Mu toitumise analüüs ja lugu sellest, kuidas ma peaaegu ära surin

Okei, “ära surin” on selle olukorra kirjeldamiseks vb VEIDI dramaatiline, arvestades sellega, et ravima peab kloorheksidiini geeli ja suuloputusveega, aga no laske olla pls, ma olen seda draamat väärt.

Eelmine nädal hakkas mul mingi päev täiega üks näo- ja kaelapool valutama, konkreetselt kogu põsk, kõrv, silmakoobas, mandel jms. Mitu päeva valutas hästi mitmest piirkonnast korraga ja tugevalt, aga peale ibuprofeeniravi jäi valu ainult põske ja parempoolsetesse alumistesse hammastesse/ igemetesse. Ma ei saanud reaalselt üldse aru, mis mul viga on, googlediagnoosisin endale kõik alates kõrivähist kuni meningiidi ja tavalise külmetuseni, aga lõpuks jäi alles ainult hull valu hammastes ja suus, nii et ma olin kindel – mul tuleb tarkusehammas. Ainult, et mul on kõik tarkusehambad väljas, a noh pole hullu, kiire guugeldus ja selgus, et eksisteerib selline asi nagu hüperdontia ja mul olnuks vabalt võinud olla seal viies tarkusehammas kasvamas, sest valu oli täpselt nii hull. Seega lõpuks, kui esmaspäev kätte jõudis, sain ma erakorraliselt arsti juurde ja eeeeeee püha jumal, milline kergendus see tuimestav süst oli, huuuuhhh – ma arvan, et kõik, kellel on olnud kogemus pikalt intensiivse valu tundmisega teavad seda kergendust, kui sul lõpuks EI OLE valus.

A et mis mul siis viga oli? Konkreetselt oli breketi traat põse sisse kasvanud ja torkis seal närvi, lisaks oli selle liikumisest suhu tekkinud rõve haav, mille nägemine pani mind konkreetselt “appi” karjuma ja siis sellest haavast omakorda veel limaskestapõletik, mis ulatus kurku välja. Väga tore kogemus, 10/10 🙂 okei, vähemalt polnud kõrivähk onju, aga see oli ikka väga ränk kogemus, ei soovita.

Nii, aga selle teise teema juurde. Ei ole mingi tagasilangus ega miskit, pigem vastupidi. Enihuu, ma käisin hiljuti (eelmine nädal? :D) vaimse tervise õe juures oma söömispäevikukesega ja peale 2-nädalast söömispäeviku pidamist sain ma aru, et see aitab mind t ä i e g a palju. Noh, nagu selles mõttes, et mul kuidagi on paremini meeles süüa ja süümekad, kui ma ei söö piisavalt regulaarselt 😀

Nii et ma mõtlesin, et püüaks edasi ka enda söömise regulaarsusel silma peal hoida, sest eriti nüüd, aktiivne üliõpilane olles, on oluline, et mu söök oleks piisavalt mitmekesine, koguselt ja kalorsuselt piisav ja REGULAAARNE. Nagu päriselt ka, see vahe, kas õppides on kõht täis vs tühi, on erakordne, ma kirjutan sellest kunagi pikemalt ka, kuidas elu on palju lillelisem, kui pidevalt nälg pole.

Enivei, peale PIKKA otsimist leidsin ma lõpuks ühe äpi, mis vähemalt esialgu ei tundunud mega diet culture ja kaalulangetusele orienteeritud, aga nüüd peale 5-päevast kasutamist ma olen mõistnud, et tegelt ta ikka on küll, lihtsalt kalorite jm lugemist ei ole. Aga näiteks saab seal endale panna mingeid “eesmärke”, millest mõni on hästi normaalne – nt süüa rohkem köögivilju vms. Aga mõni oli a la “kasuta väiksemaid söögiriistu” või “pane kahvel peale igat ampsu maha”, mis kõlavad nagu väljavõte söömishäireõpikust. Nt see väikeste, lastele suunatud söögiriistade kasutamine oli minu söömishäires hästi tähtis.

Aga no igatahes, ma suudan seda rakendust kasutada nii, et see poleks kuidagi söömishäirele omast käitumist meenutav, lihtsalt lisan pildi oma toidust ja lisan juurde oma meeleolu ja selle, kuidas see toit mind tundma pani + mille pärast ma sõin (100% juhtudest siiani on selleks ‘hungry’ aka näljane, mul pole üldse ammu olnud seda, et tahaks süüa midagi, sest selle järgi on isu, am i broken orrrrrrr am i fixed) ja siis äpp näitab söögikordade vahe ise ära, mis ongi see, mida mul enim vaja jälgida on – et ei oleks nii, et sõin hommikul kl 8 ja siis õhtul 10, vahepeal elasin õhust ja armastusest või nii.

No ja mis ma siis avastasin? Et tegelt on jumala hästi, söömine ei tekita süümekaid, aint vahepalasid võiks rohkem olla ja ma peaks sööma rohkem puuvilju. Juurviljadega pole probleemi, sest need on põhitoidukordade sees, aga just puuviljad – kuna mul vahepalasid just palju ei ole ja peale põhitoidukorda ma süüa ei taha (ma ei oska arvestada nii, et söön põhiasjast kõhu täpselt niipalju täis, et mahuks veel puuvili ja kõht oleks peale seda täpselt parajalt täis, mitte veits tühi või vastupidi vm). VT õde kiitis ka mu söömispäevikut täiega palju, et kenasti tasakaalus ja kõik toidugrupid esindatud ja puha, nii et kiitkem mind, härrased ja prouad.

Üks positiivne asi on veel see, et minus on tekkinud tahtmine värskes õhus liikuda. Vahepeal tekitas mõte igasugusest spordist ja liikumisest ülisuurt ärevust, siis mul oli liiga sügav depressioon, et voodistki väljuda ja nüüd, eriti peale kooli algust, ma tunnen, et ma tahan lihtsalt täiega pead tuulutamas käia jalutades või rattaga sõites, lihtsalt aju puhata ja kehal endorfiine toota lasta. Vot nii 😀

Okei, see oli ilmselt jubeigav postitus, ma luban, et kirjutan varsti midagi huvitavamat kah. 🙂

Appi, kassid

Ühesõnaga, kui te veel aru pole saanud, siis ma olen üks batshit catshit crazy kassimamma. Ainus probleem? Mul on ainult üks kass.

Ta on väga nunnu, eks, aga teda on ainult üks ja ma tahaks nagu .. vähemalt kolme, või viit? Kümmet? Nagu ilma naljata, ma arvan, et see on mingi vaimne probleem natuke, et kuna ma lapsi ei soovi, siis ma asendan nende rolli kassiga. Ideaalis kassiDEga.

A et miks mul siis on ainult üks kass?

  1. Luna on NIIIIIIIIIIIIIIIIII arglik kass, et ma kardan siia kedagi tuua.
  2. Ja veel rohkem – sest mu abikaasa ei luba mul rohkem kasse juurde võtta.

Ma konkreetselt unistan sellest, et leian auto alt mingi kodutu kassi, kellel pole kiipi ja siis meil ei jää muud üle kui ta kodustada. Nagu pliiiis issand jumal, kui sa vähegi olemas oled, siis juhata mind mingi kassini, kes vajab mind sama palju nagu mina teda.

Varem oli meil T-ga diil, et kui üks meist sussid liiga vara püsti viskab, siis teine võib end ära tappa. Aga mõni päev tagasi ma teatasin talle, et kui ta peaks ee.. ära .. surema .. siis ma siiski ei tapa end ära, vaid võtan lõpuks kümme kassi, vb 11. Ja ta ütles, et see on tõepoolest väga hea idee, tõepoolest.

Enivei, eelmine kuu oli mu telefoniarve peaaegu 100 euri, sest ma tegin lõpuks endale isikliku lepingu (viimne aeg), et keegi mu telefoninumbrit ei teaks, kes teadma ei pea ja ma avastasin, et igast Pesaleidjatel ja asjadel on annetusnumbrid, nii et mingi 10 sekundiga saan ma ilma igasuguse vaevata kassidele raha saata. Halleluuja. Ok, varasemast on mul ka püsiannetused juba paar aastat olnud, aga nüüd – näen kurba kassi, valin mingi lühikese numbri, mõni sekund ja kiisudel on raha. Jee. Super ratsionaalne see pole, aga noh, pohh, neil on seda rohkem vaja kui mul. Ma ei saa ise praegu niikuinii süüa ega eriti juua ega miskit, sest mul on kas mandipõletik või kõrvapõletik või mõlemad korraga, seega mul valutab kõri, üks mandel, pooled hambad, põsk, pool lõualuud ja aeg-ajalt üks silmakoobas.

