Veeri rändom

Ma olen päev otsa peas iseendaga pikki dialooge pidanud, nii et ju vist on aeg blogida, eks.
Me oleme T-ga nüüdseks täpselt kuu aega nonstop  (va prügi väljaviimine pmst..) ninapidi olnud ja ma tunnen, et minust hakkab saama vinguv bitch. Mitte, et tema miskit valesti teeks, mul on lihtsalt isolatsioonist kopp nii siiralt ees, et see hakkab ajudele ja muudab mu kärsituks.
Näiteks. Täna. Ütlesin, et ma hakkan mööblit kokku panema, aga ta tehku rahulikult tööd edasi.

Noh, seni, kuni kõik sujus, olin ma väga normaalne. Aga siis, kui enam ei sujunud, siis nagu väga polnd. (= ma kinnitasin sahtli tagust ja lõin selleks mingeid plastikust naelalaadseid asju sisse, AGA NEED EI LÄINUD SISSE LÕPUNI,  sest ma olin taguse enda jätnud sinna sahtli taguse ja külje vahele panemata. misasi on loogiline mõtlemine ja kas seda kontaktivabalt koju saab tellida v?)

Ma: *teeb vinguvaid ja arusaamatuid hääli ja pobiseb midagi omaette*
T: *nothing*
Ma: \”Lolllllllllllllll kummut, see ei tööta\”
T: \”Kas sul on abi vaja?\”
Ma: \”Ei\”
T: \”Okei\”
Ma: *jätkab vinguvate häälitsustega*
T: \”Oeh, anna mulle üks hetk, ma kohe tulen\”
Ma: \”Pole vaja\”.  Jaa siis mõttes: \”krt küll!!! kõikkkk pean ma siin üksi ära tegema!!!! Mitttttttekunnaaagggiiii ta mind ei aitaaaaaaaaaaaaaa\”
Life Hard GIF - Life Hard Baby GIFs

Lõppes see sellega, et T tuli, ütles, et kle, sul pole tagust ju siin küljes ja läks teise tuppa tagasi.

Ausalt nagu, see nii mina:
Brooklyn Nine Nine Brooklyn99 GIF - BrooklynNineNine Brooklyn99 B99 GIFs

Kummutit panin ma üldse kokku seepärast, et ma ei viitsinud õppida. Teate seda prokrastineerimise levelit, kus te teete kasulikke ja tüütuid asju, peaasi, et õige asjaga tegelema ei peaks? Jep, see olen olnud mina viimased eee… vähemalt nädal aega.
Nüüd on mul jäänud 2 päeva, et saada tehtud umbes 8 päeva jagu kooliasju. Minu plaan? Teeselda homme, et ma olen haige, nii et kui T küsib, kas ma kooliasju ka plaanin teha, siis ma saan öelda,  et eeei, ma olen haige.
Ma olen siiski täiskasvanu ja kui ma otsustan olla lapsik ja vastutustundetu ja 24 tunni sisse pressida mitu mahukat kodutööd, siis on see mu inimõigus.
Koolist väljakukkumine on samas ka mu inimõigus.

Njah… ju ma vist ikka homme tegelt pean alustama.

This Is Fine Fire GIF - ThisIsFine Fire Burning GIFs

Järgmine teema. Ma jäin töötuks ja mul on õigus töötuskindlustushüvitisele, mis tähendas aga enda töötuna arvele võtmist. Ja vastamist hulgale põnevatele küsimustele nagu:

