Bulimia Nervosa: II

Omajagu blogijaid on viimaste nädalate jooksul kirjutanud enda kaalulangetuspüüetest ja ehkki ma pealkirjast üldiselt kaugemale ei jõua (sest et see pole tervislik), siis ma ohkan isegi pelgalt peale nende pealkirjade lugemist kergendatult, sest ma olen nii õnnelik, et..

..See ei ole enam minu elu.

..Et ma tean, mis asi on normaalne toitumine.
..Et ma tean, et mu väärtust ei väljenda iialgi enam number kaalul. 
..Et ma tean, et ühtegi normaalset inimest ei huvita mu pehme kõhuke või väike tsellu siin-seal.
..Et mind ennast (enamjaolt) need väikesed vead siin-seal ei heiduta. 
..Et ma tean, et keha on kõigest kest. Ma olen enamat kui keha, ma olen hing. 
.. Et ma tean, et 95% dieetidest on määratud läbi kukkuma. 
.. Et isegi, kui sa endale sisendad, et \’see ei ole dieet\’, siis see on dieet. 
.. Et ma olen lihtsalt niii palju tervem ja normaalsem inimene kui varem. Ja niii kuradi palju õnnelikum, et paha hakkab, noh. 

Ma olen nüüdseks juba kolm kuud suutnud eemale hoida kaalust, ebatervislikest toitumismustritest, pidevast enesevihast, 24/7 toitumisalaste artiklite lugemisest, enda piitsutamisest, piiramisest, toidu väljateenimisest… ja kõigest muust, mis mu elus ligi 8 aastat olulist rolli mängis. 
Hästi äge on olla mina ise. Hästi äge on mitte mõelda KOGU ärkvelolekuaeg toidust ja siis seda unes ka näha. Konkreetselt selline tunne on nagu ma oleks uuesti sündinud ja maailm oleks mu ees valla, mul on nii palju aega & võimekust oma tähelepanu erinevatele asjadele pöörata, et kogu universum oleks nagu uue mõõtme saanud. See on lihtsalt mega tunne.
Muidugi see paranemisprotsess ei ole pidev lust ja lillepidu. Mõni päev on ikka veel nii raske, et ma ei tule päev otsa voodist välja muuks, kui söömiseks ja vetsuskäimiseks. Ärevus, depressioon, toitumishäired & kõigi nendega kaasnevad etteheited, viha ja põlgus iseenda suunas on visad kaduma, aga see, et selliseid päevi on nüüd kuus võib-olla paar tükki iga jumala päeva asemel, teeb ilmselgelt elu märksa elamisväärsemaks. 
Nii palju lootust on ka. Lootust, et kui ma ühel päeval hinge hakkan heitma, siis oma viimastel minutitel ei pea ma kahetsema seda, et mul pole muid mälestusi kui toidupäevikud, kaalud; ainult kahetsused ja elamata elu. Ma olen samm-sammu haaval hakanud oma elu üle otsustamist toitumishäire ja depressiooni käest enda kätte haarama. Konkreetse näitena võib tuua selle, et kui ma varem kartsin natukenegi silmapaistavmalt kui teksad-pusa-tsärk riietuda, siis nüüd ma olen hakanud täitma oma unistusi grunge/natuke goth stiilis riietumise osas ja see on niii laheeeeeeeeeee, sest ma lõpuks tunnen, et mu välimus ja sisemus hakkavad tasakaalu jõudma. 
Ma arvasin kogu aeg, et ma olen kaugelt liiga paks, et niimoodi riietuda; et inimesed vaataks, et \’iu, mingi paks vaal püüab vist ilus olla\’*. Ja et kui ma ühel päeval lõpuks peenikeseks saan, siis ma täidan kõik need unistused ja hakkan elama.
* Pealegi, kui keegi peakski niimoodi mõtlema, siis võib päris kindlasti öelda, et probleem on temas. 

