lugenud ja ma lihtsalt ei saa sellest üle.Ma olen tõenäoliselt su ema eakaaslane ja ma ei suuda aru saada.Pai sulle ja puhun peale! Sa oled vintske tüdruk, et sa sellest läbi tulles ikkagi nii tore oled

    Like

  11. Ma ei oskaks Sulle kuidagi teisiti vastata (juhul kui sa nt meiliaadressi sisestasid, siis mulle Blogger seda ei kuva, näen ainult nime ja kommentaari sisu kahjuks) … Aga vastus su küsimusele: Juhul, kui laps on tõepoolest rasvunud (mitte lihtsalt ajutiselt pisike pontsik nagu paljude lastega vahepeal juhtub – nad pole ülekaalus, vaid lihtsalt pehmekesed ja kasvavad sellest välja) ja see mõjutab ta tervist, siis ma arvan, et lapsevanemal oleks mõistlik lapsega koos pöörduda nii söömisnõustaja kui psühholoogi poole, kes oskavad probleemi lahendada ilmselgelt efektiivsemalt ja valutumalt kui sügavate teadmisteta lapsevanem. Muidugi peaks lapsevanem ka endaga tööd tegema ja küsima endalt, kuidas selline olukord üleüldse juhtus? Siin vb ongi vanemal endal rohkem asjatundjate abi vaja kui lapsel ehk? Ilma nende abita võib vanem tõesti teha rohkem halba kui head. Ma tõesti nii täpselt ei oska vastata … Aga jah, mu põhisoovitus on see, et:1) vanem ei tohiks last tundma panna nagu ta oleks teistsugune vms – ehk ei mingeid halvustavaid kommentaare, samuti lapse söögilaua muutmisel peaksid seda muutma ka teised ehk sööma peaks kõik nii-öelda ühest potist;2) muudatuste sisseviimine järk-järgult ehk kui enne on laps söönud väga-väga palju ebatervislikke asju (või misiganes seda rasvumist on põhjustanud), siis üleöö selle kõige väljalõikamine tekitaks lapses stressi ja trotsi;3) kõige enam rõhutaks ma selles olukorras siiski psühholoogi ja toitumisnõustaja abi vajalikkust – seda nii lapsele kui vanemale. Söömisnõustamisel tehakse ilmselt (mul tehti) ka vereanalüüs, et veenduda, et kõik on ok nt mineraalide ja vitamiinide ja kilpnäärme töö osas, aga kui seda ei tehta, siis peaks vb ka perearsti juures käima, et lasta lapsele teha uuringud ja veenduda, et ülekaal pole põhjustatud mõne haiguse vms poolt. Ma ei ole spetsialist, aga enda kogemuse põhjal võin ma tõesti seda öelda, et ma väga soovin, et mind oleks suunatud psühholoogi/ psühhiaatri ja hiljem ka toitumisnõustaja juurde, aga ma pidin ema pm anuma, et ma võiks endale psühhiaatri juurde aja panna, sest \”issand nii piinlik, nii piinlik\”, eksju. Eestis on max häid spetsialiste, kes oskavad lastega suhelda neile haiget tegemata ja oskavad neid aidata. 🙂 Ja mu üldine suhtumine on see, et ümarad vormid on ok täpselt selle piirini, kus see ei kahjusta tervist, ehk siis lapse rasvumine ei ole naljaasi, aga jah, tean ka enda tutvusringkonnast mitut juhtu, kus lapsevanemate oskamatu sekkumine viis anoreksia tekkeni .. Samas kui oleks spetsialisti abi palutud, oleks selline tagajärg võinud olemata olla. Loodan, et mu vastusest on kasu 🙂 Rõhutan veelkord, et ma ei ole kuskilt otsast asjatundja, see on lihtsalt mu enda kogemusel ja tunnetel baseeruv jutt.

    Like

  12. Aitäh! Ma tahtsingi sinu arvamust, sest sul on isiklik kogemus sellest, kuidas kindlasti ei tohi. Samas olid sa lapsena täiesti tavaline ja normaalne. Ja kui ma su perele mõtlen tahaks lihtsalt karjuda.Mul on emana täiesti teistsugune kogemus, mis ei traumeeritud mind, sest ma ilmselt olen piisavalt enesekindel.Mul on nimelt väga kõhn poeg, kes on lapsest saati kõhn olnud. Mind on lõputu arv kordi üle kuulatud vanavanemate, lasteaia ja kooli med personali poolt teemal, kuidas ja kas ma oma last toidan. Viimane kord tuli poeg 16aastasena koju kooliõe kirjaliku soovitusega lisada menüüsse eakohased toidud. Ma tõesti ei tea, kas ta arvas, et ma oma poega ikka veel püreega toidan. Poeg arvas, et õlu oleks eakohane 😀

