TAHAKS KIRJUTADA JU

Hei. Kuidas sul läheb? Loodetavasti paremini kui minul.

Minu eilne päev kulmineerus sellega, et taevast kallas vihma, väljas oli külm ja mina lihtsalt istusin Maarjamõisa Polikliinikumi ees ja nutsin lohutamatult. Ma ei ole kunagi end tundnud nii üksi. Öeldakse, et inimestele ei anta kanda rohkem kui nad kanda jaksavad, aga tahaks vaielda, vähemalt tol hetkel ma seda teha tahtsin. Kogu maailma raskus oleks justkui minu õlule järsku langenud. Ma ei jaksanud seda enam kanda. Päriselt, lihtsalt ei jaksanud. Ja siis ma nutsin seal, üksi, vihmas, üsna haledalt. Kuni tuli prints tundmatut värvi autol ja tõi mulle taskurätikuid, sest ma ei saanud sealt ära minna, sest noh, mu nägu oli üleni märg ja nina tatine.

Sel aastal leidsin ma endale treenimise näol uue armastuse. Ma ei ole end kunagi tundnud võimsama, tugevama, ägedama, tervislikuma või lihtsalt üleüldiselt PAREMANA kui jooksurajal või pedaale sõtkudes. Ma ei ole kunagi hinnanud rohkem enda keha, enda võimekust, seda, et vahet pole, et ma ei näe välja selline nagu ma tahaks, mu keha suudab sellegipoolest ÄGEDAID tegusid.

Ma pole 1.5 saanud teha rohkemat kui jalutada, sedagi mitte alati. Mul on kogu aeg valus. Välja arvatud siis, kui ma enda jalgu parasjagu ei tunne, aga see on lihtsalt hirmutav. Kogu mu alakeha on umbes nii 45 päeva järjest vahetpidamata valutanud.

Täna kell pool seitse õhtul helistas mulle arst ja ütles sõnad, mida iga spordisõber “kindlasti” kuulda tahaks: “vaata, et sa trenni ei tee. ÜLDSE.” Ja siis kordas seda uuesti, et mulle ikka asi selgeks saaks.

Kevade alguses vigastasin ma mõlema põlve meniski ja see pole siiani täielikult taandunud. Täna sain ma aga veel toredama diagnoosi, tegelikult lausa kolm: ekstreemne hüperlordoos, spondülolüüs, spina bifida occulta. Esimene pole tore, kolmas pole eriti suur asi, aga see vahepealne diagnoos, “lülisamba tagumiste luuliste elementide stressmurd”, see on.. ehmatav. Ütleme nii, jah, ehmatav. Ja valus. Tuharavalu, spasmid, jalavalu, tuimus jalgades, puusavalu. You name it, I have it. 
Eriti “naljakas” on muidugi see, et mu selg ei ole üldse see põhiline valutav asi, hoopis puusavalu hoiab mind öösiti ärkvel. Sisuliselt saab öelda, et ma kauplesin seljaröntgeni saatekirja perearstilt lihtsalt välja, esialgu tahtis ta vaadata ainult seda, kuidas mu puusad elavad. Väga hästi, muide…

*Ei nutnud ma isegi selle pärast. Mu vanaisa sai just äsja infarkti, mingi tropp mõlkis mu auto ära ja sõitis minema ja mu elu on üldse üks suur õnnetus hetkel.

Ja sellest pealkirjast. Teate, mulle meeldib kirjutada. Ei, mitte lihtsalt kirjutada, mulle meeldib blogida. Mulle meeldib enda mõtteid jagada. Aga inimesed. Kurat, kuidas mulle ei meeldi targutavad, näägutavad, “minu arvamus või vale arvamus” tüüpi inimesed. Ausalt. Kuidas sellised endast eemal hoida?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s