Kõik need aastad ma lükkasin elamist edasi, plaanides seda teha niipea, kui ma lõpuks ideaalkaalu saavutan. Nagu ma IG-s mainisin (ma postitan Instagrami – põhiliselt storysse – päris palju, nii et kui kellelgi on huvi, siis võite mind julgelt jälgida – automemoryd0ll), siis mul pole isegi pulmapilte, sest ma kartsin, et ma jään piltidel liiga paks. Lisaks on aastate jooksul mu häire võtnud mult kõik sõbrad, sest noh, mul ei olnud muu kui häire jaoks aega/ tahet. Tõele au andes, ma VÄGA imestan, et mu partner mu kõrval siiamaani on, sest ta on tagantjärele rääkinud, et tal oli vahepeal väga raske, sest minuga polnud kuudeviisi võimalik rääkida muust kui kaalust/ toidust/ välimusest. Võite arvata, kuidas see suhtele mõjuda võib.
Aga ei, ta on siin, toetav, armastav ja hoidev nagu alati. Minu elu.
Nüüd, kui ma pole pidevalt keskendunud oma välimusele, on mul päris palju aega olnud vaadata enda sisse. Selleks, et mõista, misasi ma olen, läheb mul ilmselt veel paar aastakümmet, nii et siin pikemalt pole mõtet peatuda, ma olen imelik, tasakaalutu ja keeruline ja mul on nii veidralt palju vastandlikke omadusi, et see tekitab küsimusi. Aga. Viimasel ajal on jagatud hullult palju MBTI isiksusetesti, mille ma ka läbi tegin. Ma olen varem teinud sarnaseid isiksuseteste, aga mitte päris seda. 
Ja see oli tõesti HÄMMASTAVALT spot-on, nagu 100%, ausalt. Selle järgi olen ma INFP-T (Introversion/ Intuition/ Feeling/ Perceiving) tüüpi, mida iseloomustab nt:
– idealism
– enesekriitika
– loomingulisus
– hea eneseväljendusoskus
– suur empaatiavõime
– raskused iseenda mõistmisel
– introvertsus, aga samas kõrge kohandumisvõime
– introvertsemate (hermit mode) ja ekstravertsemate perioodide vaheldumine 
– teistel on raske INFP tüüpi inimesi mõista 
– raskused pikaajaliselt ühele asjale keskendumisel 
– INFP\’s are notoriously hard to get to know, this is because we don\’t actually know ourselves very well.
Ma veetsin mitu-mitu-mitu tundi selle isiksusetüübi kohta uurides ja ausalt, huh, kergem hakkas. Kuskilt leidsin ma isegi nimekirja ametipositsioonide kohta, mis selle isiksusetüübiga hästi sobivad ja minu tulevikuplaan oli ka seal sees (+ KÕIK ametipositsioonid, mida ma lapsest saati kaalunud olen, nt kirjanikuks saamine oli mu hulll unistus, kuni ma aru sain, et see ei ole kõige realistlikum või lihtsam valik elus). 
No igatahes, kuhu ma jõuda tahtsin, oli see, et isegi mu isiksusetüüp kallutab mind tugevalt toitumishäirete poole – ma ausalt ei tea ühtegi enesekriitilisemat ja idealistlikumat inimest kui ma ise, nii et mis siit muud tahta olekski? Aga inimene õnneks on üsna õppimisvõimeline olevus ja ma hästi siiralt usun sellesse, et läbimõtestatud enesearendamise käigus oleme me kõik suutelised teatud piirideski enda liigteravaid nurki lihvima. 
Muidu oleks mul oma keerukast iseloomust savi, aga ma ei kujuta päris täpselt ette, milline töökeskkond oleks selline, kus ma tunneks end mugavalt ja ei peaks mingit maski ette manama ning teesklema kedagi, kes ma ei ole. Siiani on mulle kõige paremini sobinud vist imepisikeses kollektiivis töötamine, kus omavaheline suhtlus oli pea täielikult töistesse raamidesse surutud. Ma ei pidanud kedagi teesklema, sest ma ei pidanud näitama just kuigi suurt osa iseendast. Ja see oli hästi mugav ja vahva ja tore. Hm. 
Aa, jaa, buliimia, sellest tulin rääkima ju hoopis.. 