    Like

  13. Hah, pole hullu 😀 Mu abikaasa sai ka pidevalt kommentaare selle kohta, kui kõhn ta on (napilt normaalkaaluline), nüüd on mingi aastaga 20 kg juurde võtnud ja kuuleb vastupidist, et oi, kas antakse hästi süüa või 😀 Inimesed pole kunagi millegagi rahul 😀 Ja 16-aastased poisikesed kipuvadki sageli kogu sissesöödava energia pikkusessekasvamisele jms kulutama, ei jää miskit üle lihtsalt, et rasvakiht tekiks 😛

    Like

  14. Mul on nii kohutavalt kahju, et sa oled midagi sellist pidanud läbi elama ja jätkuvalt nende samade inimestega seotud oled ja suhtlema pead. See on nii-nii-nii räige vägivald!Teiselt poolt ma imetlen meeletult su vaimujõudu sellest läbi tulemisel ja ellu jäämisel, seda, et sa leidsid jõudu abi otsida ja enda tervemaks saamisega tegeleda (see on tõesti suur asi!) ja seda, et sa vähemalt läbi blogi tundud olevat niiiiii ilus ja soe, tark, eneseteadlik ja paraja kvaliteethuumoriga inimene. Mõned viimased sinu elujaatavamatest postitustest tõid mulle reaalselt väikese niiskuse silmanurka:') ja need tagasilöögid…eks ikka tuleb ette ka mustemaid päevi. Ma loodan, et sul on mingid nipid enda sealt välja toomiseks olemas, aga kui ei, siis ehk peaksid nendele mõtlema. Kõigil on sitemaid päevasid, aga kui hing ja meel on veits katki, on lihtne ennast eriti sügavale kaevata ja raske välja saada. Kuna tegelen iseenda söömishäirega 15+ aastat, tean seda meeleheidet hästi.Tahtsin ka küsida, et kas sul pole tekkinud tahtmist neid sugulasi confrontida – sõnastada emotsioonitult see, kuidas nad sulle haiget on teinud- mis situatsioonides, mida sa siis tundsid, mida sa tahaksid, et edasi juhtuks (nad ei kommenteeriks su välimust, toitumist)? Ehk pmst kolmeosaline minasõnum või midagi sarnast. Mind nt triggerdas kaugelt kõige rohkem isa (paljud teised sugulased muidugi ka), seega ma lihtsalt kirjutasin kõik paberi peale üles, kuidas ta mulle haiget on teinud (et vältida emotsiooni pealt sassi minekut) ja lugesin talle oopuse ette. Nutma hakkasin ikka, aga lugesin edasi 😀 Ta ei vabandanud ega midagi, aga kuna ma ütlesin, et ma ei aktsepteeri tema kaaluteemalisi kommentaare rohkem, siis ta pmst võttis selles osas tagasi. Kui mõnikord kuskil veel tuli \”a miks sa endale salatit ei tõsta\” vms kommentaar (jep, mulle on juba see mega trigger), siis ma lihtsalt kas lahkusin olengult või ei rääkinud temaga ülejäänud aeg. Ja nüüd 5 aastat hiljem on suhted endiselt meh temaga, aga vähemalt ei saa ma sealt mingeid mõttetuid kommentaare. Teistele kõigile olen samuti öelnud (korduvalt ja korduvalt), et kaaluteema ei ole minu jaoks ok teema. Vaikselt on kuulda võetud.Ühesõnaga. Ma arutaks seda teemat terapeudiga ja reaalselt võtaks midagi ette. Sinu liha ja veri küll, aga sa ei saa neil ennast niimoodi vaimselt peksta lasta igavesti. Järgmine etapp võiks siis ka juba väikse õe eest seismine. Aga kõigepealt ikkagi enda eest.Aaa. Ja kuna kuskil oli sul teema, et sööks hommikuti putru, aga soojade ilmadega ei taha sooja sööki, siis ma megalt soovitan toorputrusid. Eelmisel õhtul segad kausis kokku vedeliku (smuuti/keefir/piim/mahl/vesi/misiganes vedel asi), pudruhelbed (ma eelistan täistera, see hoiab kõhu kauem täis), soovi korral seemneid/pähkleid/šokolaaditükke/marju/midaiganest nämmat ja segad läbi. Vedelik võiks lõpuks kogu massi ära katta. Siis külmkappi ja hommikul on puder valmis. Awyeah.Lõpetuseks. Sa roki edasi. Me jälgime ja toetame ja mõistame ja hoiame täiega kõigele pöialt! 🙂