  • Mida olen teinud, et tööd leida?
  • Millistest allikatest olen tööd otsinud?
  • Millist tagasisidet olen saanud?
  • Mis on olnud takistused?
Nagu??? Hellooo kind sirs, kas te muidu teate, mis väljas toimub v? 
Liiga palju tööpakkumisi on tulnd, ei oskagi valida nagu, duh. Mis muid takistusi praegu ikka olla saaks, eks. Also nagu, ma saan mitu kuud tasuta raha, miks ma peaks esimesel nädalal üldse juba paaniliselt tööd otsima?
(vastutustunne on obviously mu keskmine nimi, hire me)
See üpris ootamatu töötus on aga toonud kaasa omajagu vaba aega, mida ma äärmiselt produktiivselt sisustan. Ma olen juba 3 hooaega Communityt vaadanud Netflixist ja pmst samapalju Saiki K-d. Beat that nagu, eksole. 
Lisaks sellele:
  • Seinu pahteldanud
  • Seinu lihvinud
  • Tahtnud seinu värvida, aga see värv haiseb NII RÄMEDALT, et selle kuivamise ajal küll kodus hängida ei taha
  • Mööblit lammutanud.
  • Mööblit kokku pannud. Palju.
  • Tellinud kõik vajaliku päääriiisss oma PC seti jaoks + graafikalaua :\’)
  • Saanud kõik peale arvuti juppide kätte ja oh my, on see vast elu
  • Graafikalauaga joonistanud
  • ILGELT palju pesu pesnud.
  • RÄMEDALT maganud. Eile ma ärkasin kell 2 päeval, tellisin Hessi, läksin 7 uuesti magama, ärkasin 12 öösel, olin tund aega ärkvel, läksin magama. 
  • Süüa teinud ja küpsetanud. Kaugelt liiga palju, aga tore on, kui on lõpuks jälle viitsimist katsetada ja köögis mässata.
Ma olen nädala jooksul mingi neli või viis kooki/ küpsetist teinud, hardcore. Normaalne täiskasvanu sööb ikka iga päev õhtusöögiks kooki, ei v?
Tegin kapis leiduvatest jääkidest (ma olen tõsine toiduhoarder, mu jäägid = 5 kapitäit kuivaineid + täis sügavkülm) hapukoore-kondenspiimakooki mustikaželeega. Väga hea oli. 
Siis tegin näiteks kringlit. Täidiseks said nutella, maapähklivõi, õun, daimi tükid, peale šokolaad ja pähkel. Taignasse lisasin kaneeli ja kardemoni. Maitses nagu diabeet. Maitses väga hästi.
Täna katsetasin sefiirikorvikesi, mis oli suht fiasko, sest mul pole sellist toredat asja nagu tordiprits.
Kõigepealt ma katsetasin süstlaga, siis läksin üle kilekotipritsile (vana hea). Lõpptulemuseks olid äärmiselt inetud sefiirikorvid ja ÜLENI sefiirine köök. Mida koristab homne Getter \’cuz fuck her, mwehehehe.

Ja siis ma tegin kahel päeval tacosid rebitud liha ja isetehtud tortilladega. Viimased on konkreetselt mingi elu parim avastus, neid on nii lihtne teha ja nad on nagu eepiliselt head. Ausõna. Elusees ei osta neid poest enam.
Parti tegin ka esimest korda elus – väljas seda küll enam ei telli, ma miskipärast alati kartnud ise teha, aga tegelt oli easypeasy123.
  • Paavli kaltsukast tellisin riideid ka.
Näiteks selle kleidi (2 euri):
Ja selle kleidi (5€), mis sobib imeeeliselt mu täpiliste Vansidega.
Oma niigi ilmselgelt kaugelt liigpõneva elu vürtsitamiseks tellisin ma lillat juuksevärvi, et esimest korda rohkem kui nelja aasta jooksul oma juukseid värvida. Kihk juuksed lillaks värvida on mul olnud noh, khm, umbes kõik need neli aastat ja ma olen korra isegi värvi ära ostnud, aga andsin selle ära, sest ma olin pussy või nii. 
Veits elevil. Veits kardan. Annan teada, kui see lõpeb täieliku feiliga ja ma näen välja selline:
Hidden Gems of Sesame Street Music: Part 1 | Muppet Fans Who Grew ...
Samas, nunnu ja karvane, eksole?

(edit: come check my insta @eiolegetter, it did nottt end well või nii) 

Teate, mis sakib? Ma nagu nii räigelt igatsen oma vanavanemaid. Mõtlen juba, et vb peaks maale sõitma, lihtsalt selleks, et aknast neile lehvitada. Oeh. Nii kurb on.
Üldse on kurb. Nokitsen siin oma asju teha ja panen mööblit kokku ja elu nagu.. kulgeb omasoodu ja whatnot.. aga tegelt on kaos ja kurb ja nõme. Ja lihtsalt vastik. Tahaks, et see kõik juba läbi saaks. 
Kõik, mis tundus normaalne, on pausil ja konkreetselt muud ei saagi teha, kui kodus püsida. 
Isegi, kui me ei kaota lähedasi, siis kaotame me kõik unistusi ja plaane ja toredaid potentsiaalseid mälestusi.
Me tühistasime näiteks enda Jaapani reisi ära. Ma olen seda ootanud terve oma elu, see oli juba niii käegakatsutav ja nüüd – ei tea ju, millal see juhtub. Järgmine aasta? Mitte kunagi? Who knows.

Ja ma pidin see kuu tätokaid minema tegema – jälle, sada aastat ette planeeritud ja ilgelt oodatud – ja tutkit, brat. Millal ma nüüd muumitätokad saan? Endiselt, who knows. 
Krt, isegi hambaarstile ei saa minna. 
Minu meelest seda viimast kuud aega iseloomustab jõle hästi see väljend, et \”siis, kui inimene plaane teeb, siis jumal naerab.\” Konkreetselt ainsad plaanid, mida nüüd teha saab, on see, mis päeval juukseid pesta või mida õhtuks süüa. Kui sedagi, eks. 
A noh, it\’s fine. Sest homme saab sefiirikorvikesi süüa. 

2 thoughts on “Veeri rändom”

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s