Niisiis. Selle 3 kuuga olen ma püüdnud luua mingit normaalsemat suhet enda ja toidu vahel. Hästi palju on olnud sellisest teosest nagu M. Zilmeri \”Normaalne söömine\”. Ma VÄGA!!!!!! soovitan seda raamatut kõigil, kel on probleeme sagedase dieeditamise, kehakaalu, toitumise ja kõige muu seonduvaga. Selles raamatus on põhilised ca 20 lehekülge – kui nende järgi toimetada, peakski kõik okei olema. Hästi lihtsalt puust ja punaseks lahtiselgitatud, mis asi see normaalne söömine siis lõppudelõpuks on ja kuidas inimene kui organism sööma peaks, et püsida terve, virk, kraps ja normaalses kaalus. Mulle soovitas selle lugemist psühhiaatriakliinikumi toitumishäirete osakonna toitumisnõustaja ja teose autor on TÜ biokeemik, mitte mingi järjekordne toidumaag, kes oma uhke äpiga su sada korda saledamaks lubab teha, maksa aint pappi. 
Peale selle raamatu läbilugemist loksus mu maailmavaade söömise osas kuidagi nii mõnusalt paika. See on hästi lihtsalt kirjutatud, noh, sest lõppudelõpuks – söömine peabki ju lihtne olema. Lihtsalt söö, kuula oma keha, sa ei pea teadma midagi makrodest ja kaloritest ja mikrodest ja blabla.. su keha on üks maaaru tark sell! Küll ta sulle teada annab, mis sul vaja on… 
unless sa oled sama fucked nagu ma ja su näljahormoonid on täiesti sassis, aga selle ravimine on sada korda kergem kui arvata võiks, mul nt esialgu oli nii, et ma MITTE KUNAGI ei saanud normaalsel ajal aru, et mul on kõht tühi ja tundsin nälga alles siis, kui see oli juba EKSTREEMSELT tugev, nagu \’pilt kisub tasku tasapisi\’ tugev põhimõtteliselt. Ma ei teadnud, et on olemas ka selline kerge nälg, minu jaoks nälg = otseselt see hunger pangs, kui sul on näljast kõht juba väga-väga-väga valus. Selles osas on asi ainult natuke paremaks läinud, mul on nüüd hommikuti kõht tühi, muul ajal suudan ma vabalt tundide viisi mitte süüa (lahendus – mehhaaniline söömine). See hommikune söömine on ka maru tore, ma ju pole seda aastaid normaalselt viljelenud. Kui ma end ravima hakkasin ja soovituste järgi hommikusööki sööma (puder + võileib), siis mul olid kõigepealt nii tugevad valud, et ma tahtsin nutta ja maa alla vajuda. See tugev valuaisting peale hommikusööki kestis intensiivselt 2 kuud, enam päris valus ei ole, lihtsalt ebamugav veidi. Kui ma nt ainult võikusid hommikul söön teega, siis enam keha isegi ei valuta, hakkab vist harjuma. 🙂 
Raamatu põhipoint on see, et kõike peab sööma, sest kõike on vaja. Süsivesikuid, valke, rasvu, kala, muna, kõike. 
Enda poolt lisaks veel, et kui sa oled otsustanud kaalu langetada ebatervislikul moel, nt mitte süües süsivesikuid (mida meie keha väga vajab) või süües liiga vähe ja seejuures väidad, et sa langetad kaalu tervise nimel, siis usu mind, need kaks paradoksi ei saa koos eksisteerida. Ei eksisteerigi. 
Kui kedagi need üldised lihtsad toitumissoovitused huvitavad, mis haiglas anti, siis:
Ma enda lehte üles ei leia, aga paistab, et soovitused pole aastate jooksul muutunud – noh, miks peakski, eks. 
Mind esialgu ehmatas see toidu kogus hullult ära. Ma olin kindel, et ma lähen niimoodi julmalt paksuks. RIIS? MAGUSTOIT? MIDA? Öeldi, et isegi kommi võib süüa. Ja praetud toitu, nt šnitslit. Minu jaoks oli šnitsel nt täielik patutoit, aga nüüd olen seda korra isegi teinud, et uuesti kana õppida sööma muus kontekstis kui lihtsalt rõve kuiv valk. Täna üritasin seda teist korda teha. Tegin munanuudleid (btw, need pole roltonid) köögiviljade ja kanaga. Mees sõi ja kiitis, ma teises toas gagisin nagu suu oleks üht parajalt suurt, kõva ja pikka..kanatükki.. täis. Aga kõik toidud on tähtsad ja ma püüan kodujuustult, kanalt jms eemaldada seda \”tervisliku!!!\” toidu negatiivset mekki samamoodi nagu \”ebatervisliku!!!\” toidu mekki küpsistelt ja mahlalt. Toit on toit, poogen muu, eks?
Olge siis normaalsed, sööge hästi ja mudige oma pehmet sooja kõhtu, see on nice as heck 
xo getter 

4 thoughts on “Bulimia Nervosa: II”

  1. Väga väga tubli oled, et nendele arusaamadele jõudsid ning et nüüd õnnelik ja endaga rahul oled! You go, girl!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s