    Like

  15. Hei-hei. Suur-suur aitäh sulle niivõrd pika, sügava ja läbimõeldud kommentaari eest. :* Selline tagasiside tähendab mu jaoks väga palju!Nii, nüüd vastan kah kuidagi 😀 :1. Ma olen õnneks teraapiate käigus suutnud endale luua väga terved ja eeskujulikud toimetulekumehhanismid, nii et minu jaoks kestavad need mustad augud päeva, max kaks. Ma olen hästi analüütiline inimene ja püüan alati mõista, mis selle negatiivsuse laviini mulle kaela tõi. Pluss, noh, alati saab abikaasa õlal nutta 😀 2. Olen nendega sellest rääkinud. Korduvalt. Mu ema on iga kord nagu \”omG Ok nagu sRy siis eT ma NIi siTT eMa olEN sUllE olNud naQQQQ OmG\” max sarkastiliselt ja püüdnud mind emotsionaalselt manipuleerida või siis lihtsalt naernud ja olnud nagu mingi \”oomaigaad ära mõtle üle eksole, jajah sa kujutad räigelt ettteeee\”, ühesõnaga tema pole kunagi midagi valesti teinud ja ma otsin lihtsalt tähelepanu, eks. Ülejäänute emotsionaalne intelligentsus on veel väiksem ja nad ei saa arugi, millest ma räägin ja lihtsalt naeravad mu üle. Selline tore pereke. Aga see on tore, et sul see confrontimine veidigi töötas :)3. Ma tegelt olen enda suhete osas oma perega teraapias käinud. Esialgu ma lõikasin nad enda elust ca pooleks aastaks täielikult välja, aga nüüd mingil määral käin läbi – a la tähtpäevad jms, aga mitte väga lähedaselt, ei räägi neile enda isiklikke asju jne. Niipea, kui ma tunnen, et nad mu piire rikuvad, tõmban tagasi ja ei suhtle nendega jälle mõnda aega. Nad on hästi manipuleerivad inimesed kõik, aga ma oskan sellega arvestada ja noh, ei lasegi neile ennast lähedale lihtsalt. Õe eest olen seisnud ka, a ega nad aru ei saa ikka, et midagi valesti teevad, nad \”teevad ju ainult nalja\”, mhmh…4. Ma kunagi olen toorputru teinud, a ma tegin seda lihtsalt maitsestamata pähklipiimaga ja see oli veits rõve 😀 nii et aitäh soovituse eest 🙂 Ja veelkord aitäh ka. 🙂

    Like

  16. Kas sa oled mõelnud oma pulmadest ka postituse teha? Mind väga huvitaks 🙂 Ma muidugi ei tea, kui suurelt te korraldasite jms aga pulmadest lugemine on alati hirmus põnev 😀

    Like

  17. Ma ei mäleta, kuidas ma sind tean ja ma ei tea ka seda, kuidas ma selle blogi leidsin, aga kaaskannatajad me olime ja no tegelikult siiani oleme. Tegelikult mis ma öelda tahtsin oli see, et mul on üli hea meel, et oled endale leidnud blogi näol väljundi ja jagad julgelt oma kogemusi nii tuttavale kui ka võõrale publikule. Mina seda teha ei julgeks. Videot vaadates oli tore ka häält kuulda ning on näha, et oled kena, julge ja südamlik noor naine. Palju edu edaspidiseks!Ja veel kommentaariks sellele konkreetsele postitusele, siis minu toitumishäire sai ka perekonnast alguse. Ema arust olin natuke liiga suur ja siis järsku olin natuke liiga kõhna. Ja siis pidin veel solaarimis ka käima, sest olin liiga valge. Kaugeltki ei olnud minu kogemus pererahvaga nii hull kui sinul, aga vot piisas sellest natukesestki. Vanemana võtsin julguse kokku ja ütlesin emale, mida ta mu kasvatamisel valesti tegi ja mida sellega mulle põhjustas ning ta reaalselt sai aru ja kahetseb. Aga noh nüüd on ta leidnud uue asja, millega hõõruda: \”Oled pidevalt haige ja liiga nõrga immuunsüsteemiga, mis sinust küll nii saab. Kogueg oled sa haige.\”… ei tea küll miks. Ah, ei viitsi isegi vihastada enam ta peale, vähe naljakas isegi.- Ingrid

    Like

  18. Esiteks, aitäh Sulle. 🙂 Ja teiseks – apppiii, mul on nii kahju sinust 😦 Seda hõõruti mulle ka pidevalt nina alla, et ma olen liiga valge nahaga, miks ma väljas ei käi ja ei päevita jne .. cmon, ma olen loomulik punapea, ainus, mis ma päevitades saan, on päikesepõletus 😀

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s