Nii et jah, elagu kassid ja tooge mulle uksetaha korv kassipoegadega.

Issand, mega lamp, aga mulle meenus praegu, kuidas mu ülinormaalsed lapsevanemad rääkisid 7-aastasele minule kasside merekoolist, sest meie emane kass oli just mõne kuu eest poeginud ja meil olid veel kassipojad. Ja ma mäletan niiiii hästi, et ma panin enda pika roosa talvemantli selga, toppisin kaks või kolm kassipoega endale jope alla põue ja läksin mingi hullu lume ja pakasega ukselt-uksele kopsima ja kassipoegi pakkuma inimestele. Kusjuures, kui ma ei eksi, siis ma sain kõigist lahti ka. Igatahes, fun times.

Oh Murphy, mu Murphy

Meil on paar kuud üks häda teise otsa olnud, nii et kui ma täna külmast vannist (sest sooja vett sealt enam ei tule) välja astusin ja nägin, et kogu vann ujub, siis ma ei olnud enam üldse üllatunud. Selle asemel hakkasin ma naerma, sest noh, expected. Meil lõi mingi pool tundi enne seda lambist elektri välja ja see põletas vannitoas ühe valgusti ka läbi, aga need asjad pole omavahel kuidagi seotud, nii uskumatu kui see ka poleks, sest eelmine vanniskäik oli ka külm, aga siis jäi põrand kuivaks, mitte ei olnud kaetud umbes 30 liitri veega nagu täna.

Khm, jah. Me paneme kohe oma auto müüki, aga enne seda käib ta järgmine nädal kerehoolduses, sest keegi suutis veel napilt enne müüki parkida auto nii hästi, et tõmbas esistange veits lahti … oeeeh. Igatahes, varsti on üks Saab müügis. Ja siis me olime nagu – jee, jälle veits lisaraha hoiukontol juures.

Aga krt, nüüd on vaja meil leida keegi, kes 1) utileeriks meie praeguse vanni, 2) paigaldaks uue vanni JA haisuluku, sest need vennad, kes suts üle 3a tagasi meie praeguse vanni paigaldasid, seda ei teinud, seega on meil regulaarselt sealt räiget raipehaisu immitsenud. Ma kaalun lisaks otse mingi ettevõtte poole pöördumisele hange.ee kasutamist, nii et kui kellelgi kogemusi on, siis jagage neid PALUN lahkelt.

Üldse, mul pole selle pasa jaoks mingit mahti, sest kooli peale kulub lihtsalt niiiiiiiii palju energiat ja aega, et ma pean õppima kas iga päev mõõduka arvu tunde (ehk alla 10) või E-R 10+ tundi, sest mul oli vaja kokku rabada 39 EAP’d, see aga tähendab ka kolme enama aine jagu pingutamist ja ajakulu. Oeh, oeh. Mul said uued prillid valmis ja ma ei viitsi isegi neile järgi minna, aga ok, ma ikka püüan homme peale kooli ära käia, sest noh, tore oleks näha, eksole.

Ja nagu … how the kuradi perse üks inimene üldse vanni valib, ah?? Meie praegune vann maksis 1500€ (vaatasin praegu, et nüüd see maksab üldse üle kahe tonni, welp, andke kuuli), see on igasuguse tiluliluga massaaži-/mullivann: raadio, erinevad valgusrežiimid, yada yada.

Uue vanni osas plaanin ma minna vastupidist teed – tavaline vann, ilma igasuguste mõttetute lisadeta, peaasi, et saaks veega täita ja vett välja lasta. Aga see ei ahenda valikuvõimalusi sugugi, pigem vastupidi. Balteco tavavannid maksavad koos segisti(te)ga kuskil 1000€ või veidi rohkem, samas on Bauhofis vanne, mis maksavad mingi kaks sotti või vähem. A kas need kahesotised vannid on sellised, et vahetad nagu sokke? Ja kas Balteco lisab oma vannide koostisesse mingit armu- ja rahaõnne eliksiiri? Ühesõnaga, persses asi, noh. Ülikoolis oleks ikka sada korda kergem käia, kui ma ei peaks elama täiskasvanuelu ja saaks toituda näiteks kiirnuudlitest, sest ajal, mil ma peaks õppima närvisüsteemi ehitust ja talitlust, pean ma oma pead hoopis sellega vaevama, et 1) mis vann, 2) kes paigaldab, 3) mis vanaga teha, jne. Ja see ajab mind faking hullllllllllllllluks, in case te aru ei saanud.

A ja muide – eelmist vanni valides guugeldasin ma täiega, et mullivann vs tavaline. Konkreetselt 99% inimesi ütlesid, et see on mõttetu raharaisk ja peale esimest paari kuud ei kasuta neid lisafunktsioone keegi. Mida tegin mina, keskmine sileaju? Ofc valisin mullivanni, sest ei-ei, ma kasutan seda täiega mullivannina. Noh, ee, ei 🙂 Ei kasuta 🙂 Vabandust, kasutaNUD, sest nüüd on see krdi vann nkn katki, noh.

Ja nüüd guugeldades avastasin ma, et vanni ja segisti tuleb osta eraldi, eks, aga meil pole prg segisti seinas, vaid vanni küljes – nii et kas uute segistite jaoks on vaja sein maha ka lammutada v? Appi, andke kuuli x2.

Ma ei tea. Lihtsalt andke kuuli x3, andke armu ja ostke varsti mu auto ära.

I’m out.

Vastused küsimustele ja kuidas mul läinud on vol2

Ma panin eile Instagrami storydesse selle toreda küsimuste vidina, et neile nüüd siin vahvasti vastata. Tahtsid ka küsida, aga ei jälgi mind Instagramis? Noh, siis on tagumine aeg vajutada “follow” nuppu, et näha kohutavalt naljakaid meeme ja mu kassi elamas tema parimat elu. https://www.instagram.com/getterjakass/ No et äkki mul on kunagi 10 miljonit jälgijat ja ma ei pea tööl käima vm. : ) Okei, nali, mulle lihtsalt meeldib tähelepanu. // Muide, mis värk sellega on, et Eestis “mõjuisikud” nagu blogijad ja muud sellelaadsed tegelased ei ütle välja, et neile meeldib tähelepanu, vaid väidavad, et ei-ei, nad niisama teevad/kirjutavad/ma ei tea, praevaed mune/? Kui tähelepanu ei meeldiks, siis ei tegeletaks ka oma tegevuse promomisega, vb hoitaks oma mant üldse privaatsena… Ah, mida ma ka tean, kõigest lihtne inimene.

Nii, okei, tuleme nüüd tagasi küsimuste juurde. Pmst kõik neist jagunesid kolme plokki, 1)töö/kool, 2) breketid, 3) preili Luna.

Niisiis, kool ja töö. Viimasel ajal pole ma tööd teinud, sest mul on olnud äärmiselt vähest vaeva nõudev, sisuliselt passiivne sissetulek u 700€ kuus ja T on mind toitnud ja katnud ülejäänud määral, aga see kaob üks hetk ära ja siis ma kardetavasti pean mõtlema, kuidas teenida võimalikult vähese vaevaga võimalikult palju raha. Nii et kui keegi soovib osta mu neeru, foot picce või keldris vedelevat vana kola, siis I can hook you up. Tegelikult äkki ma saan projektipõhiselt testida või millelegi osakoormusega tehnilist tuge pakkuda või kodulehti vorpida … aga praegu on mul näiteks 39EAP’d ja ma ei kujuta ette, kuhu ma selle mahutaks. Unetundide arvelt? 😀

Nii et vastus küsimusele kas minu ja T rahakotid on eraldi – no meil on mõlemal tõesti eraldi rahakott, mul on DKNY oma ja tal Von Baer, suht veider oleks, kui peaks vahepeal rahakoti pooleks lõikama, sest mõlemal on vaja see kaasa võtta vm.

Siis – mida ma veel peale IT varem õppinud olen?

Minu üliõpilaskarjäär sai alguse 2016, kui ma astusin HTI’sse ja hakkasin klassiõpetajaks õppima. 3. semestri lõpupoole võtsin paberid välja, aga selleks ajaks oli mul max sügav depressioon sellest, et ma õppisin midagi, mis mulle ei meeldinud, sest ma kartsin, milline mu pere reaktsioon oleks. :)) Õppima läksin ma seda slp, et 1) mu ema rääkis kogu aeg, kui hea õpetaja ma oleksin (siin on esimene näide sellest, et ta mind õppima pole suvatsenud tunda), 2) ta oli nagu “kui sa võtad vaba aasta, siis sa ei lähe KUNAGI ülikooli”, 3) üleüldse kõik käisid ajudele ja ühiskondlik surve ja veel survet jne, ja siis ma olin veel nii naiivne, et ma mõtlesin, et ohh päästan maailma ja värki <333, aga no see oli tõesti halb ja vale otsus. Igav õppekava, minu jaoks täiesti ebasobiv eriala, lisaks selline õppekava, mille lõpetamisest muudes valdkondades üleliia kasu poleks, ja noh üldse, MA EI TAHTNUD SEDA TEHA, nii et lõpuks ma nutsin mingi 1,5 kuud iga faking õhtu T süles, ärevil, värisedes, sest mul oli niii jõhker blokk ja masendus, aga samal ajal ma kartsin oma ema reaktsiooni. Kui ta lõpuks teada sai, siis ta oligi mingi max üleolev, õel, fa-fa, sa ei lõpeta kunagi ülikooli nüüd, ühesõnaga pettunud selles, et illusioon, mille ta minust oli, purunes. Selle peale sai ta minult pooleks aastaks täieliku suhtlemiskeelu.

Ülikooli astudes ägenes tugevalt ka mu söömishäire ja see aina jätkas ja jätkas ägenemist, seega see, et ma läksin peale seda EMÜsse toiduainete tehnoloogiat õppima, vist ei ole tegelikult üllatav, sest mu obsessioon toiduga oli täiesti ekstreeeeeeemne. Ise sain ma alles hiljuti aru, et seda otsust söömishäire mõjutas ja siis olin nagu jaja, makes sense. 😀 Seda ma õppisin ainult 2 kuud, sest mul tekkisid südameprobleemid ja kardioloog ütles, et ma peaksin aja väga suurel määral maha võtma, kirjutas ravimid ka ja puha. Ühest otsast tundsin ma end nagu mingi läbikukkunud luuser, kes “ei saanud hakkama” (noh, ma ju sain – intellektuaalselt – lihtsalt mu vaimne ja füüsiline tervis oli söömishäirest nii nõrk, et väga suure koormusega kõrgkooliõpingud sinna parasjagu ei mahtunud).

Peale seda läksin ma IT-sektorisse tehnilist tuge tegema ja siis otsustasin peale veidi vähem kui aastat töötamist, et aa savi, nkn ei huvita mind siin elus miski, lähen õpin it-d, vähemalt saab palka normaalselt. Mind ei huvitanud tõesti aastaid mitte miski, ma ei lugenud ühtegi raamatut, ei vaadanud seriaale, ainult lugesin kaloreid, tegin trenni ja mõtlesin sellest, kuidas kiiresti kaalust alla võtta. Isegi vahekord enda partneriga oli minu jaoks oluline vaid selleks, et kaloreid põletada. Igatahes, see IT asi on tegelikult põnev ja tore, lihtsalt .. mitte nii põnev ja tore, kui ta olla võiks, sest ma 1) tunnen end selles valdkonnas suht ebakindlalt, võrreldes mingite totaalsete koodigeeniustega, kellel on C++ teine emakeel, b) IT on kohutavalt kompetitiivne(?), stressirikas ja võrreldes mõne muu valdkonnaga võiks öelda, et ka mõnevõrra üksluine (no mitte iga amet jne jne jne, nii palju varieeruvusi, aga no üleüldiselt töö olemus ja mustrid jms on pigem korduvad), c) ma lihtsalt tundsin nii tugevalt, et tahan teha midagi MUUD, et mul tekkis noögeenne neuroos. Mis on noögeenne neuroos? See on väga huvitav teema, https://themeaningseeker.org/noogenic-neurosis/, lugege ise, kui ei usu. Sisuliselt tekkis minus tohutu konflikt, sest ma ei teinud oma eluga seda, mida ma tahtsin, ma tundsin, et mu elul pole tähendust ja see tegi mind õnnetuks, ärevaks, masendunuks, yada yada.

Nii tegin ma suht viimasel hetkel täiesti ebaratsionaalsena tunduva otsuse tulla ära IT kaugõppest Tallinnas ja läbida TÜ psühholoogia katsed, aga arvestades, et kandidaate oli ühe koha kohta 9.3, siis ega ma lootusi liialt ei hellitanud tegelikult ja mõtlesin, et suure tõenäosusega ma sel aastal siiski jätkan ülikooliõpinguid.

Noh, homme on mul selline aine nagu käitumise füsioloogia, mis on veider nimetus ainele, mis on olemuselt sissejuhatus anatoomiasse ja füsioloogiasse ja lisaks pean ma järele vaatama maailma usundite loengu, reedel on mul psühholoogia alused ja etoloogia, seega võib vist aru saada, et sisse ma sain ja teisest koolist võtsin eksmati ka. Oleks ju võinud mõlemat korraga üritada teha ja kui Mainoris Tartus veebitehnoloogiaid õppida saanud oleks, siis ma seda teinud olekski, aga nendest pidevatest Tartu-Tallinn-Tartu loksumistest loobumine oli üsna kerge vaimselt. Ma ei tulistanud üldse puusalt, vaid olin lugenud kümneid psühholoogia-alaseid raamatuid, kuulanud podcaste, vaadanud videosid ja dokke ja filme ja tutvunud õppekavaga ja mõelnud ja mõelnud veel ja … paistab, et mu elusaatus ei ole lihtsalt minna mööda pikka sirget ja see on okei, tegelikult on see isegi põnev.

Ok, väga pikk vastus 😀

Kuidas siiani ülikoolis meeldib? – Väga meeldib! Hästi vahva on, esimene kord on tunne, et mul on loengutes üliiiihuvitav, ei ole üldse sellist tunnet nagu see oleks kohustus.

Kui pikad koolipäevad üldiselt on? – Lühikesed, meil on väga palju e-õpet ja iseseisvat tööd, seega pikki loengupäevi ei olegi, sel semestril on kõige pikemad päevad 10-16 ja neidki on mõned üksikud, üldiselt on kohapeal päevas 1-2 loengut, aga iseseisvat tööd ja just sellist asjade päheõppimist on palju.

Kas uue elurütmiga on olnud raske kohaneda? – JAA. Minu jaoks on ikka veel asjad natuke segased ja ärevad, eriti sp, et noh, Covid. Pole seda, et E-R õpin intensiivselt ja siis L-P puhkan, pigem on õppimine suht iga päev ja vahel on laupäeval rohkem teha kui nt kolmapäeval tegin ja seda mitte lihtsalt halva ajaplaneerimise pärast 😀 Mainoris olin ma harjunud, et kuus on mingi 8 intensiivset koolipäeva + mingid päevad, mis ma kodus õppimisele eraldan ja ülejäänu on tsill, nüüd on nagu … ühtlaselt natuke kõrgendatum stressitase.

Kuidas Lunat su kooliskäimine mõjutab? – aww, ainult teised kassimammad oskavad selliste küsimuste peale tulla <3. Üldiselt ei mõjuta eriti, sest ma olen ikkagi palju kodus ja T jäigi kodukontorisse. See ajab teda ainult segadusse vahel, kui ma ärkan ja talle eriti tähelepanu ei pööra, sest mul on kooli kiire 😀

Siis küsis Gretel ühe väga hea küsimuse – kuidas erineb kooliskäimine söömishäirega vs nüüd, paranedes? Ja see vastus on, et VÄGA palju. Ma zone’in välja kümme korda vähem, mulle jäävad asjad actually meelde … mul on selline kirgas tunne, tunne, et ma olen “kohal” ja et mind ümbritsev on päris, vs see, et kõik oli nagu mingis udus, midagi aru ei saanud ja pidevalt oli vaimselt ja füüsiliselt halb olla. Lisaks kuna asjad on nii põnevad, siis pole üldse seda kellavahtimist, et noh, saab juba läbi ka v 😀 Ühesõnaga, kordi efektiivsem on see kooliskäimine nüüd. KORDI!

Kuidas kool su söömist mõjutanud on? – Lõunasööke on natuke raske planeerida ja hommikul on vahepeal raske süüa, sest ma pean sööma varem kui harjunud olen, aga muidu on kõik üllatavalt normaalne.

Mõned Luna-teemalised küsimused olid ka, nagu ma mainisin, aga nende kõigi point oli see, et kuidas tal läheb 😀 no kuidas saab ikka minna kassiprintsessil, keda hoitakse nagu silmatera, kellel on rohkem mänguasju kui keskmisel lapsel ja kes saab lõpmatuseni armastust ja hellust? 😀

Mul oli täna öösel ülihalbolla ja siis ta ronis mulle mitu korda kaissu, pähe, kaissu ja veel pähe. Nice.

Breketite kohta on mu käest paigaldamisest saati üpris mitu korda inimesed detaile uurinud. Päriselt on, ma ei valeta :D. Täiskasvanuna breketite panek ongi selline … no ma ei tea, tume maa, ütleme. Esiteks räägitakse sellest suht vähe, teiseks on endal kõik need ebakindlused, et kas see on ikka seda väärt, ei tea, mida oodata, kas ei tea maksumust või ei ole kindel, et soovid selle raha välja käia jms. Ma ise kaalusin ka ikka mitu aastakest, enne kui otustasin, et davai, NÜÜD. Ja mul on hea meel tegelikult, et ma pikalt kaalusin, mitte ei teinud seda uisa-päisa, sest koos paigalduse ja konsultatsiooniga on sinna mõne kuu jooksul kulunud 2000€ ringis (paigaldus oli suts üle 1500), mul on hambad pmst KOGU AEG valusad, sest nad olid nii vildakad, enne millegi söömist peab korralikult mõtlema, kas seda on ikka ohutu süüa v mitte, suuhügieen on niii palju komplitseeritum ja võtab päris palju aega, ja noh lisaks lihtsalt see fakt, et mul on suu metalli täis ja see pole mugav, aga paljusid huvitab ka see, et see pole kuigi ilus (noh, nende arvates, minul pole brexxide vastu midagi, sobivad mu neetidega :D). See lõik vastas pmst kõigile küsimustele. Kas on valus? – jaa. Kas on kallis? – jaa. Kui pikad ooteajad on? – ainus koht, mis mulle üldse aega pakkus, pakkus seda poole aasta kaugusele. Hooldamine – lisaks tavalisele hambapesule peab breketite ümbrused iga päev väikese harjakesega üle käima, lisaks hambavahede puhastus (no see on ideaalis kõigi igapäev, aga reaalsuses? … ma tegin ikka varem ka, aga seda ainult viimased paar aastat tbh). Ühesõnaga, rasked, kallid ja natuke nõmedad aasta-paar, aga minu meelest seda ikkagi täiiiiiegaa väärt, sest ma ise põdesin hammaste pärast ikka palju ja nüüd, kui on teada, et mu tulevikus saab olema inimestega suhtlemist rohkem kui ma varem arvasin, tundub see eriti hea mõte.

Ainult mõne kuuga on mu hambad saanud selliseks ja veel kevade lõpus oli see totaalne kõver ja puseriti sigri-migri, nii et ma päris rõõmus. : )

Muudel teemadel,

  1. Ma tellisin lõpuks automaatsed e-arved ära, nii täiskasvanu
  2. Ma ostsin endale eile 12. fööni, päris häid picce teeb, kaunis ka
  3. Kui ma oleks loom, siis ma oleks prl Luna

Ma elan veel (veel)

Et ee.. tere siis kah, vist? 😀 Ma olin ausalt aprillist umbes eelmise nädalani kindel, et ma ei taha enam kunagi blogimisega tegeleda ja et see pole enam minu jaoks subjektiivselt kasulik tegevus, aga oi blin, kuidas viimased päevad näpukesed sügelenud on. Nii hullult, et migreerisin oma Bloggeri postid kõik siia WordPressi üle, ostsin aastase majutuse ja domeeni ja noh, siin ma nüüd olen, eksju. Loodan, et võtate mu avasüli taas vastu ega jäta mulle capslockis kommentaare selle kohta, kui ebastabiilne ma olen, sest ma ausalt olen nii stabiilne, et igav on… aaa, äkki ma igatsen lihtsalt blogimisega seonduvat draamat?

See pole mina, see on keegi palju ilusam ja parem.

Igatahes,

  1. WordPress vs Blogger – whoa, see on nagu võrrelda 21. sajandit ja aega, mil põlde künti härgade ja hobustega.
  2. Kus ma siis olnud olen kah?

Ei noh, siin olen olnud, Eestis ikka, Tartu-nimelises külas, kodus.

Tegelikult …. ma ei tea, kust alustada, seega alustame algusest.

Mu viimane postitus ilmus siin 30. aprillil ja ma ei mäleta, kas see oli enne või peale seda, aga ma keerasin veidi ära ja hakkasin radikaalseks täisveganiks, mis muidu oleks tore, aga see oli tugevalt ajendatud mu imetoredast söömishäirest ja ma oleks napilt uuesti haiglasse sattunud. See oli tegelt päris hull ja päris ekstreemne, aga positiivne on see, et see väike tagasilangusepoiss õpetas mind veidi ettevaatlikum olema. Veganlus on minu jaoks endiselt südamelähedane teema ja üleüldse igasugune eetiline ja hooliv elustiil samuti, aga praegu on lihtsalt liiga, liiga vara. Tibusammud, mitte gasellilik galopeerimine, eksju.

Siis ma sain u paar nädalat hästi ilusti, tublisti, kenasti, kaunisti, eeskujulikult toituda ja mind ootas uus väljakutse – peetunud ja viltu kasvava, põletikulise tarkusehamba eemaldamise opp. Teate, sõbrakesed, see oli RÄME.

Ei, nagu päriselt ka, see oli lihtsalt nii jube, et kui see läbi sai, siis ma lihtsalt nutsin, sest ma olin omadega pingest ja valust nii läbi. Oleks ma osanud ette aimata milline õud ja veresaun see on, oleksin ma kindlasti seda teinud üldnarkoosis, mitte kohaliku tuimestusega, mis ei võtnud kogu valu ära, sest mu hambajuur ulatus nii sügavale, et hamba liigutamine arsti poolt ükskõik mis moel surus juurt vastu alalõuanärvi ja see oli sitaks valus. Peale seda, kui see õud läbi sai ja ma püsti tõusin, nägin ma, et verd oli pritsinud igale poole ja mul ei jäänud just palju puudu, et pilt tasku panna. Igatahes jep, 0/10 kogemus, üldse ei soovita, aga see ei olnud nagu küsimuski, et kas ma jätan selle hamba suhu mädanema ja teist hammast kahjustama või mitte. 😀 Sellele järgnes 3 nädalat paranemist, mis oli ka täiesti räige ja mille jooksul koosnes pmst kogu mu söök Nutridrinkist, smuutidest ja kiirkartulipudrust (see oli ausalt maitsvaim asi nende nädalate jooksul, mida ma süüa sain). Haha, ma käisin nädal peale oppi isegi arstil kontrollis, sest mul oli megajube valu ja ma olin veendunud, et mul oli tekkinud kuiv hambasomp (üks tore tüsistus, ärge Googeldage), aga arst oli nagu – “ei, ei, siin on kõik väga korras ja puhas, lihtsalt on valus” ja kirjutas välja 600mg ibuprofeeni. 🙂 Ühesõnaga, täielik trauma-materjal.

Peale seda jõudis aga kätte 31. mai, üks kauaigatsetud päevake. Ma jäin hästi palju vaesemaks (i mean … hästi … palju) ja suhu kaunist metalli, aka breketikesed.

Muutust tänaseks nagu omajagu, eks.

Nii, eee, mis veel? Ah, vist see väike asi, et ma olen neljandat korda esmakursuslane. Ee, jep. Taastuva ajuressursiga kaasnes arusaam, et ma elan oma elu täiesti valesti; et kui ma jätkaks sama rada, siis kunagi surivoodil ma nutaks, sest ma ei oleks jälginud oma südamehäält. Ühesõnaga, tere, olen Getter, õpin TÜ-s essal kursusel psühholoogiat, mis ise? See teeb mu muuseas nii rõõmsaks, et ma tahan nutta ja olen korduvalt nutnud ka, aga eks ma räägin sellest kunagi eraldi, pikemalt.

Aga noh, muidu elan elu nagu elusid elatakse ikka, kasvatan kassi, olen oluliselt vähem katki, käin iga nädal teraapias, esimest korda mitme aasta jooksul on mu ajul piisavalt energiat, et ma suudaksin raamatuid lugeda ja üleüldse on asjad päris hästi. Nagu, sellisel määral hästi, et ma nutan miinimum kord nädalast tänulikkusest selle kõige osas, mis mu elus praegu on. Selle üle, et ma pole fkn surnud, et ma ei andnud alla, et mu mees on normaalne (as in ei peksa, ei hoora, vajadusel hoiab kätt ja teeb pai jne) ja mu kass on armas. Väike põrsas, aga no niiiii armas. Kassidega on see tore lugu, et neid võib täiega hellitada, ikka konkreetselt ära hellitada teised ja maailm ei lähe katki.

Istub peas, nagu õige kiisu muiste.

Aga olks, ma siinkohal tõmban selleks korraks otsad kokku, järgmise korrani, mis juhtub pigem varem kui hiljem.

Minu 3 nädalat buliimiaravi psühhiaatriahaiglas – milline nägi see välja?

 Ma ei ole siiamaani suutnud end panna kirjutama sellest, milline nägi välja haiglaravi psühhiaatriahaigla söömishäirete osakonnas. Olen siiani lihtsalt analüüsinud ja püüdnud ka enda jaoks lasta settida haiglas tekkinud emotsioonidel ja mõtetel. Tean, et paljud ootasid täpset kirjeldust sellest, milline haiglaravi välja nägi, kuid esiteks ei soovinud ma ise sel teemal peatuda ei haiglas olles ega kojusaamise järgselt ning teiseks tuldi minuga haiglas esimesel või teisel päeval rääkima, et kui ma blogin, siis peaksin reeglitest kinni ega avaldaks liiga palju informatsiooni, seega jah, see oli väike turn off või nii. 

Aga nüüdseks ma tunnen, et need emotsioonid ning mälestused on piisavalt kauged ja saanud küllaldaselt siseanalüüsi ning võiks mõned mälestused ikkagi kirja panna, et ka endal oleks põnev lugeda ehk kunagi tulevikus. 

Juhul, kui sa kunagi söömishäirete ravile satud, võid mu käest näiteks Instagramis getterjakass alati küsida näpunäiteid selles osas, mis näiteks kaasa võtta või kuidas end vaimselt valmis panna, et oleks kergem haiglaperiood üle elada. 

Lisaks elementaarsetele asjadele nagu sussid, pidžaamad, arvuti jms võtsin ma kaasa ka mitte-nii-elementaarseid asju, mis mulle suurt rõõmu valmistasid haiglasoleku ajal. Näiteks võtsin ma kaasa enda teki ja padja koos oma padjapüüridega. Vähe sellest, et see tegi hubasema tunde, ma lihtsalt ei oleks suutnud magada ainult haiglatekiga, sest see oli õhuke ja ma hoidsin selle alati hoopis voodi peal/ enda all lisapehmenduseks. Esiteks oli madrats maxxx õhuke ja kõva, aga teine ja veel hullem aspekt oli hoopis see, et lina all oli kummist voodikate või lina vms, mis oli iiiiilgelt rõve. Voodipesud olid ka hästi karedad ja kõvad kuidagi, seega oli ilgelt mõnus, et enda padjapüür ja tekike kaasas oli.

Teine asi, mis vb väga ilmselgelt kaasavõetavate asjade nimekirjas ei ole, oli pikendusjuhe lisapistikutega. Olenevalt toast ja voodi asukohast võib olla psühhiaatriahaiglas v üldse haiglas pistikutega suht kehvasti. Minu toas oli nt kaks pistikukohta, üks minu voodi kõrval, kus oli 2 auku ja teine, kus oli 1 v 2 auku, oli teise voodi kohal, mingi 2 meetri kõrgusel põrandast. Ehk päris ebamugav.

Ja siis kolmandaks – föön! Ma oleks ilma vist ära surnud. 

Riiete osas oli nii, et esialgu ma võtsin kaasa suht palju ka viisakamaid riideid nagu kleidid ja teksapüksid jms, aga lõpuks kandsin ikka ainult pidžaamasid, dresse ja pusasid ja selliselt käisid riides suht kõik. Riided peaksid olema võimalikult lohvakad ja mugavad, sest eriti esialgu võib tekkida ekstreemne punnkõht. 😀 

Muu on juba rohkem ilmselge. Raamatud, arvuti, telefon, laadijad, riided, aluspesu, sussid, pesuvahendid … Kui võtad asju nagu raseerijad, ravimid, muud teravad objektid vms, siis need tuleb anda õdede kätte hoiule. Kui mu käest küsiti, et kas mul on teravaid asju \”nagu küüneviil\”, siis ma ütlesin, et ei … ja siis mingi 3-4 päeva enne enda väljasaamist sain teistelt teada, et tegelt oleks raseerijad pidanud õdede kätte andma. Aga ma ei tulnud selle pealegi, et nendega võib end kahjustada, sest minu enesevigastamise ajad jäävad pea 10 aasta taha. 😀 Igatahes, kotte ei otsi läbi seni keegi, kuni pole näha, et sa endale liiga teed vms. Ja seda teha on väga raske, sest sind jälgitakse kaamerast 24/7. Kui nt liiga kaua toas seisad, siis tuleb õde ja ütleb, et sa istuksid või lamaksid. Seda siis söömishäiretes, muudes osakondades vast seismise, kõndimisega probleemi ei ole. 

Peamine aur kuluski haiglas söömisele ja puhkamisele. Muidugi olid lisaks grupiteraapiad, individuaalsed kohtumised psühholoogi ja raviarstiga, kunstiteraapia, füsioteraapia, lühikesed jalutuskäigud, kuid põhirõhk oli ikkagi söömise harjutamisel suuresti.

Esimesed 50 millegagi tundi ehk kaks ööd pidin ma viibima eneseisolatsioonis, sest noh, koroonaajad, eks. Toit toodi tuppa ja mul oli eraldi wc/duširuum, teistega kokku ei tohtinud puutuda. 

Just teine ja kolmas päev olidki mu jaoks kõige raskemad, ma aina ulgusin ja ärevus oli täiesti utoopiline. See, et ma peale söömist ei saanud kõndida või treenida või toitu väljutada vms tekitas halvava ärevuse. Nii hull oli, et ma mõtlesin juba siis, et aappiii, ma kirjutan end välja. 

Muidugi see enda väljakirjutamine ei ole ka teab, mis lihtne. Ma mõtlesin, et vabatahtlikult tulin, vabatahtlikult lähen, aga tegelt on nii, et kui valvearst ja/või su enda psühhiaater otsustab, et sa võid olla endale ohtlik ja peaksid jääma ravile, aga sa keeldud, siis sind võidakse panna tahtest olenematule ravile e kohtuotsusega haiglasse. Mina käisin õdede ja arstidega esimese 1,5 nädala jooksul ikka mitu korda rääkimas, et ma pole haige ja lähen koju jne, aga no siis nad ikka rahustasid mu niisama maha. 

Kõige suurem kasu haiglast oligi minu jaoks see, et ma sain aru, et jah, ma olen haige. Mul on söömishäire. Tõsine söömishäire. Ja see on haigus. Tõsine haigus, mis vajab abi ja ravi. Peale haiglat hakkasin ma uuesti käima lisaks psühhiaatrile ja vaimse tervise õele ka katatüümses-imaginatiivses psühhoteraapias, et tegeleda enda traumade ja probleemsete käitumis- ja mõttemustritega. Enne seda ma justkui mõnikord tunnistasin, et mul on probleem, aga ma ei saanud aru, et mul on tõsine haigus, mis võib muutuda potentsiaalselt eluohtlikuks, kui ma sellega ei tegele. Ja et mul on juba tekkinud tõsised terviseprobleemid söömishäire tagajärjel ning dieet, kaalulangus, enda piiramine, treenimine jm on kõige halvem ja kahjulikum asi, mis ma enda jaoks praegu teha saan. Varem ma seda ei mõistnud. Jah, ma justkui blogisin enda \”paranemisest\” jms, aga tegelt … tegelt ei paranenud ma üldse, mida kinnitab ka fakt, et niipea, kui ma end kaalusin, tekkis mul uuesti peaaegu 4 kuud kestnud väga hull tagasilangus, mil ma sõin ülivähe jälle. 

Kuna patsinte mahub osakonda max 9, siis saavad kõik piisavalt tähelepanu õdedelt. Arstid on teiste osakondadega ühised, aga õed olid ainult söömishäirete osakonnas kogu aeg, aga arstidega sai ka suhelda alati kui vaja. Öösiti on olemas haiglas ka valvearst, aga minul temaga kohtumist tarvis õnneks ei läinud. Samade õdede juures käin ma nüüd iga kuu vastuvõtul ka, raviarst oli mul haiglas olles teine kui see, kellega ma kohtun ambulatoorselt. 

Igatahes sai mõnusalt puhata seal tegelikult. Ma ei saanud arugi, kuiväga mul on tarvis seda, et mul oleks 0 kohustust ja ma ei peaks millegi pärast muretsema. Saingi lihtsalt pikutada, seriaale vaadata ja toitu seedida. Mis võttis, muide, hämmastavalt palju energiat ja oli tohutult väsitav, tõesti tahtsingi peale igat söömist lihtsalt pikutada.. alati küll ei saanud, sest kõht oli lihtsalt niiii täis ja valutas, eriti esialgu. Esialgu oli mul veel pidevalt kõht ka lahti ja siis lõpupoole muutus olukord vastupidiseks + tekkisid rämedad kõrvetised, mis omeprasoolikuurist olenemata siiani vahel tunda annavad. 

Ma ausalt kartsin megalt psühhiaatriahaiglasse minekut, sest mul olid sellest mingid kohutavad ettekujulused, aga tegelt oli see keskkond väga tšill ja normaalne ja.. humaanne? Ja suhtumine oli lihtsalt niiii toetav ja hooliv personali poolt, et veits pisar tuleb silma. Nagu neid päriselt huvitas see, et mul oleks parem olla ja ma terveneks. Ja muidugi teised tüdrukud, kes osakonnas olid, omg. Lihtsalt ühed toredaimad inimesed, kellega ma kohtunud olen. Me jutustasime päris tihti ja tegime isegi filmiõhtuid.. See oli selline sügav äratundmine, et ahhaa, me näeme kõik väga erinevad välja ja meie probleem avaldub mõnevõrra erinevalt, aga kõigil on olnud ühesuguseid kogemusi ja mõtteid ja …. 

Ainsad hetked, mil mul tuli meelde, et ma olen HULLUMAJAS, olid need, kui alt akuutosakonnast oli kuulda karjumist või laamendamist vm. Meie osakond oli pigem sellise laagri või sanatooriumi vaibiga. 😀 

Igatahes jah, ma oleks pidanud ilmselgelt minema juba ammmmu haiglaravile, aga noh, ma ei julgenud ja ei pidanud seda vajalikuks, mis seal ikka. Eks esialgu oli ka päris jube seal olla, see koduseinte poolt tekitatava turvatunde puudumine ja mõistmine, et nüüd ongi nii, et ma olen haige ja pean seda tunnistama, oli piisav, et mu ärevus ajada täiesti lakke. Aga sageli saabki inimene areneda läbi tohutu ebamugavustunde kogemise ja täpselt nii see ka haiglas oli. Mu söömine on tõesti nüüd täiesti erinev sellest, milline ta oli varem, sest ma õppisin, et inimene mitte lihtsalt ei VÕI süüa, vaid PEAB sööma. Kuigi päris sama korralik ta pole ikka veel nagu oli haiglas, siis edasiminek on ikkagi tohutu, eriti arvestades sellega, et esimene kuu toimus tegelikult korralik tagasilangus ja teisel kuul ma alles hakkasin julgemalt sööma. Ega seal kupli all pole asjad päris korras muidugi, ikkagi pea pool elu söömishäiret seljataga, eks.. oodata mingeid kiireid maagilisi muutusi ei olegi realistlik. Vot nii. 

Nüüd, kui kogu see söömisega seotud ärevus ja meeee-eeeletu koduigatsus on vaikselt ununemas, võin ma öelda, et see haiglakogemus oli küll raske, kuid kahtlemata, sajaprotsendiliselt kõige tähtsam samm söömishäirest paranemise suunas, mis ma teinud olen. Mulle anti tõesti hea baas selles osas, kuidas jätkata ja kuidas kodus hakkama saada, et ühel päeval jõuaks kätte ka remissioon. 

Breketravi 24-aastasena | Ortodontiaravi algus

Mõtlesin, kas kirjutada sellest, kuidas minust sai vegan või sellest, kuidas ma uuesti ortodontiaga alustan … ja no alustame siis sellest lihtsamast teemast ehk hammastest. 

Mul on korra juba breketid olnud, kuid ainult ülemisel kaarel. Peale seda oli tulemus selline: 
Ajapikku on eesmised 3 hammast natuke nihkunud:
Imeline pilt, ma tean. Aga noh.. 😀 
Enne breketeid olid mul ülemised hambad kõvasti hullemad kui alumised ja tekitasid mulle suurt piinlikkust – eriti parempoolne kaniin, mis ei olnud reas, vaid oligi nagu .. kihv. Pmst ta kasvas nii ja siis nii jäigi, naeratades oli näha ainult auk, sest hammas oli nii kõrgel: 

Ma salvestasin endale nimelt pildid KUSKILE, et saaks neid blogis näidata, aga noh. Ma ei tea, kuhu.. 😀 

See, et korraga tehakse korda vaid üks hambakaar, on muidugi ebatavaline. Kuid ma olen pärit pigem mitte just kuigi rikkast perest ja seega oli juba see, et ma 17-aastaselt lõpuks vähemalt ülemisele kaarele breketid sain, minu jaoks suur õnn. Ma põdesin tõesti oma hammaste pärast kohutavalt ja eks nad üpris koledad olid kah. 
Esimese ortodontiaravi tegin ma läbi TÜKi Stomatoloogia kliinikus, arstiks oli Dr. Avameri ja ta on tõesti hästi-hästi tore arst ja teeb oma tööd suurepäraselt. Te ei kujuta ette ka, kui tänulik ma talle olen, et ta oli nõus vaid üht kaart ravima. Mõtlesin pöörduda tema juurde ka seekord, kuid nüüd Maxillasse – seal pakuti mulle, kui ma 2020 oktoobris helistasin, aega aga 2022. aastasse. Nojah siis. 😀 Jäi ära. Helistasin läbi kõik teised kohadki Tartus, kus ortodontiaga tegeletakse ning ainus aegu broneeriv koht oli Riiamäe Hambakliinik, dr. Vengerfeldt. Aja sain poole aasta kaugusele ehk nüüd, aprillis, on mul konsultatsioonis käidud. 
Aga natuke veel esimesest ortodontiaravist. Kokku kandsin ma breketeid aasta ja kaheksa kuud. Paigaldus oli äkki 320€ (konventsionaalsed metallbreketid), eemaldus + kape 200€, iga pingutus 20-30€ vahel ning kogumaksumuseks kujunes vaid 800€ ringis – see on ortodontia kohta VÄGA soodne. Breketravi läbiviimise aeg oli 2014-2016. Minu jaoks ei olnud breketite kandmine midagi hullu, seda juba seetõttu, et ma olin seda niiiiiii pikalt ihaldanud! Kena naeratus oli minu suur unistus ning valu oli seda väärt.
Ravi läbiviimise eel eemaldati mul esimene premolaar ning selle koha võttiski endale kaniin, mis ennist suhu ei mahtunud ning paiknes reast kõrgemal. Muide, selle hamba allatulekule kulus ainult mõni kuu! 
See hamba eemaldus oli päris-päris õudne. Mäletan, et arst näitas mulle seda, kui ilus, pikk ja terve hammas see oli ja ma pidin juure pikkuse peale pildi tasku panema. Ühesõnaga, hirmus kogemus ja lisaks järgnes eemaldusele veel nädal aega kestev kõrge palavik, sest tekkis põletik. Järgmine kannatus ja söömata olemine oli breketite paigaldamise järgsed esimesed päevad, sest see on esialgu ikka väga harjumatu, kui sul suu on metalli täis. 😀 Ka enamik pingutamisi tegid veidike valu ja peale neid sõin paar päeva eeskätt pehmeid toite. 
Peale breketravi lõppu paigaldati mulle hammaste taha reteiner ning öösiti olen kandnud plastikkapet (esimese nädala pidi seda kandma kogu aeg). 
Ka sel korral ei pääse ma hamba eemaldamiseta – paari nädala pärast opereeritakse välja mu alumine vasakpoolne tarkusehammas, mis kasvab täiesti viltu ja teeb omajagu liiga valu näol juba. 😦 KARDAN seda paaniliselt! Niiiii hirmus. 
Igatahes, nagu mõista võib, siis seljataga on esimene konsultatsioon, ees on ootamas nüüd tarkusehamba opp, ühe augu parandamine ja seejärel breketite paigaldus 31. mail. Seega breketravi 24-aastasena on ümardamine, ma saan 6 päeva peale paigaldust tegelikult 24. 😀 Aga vahet pole, ühesõnaga breketravi täiskasvanuna on siin märksõna. 
Sel korral käin ma välja märksa suurema summa raha kui eelmise ravi jooksul. Esiteks valisin ma tavaliste metallbreketite asemel keraamilised, mis on törts kallimad, teiseks on päris palju vett merre voolanud ja kolmandaks on erakliiniku vs TÜKi hinnakiri üpris erinev kah. 
Arst küsis mu käest mitu korda, et kas ma olen ikka 100 protsenti kindel, et soovin ravi läbi teha – esiteks on tegu üpris kopsaka väljaminekuga ning teiseks võtab see palju aega ja meditsiinilist põhjust breketraviks mul ei ole, on ainult esteetiline probleem. Lisaks NAERATUS on ju päris okei, aga mind ennast häirib väga, et rääkides on selgelt näha, et alumised hambad on puha puseriti. Seega – teeme ikka ära! 
Essal korral tehti pildid, rääkisime üleüldiselt ja tehti ka jäljend hammastest. Kui seitse aastat tagasi tähendas see seda, et suu topiti rõvedat kipsilaadset vedelat möksi täis ja pidid ootama selle kivistumist, siis nüüd käidi hambad mingi spetsiaalse arvutiga ühilduva perifeeriaseadmega üle ning programm koostas hammastest 3D ülesvõtte, mille saab siis välja printida. Science. 

Seejärel saadeti mulle meilile üldtutvustus breketravist, hooldusest jms ja paari päeva pärast ka raviplaan ja maksumus (neil oli ka kodulehel hinnakiri olemas, mis mulle väga meeldib). 
Igatahes on siis praegu probleemideks kerge prognaatia, asendihäired pluss alumine keskjoon on viltu paremale. See viimane tähendab, et mul on vaja lisaankurdust kanda. 😀 Ehk miskit sellist: 
Keraamiliste breketite paigaldus üles ja metallbrekside paigaldus alla läheb maksma 1450€, ainult  metallbreketite puhul oleks see summa olnud natuke väiksem (1170€), aga kõik muud kulud oleks samad olnud. Kokku läheb ravi maksma ~kahe aasta jooksul umbes-täpselt 3200€. Sellele lisanduvad kord kvartalis käigud suuhügienisti juurde, et kikukesed ikka kenasti puhtad oleks. Alla tavaliselt keraamilisi ei paigaldata, sest nad on mõnevõrra vähem vastupidavad. 
Ma tean, et tänapäeval on popp kanda Invisaligni või muid sarnaseid kape-põhiseid alternatiive breketite asemel, aga olles kapet kandnud iga öö esimesed mitu aastat ja esialgu kapet kogu aeg, võin ma öelda, et minu meelest on breketid palju paremad ja mugavamad kui kaped. Pealegi ei ole need kaped nii nähtamatud midagi kui neid reklaamitakse, eriti kui veel sülg alla satub. 😀 Kui ma nendega pidin väljas käima, oli mul miljon korda ebamugavam kui breksidega. 
Vot, sihukesed lood mu hammastega. Natukene rohkem kui kuu aega veel ja ongi suu jälle metalli täis ja rahakott märksa õhem. 😀 Aga ma olen väga-väga elevil!
Hakkangi siia aeg-ajalt ortodontiaravist kirjutama, sest kui mul endal breketravi alles ees ja käsil oli, siis oli hästi põnev lugeda teiste kogemusi breketitega. 
Kui oled kaalunud breketravi, aga pole seda siiski läbi julgenud teha, siis materiaalsete võimaluste olemasolul soovitan ma seda VÄGA teha! See on hämmastav, kui palju mu enesetunne muutus, kui hambad korda said – juba breketeid kandes ei häbenenud ma enam naerda ega naeratada. 🙂 

Minnie Maud vs haiglarežiim – kas ilma meditsiinilise abita paranemine oli viga?

 Viimasel ajal satun ma siia üpris harva, sest mul on tunne, et blogimine on end ammendanud. Mitte minu, vaid ühiskonna jaoks. Kes see enam blogisid loeb, kui on olemas uuemad, interaktiivsemad, säravamad sotsiaalmeediarakendused nagu Instagram ja Tiktok? Mu lugejaskonna kasv (mis küll iseenesest eesmärk ei ole kunagi olnud) pidurdus eelmine aasta ja saavutas oma lae. Kommentaarid muutusid kaalu tõustes nõmedateks ja solvavateks või parastavateks. Ühesõnaga ei kaasne blogimisega toredat reaalajas tagasisidet ja teistega suhtlemise võimalust nagu näiteks Instagrami storysse postitades. Seega on ka minu enda jaoks Instagram lihtsalt toredam viis enda tegemisi vahel kiirelt kajastada. 

Kirjutamine on muidugi tore, tegevusena ma mõtlen, aga ma ei saa üle sellest tundest, et blogipostituste kirjutamine on justkui kohustus, mis on üpris aeganõudev ka. Näiteks seda teemat, millest ma täna kirjutan, olen ma tahtnud kajastada juba kuu aega või enamgi, kuid pole lihtsalt seda jaksu tekkinud, et Blogger lahti teha ja näppudele tuld anda. 

Peale seda, kui ma sain haiglast koju, on mul läinud režiimi järgimisega kord kehvemini, kord edukamalt. 6x päevas söömine, kokkamine ja meeletu väsimus lihtsalt ei käi väga hästi kokku ja ise ma tunnen, et kõige suurem murekoht on see, et me tellime üsna tihti toitu koju Woltist ja see tekitab minus süümepiinu, sest ma ei tea, kui palju kaloreid toidus täpselt on, aga samas tean seda, et söögikohtades pakutavates roogades kasutatakse näiteks rasvaineid ja soola kõvasti lahkemalt kui kodustes toitudes ma ise seda teeks. Seega toidu tellimist püüan ma \”tasakaalustada\” vahepalade vahele jätmisega, selle peale läheb aga veresuhkur madalaks ja boom, tulemuseks on suur näljatunne. Aga pidevalt pliidi ees seista ja kokata päevas vähemalt 3 korda ma lihtsalt ei jaksa. Asi pole isegi mitte viitsimises, vaid mul lihtsalt ei ole jaksu. Ja see pole eriline lahendus, et teha mitmeks päevaks süüa, max 2 korda kannatab sama toitu süüa, aga juba 2. päeva õhtul ma kujutan ette, et see on roiskunud. 

Aga siiski, olukorda arvestades läheb mul küllaltki normaalselt ja ehkki tagasilangusi on, pole neid palju. 

Eelmine aasta, kui ma paranemist alustasin, sõin ma esialgu mehaaniliselt 4x päevas, siis aga avastasin Minnie Maud/Homeodynamic recovery meetodi, mille puhul reegleid oli küllaltki vähe. Sisuliselt – puhka maksimaalselt, söö min 2500 kcal päevas, söö ükskõik, mida ja ükskõik, kui palju tahad. 

Kõige suurem puudus ongi minu meelest selle meetodi puhul regulaarsete söögiaegade/-kordade tähtsustamise puudumine ehk minu jaoks oli tavaline süüa päevas 1-2 korda, aga samas korraga väga palju, sest kõht oli ilmselgelt väga tühi. Selline söömine aga loob ideaalsed tingimused kaalutõusuks, rääkimata sellest, et selliselt toimides on söömine ikka ebakorrapärane ja mitte just päris normaalne. Ühesõnaga, ma liikusin ühest äärmusest teise. Lohutasin end sellega, et aga teised teevad ka nii ja teistel see töötab ja nii edasi, aga minu organism on sellise asja jaoks liiga kaua ruunamist saanud ja liiga katki. Ühesõnaga, mul küll taastus KORRAKS menstruatsioon, kuid muud probleemid säilisid, mh normaalse söömisrežiimi puudumine. 

Haiglas ja sealt antud õpetustes on kõik aga vastupidi liiga struktureeritud ja korduv, sillutades teed turvatoitude tekkeks ja obsessiooniks enda söömisrežiimiga. Nt haiglas oli kokku u 10 eri vahepala varianti ja ka põhiroad kordusid sageli. Selliselt jäigi mulle kui haigele inimesele tunne, et ainult nii ongi okei, et iga päev tuleb süüa suppi jne. Esialgu sõin ma ka kodus nii, aga see muutus lõpuks peale 3-4 nädalat väga ahistavaks ja tekkis tunne, et söömine on ikka häiritud, lihtsalt teistmoodi. Tekkisid söömasööstud, sest ma vältisin väga paljusid asju, püüdsin olla maksimaalselt tervislik. Nt kui tahtsin šokolaadi, võtsin hoopiski toorbatooni jne. 

Nüüd ma söön ka \”vähem tervislikke\” asju üsna julgelt, sest kui ma ei söö kohe ära seda 40g šokolaadi, kui on isu, söön ma järgmine päev hoopis suure tahvli ja ilmselgelt on mõõdukus võti. 

Igatahes on mul hea meel, et ma lõpuks peale relapse\’i end ikkagi kokku võtsin ja haiglasse pöördusin. 2020 alguses tekistasid sõnad \”sa vajad haiglaravi\” minus paanikat, sest ma kujutasin end ette \”Lendas üle käopesa\” filmi tegelasena. Reaalsuses on tänapäevane psühhiaatriaravi aga väga humaanne ja teine pool haiglaravist oli isegi täitsa tore, sest esimest korda elus sain ma mõtteid vahetada inimestega, kelle aju mõtleb nii nagu minu oma. Oli hea tunne olla mõistetud. Natuke raputasin endale tuhka pähe, et varem haiglat ei usaldanud, aga nagu üks õde ütles – ma tahtsin endale vaid parimat ning arvasin tollal, et just selliselt käitumine parim ongi. Tagantjärele oskavad kõik targad olla. 

Kauaoodatud edusammud

 Huh, lõpuks ometi! Mul läks kuu aega peale haiglast koju saamist ikka väga raskelt, nii vaimselt kui füüsiliselt. Valdavad emotsioonid olid enesehaletsus, kurbus ja ärevus. Lihtsalt masetsesin päevad läbi voodis ja leinasin taga mingit tulevikku, mille ma peas enda jaoks valmis olin planeerinud, aga mis nüüd raviga seoses muutuma pidi. Nüüdseks olen ma leppinud, et tervis on nr 1 ja midagi ei juhtu, kui ma aasta koolist puhkan, et end ravida, pigem vastupidi. Hetkel on mind tabanud nii suur rammestav väsimus, et ma ei kujutaks ettegi, et peaksin veel kooliasjadega tegelema ja/või tööl käima. Tahan hästi palju puhata ja magada. Peale suuri söögikordi viskan alati pikali ja lasen lihtsalt lebodes kehal toitu seedida. Olen märganud, et kui ma peale söömist pikutan, selle asemel, et nt koristada vms, siis ei lähe kõht ka nii tihti lahti, ehkki probleem on see endiselt, et toit alati sees ei püsi. Kõhuvalusid on ka väga palju ikka veel, aga eks seedeelundkond peabki harjuma, nii regulaarselt ei ole ma ju kunagi söönud. 

Vaimselt on aga juba palju parem. Olen üritanud palju tarbida hirmutoite, näiteks just sõin Snickersit vahepalaks. Minu jaoks on maiustuste lõimimine igapäevamenüüsse vaimselt väga raske ja väljakutsuv, aga samas füüsiliselt tunnen ma end tänu sellele paremini ja tegelikult ka vaimselt selles mõttes, et ei tunne soovi üle süüa kunagi snäkkidest, sest ma tean, et võin neid iga kell süüa, kui soovin. Mis ongi iseenesest ju eesmärk – ei ole tunnet, et need on keelatud toit ja neid peab korraga hirmsasti pugima. Lahtitehtud krõpsupakist võib vabalt jätkuda viieks päevaks, ei pea korraga end iiveldamiseni täis õgima neist. 

Natuke raskendab söömist see, et rannahooaeg on saabumas ja Instagrami storyd annavad sellest halastamatult märku. Käes on \”minu keha on tempel\”, \”suveks vormi\” jne stiilis postitused ja inimesed lähevad jälle tervislikkusega üle piiri. Olles nii palju kokku puutunud söömishäiretega läbi eri kanalite ja enda kogemuste nagu mina, on kerge märgata, kui palju meie ühiskonnas normaliseeritakse tegelikult tegevusi ja mõtteviise, mis on omased söömishäiretele. Kasvõi treenimine, et \”toit välja teenida\”/\”toit maha põletada\” või mingid täielikud suhkru vältimised jms. Soovin, et inimesed suudaksid mõista, et tasakaal on tervislikkuse alus ja mõõdukus on parim viis toituda, treenida, elada. 

Olen nüüdseks kaks nädalat käinud teraapias ja päris mõnus on oma ajukest tuulutada niimoodi. Kui ma võrdlen iseend, kes käis teraapias 3 aastat tagasi ning iseend täna, siis see vahe on tohutult suur; isegi terapeut ütles, et ta on imestunud selle üle, kui intelligentne ma iseenda emotsioonide osas olen. Praeguseks on nii lihtne artikuleerida sõnades seda, mis mu sisemas toimub ning seostada eri emotsioone omavahel ja mõista nende põhjuseid. Siiani olen ma teraapias käinud hea tujuga ja suutnud end täielikult avada, samas kui varem ma hoidsin tegelikult väga paljut iseendale ega julgenud end nii palju avada nagu nüüd. Söömishäirest paranemine on lihtsalt pannud nii palju enda sisse vaatama, et ma olen iseendaga palju parem sõber ja mõistan end päris hästi.

Enne teraapiat valdas mind suur segadus, tundsin end nagu pusle, mille kõik tükid on sassis, osad pahupidi, mõni kadunud. Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid. Aga juba kahe tunniga tunnen ma, et see segadus hakkab muutuma natuke korrapärasemaks. Selgem on olla. Julgem ja lootusrikkam ka. 

Hea terapeudi leidmine ei ole üldse lihtne, aga kui ta leida, siis see tulemus on lihtsalt nii kirjeldamatult positiivne ja oluline. 

Vot, siuksed lood. Mõtlesin, et tulen kirjutan veidi ka siis, kui tunnen end paremini. Et öelda, et söömishäirest on võimalik paraneda ja et kõik ei jää süngeks ja raskeks. Mitte, et ma oleks paranenud, kaugeltki ei. Aga lihtsalt praegu läheb väga hästi ja igat tõusu on oluline tähtsustada. 

Kui soovid näha, mida ma söön, kuidas ma end igapäevaselt tunnen jms, siis sellistest igapäevasematest asjadest postitan ma tihti Instagrami ka: https://www.instagram.com/getterjakass/. Nii et kui huvi pakub, siis võid mind jälgida. 🙂 

Lõppu üks nunnu kiisupallike kah.

iu, kes need söömishäired välja mõtles ja kuidas ma enda omast loobuda saaksin?

 Viimased nädal aega ma olen vist peamiselt vingunud. Söögiisu pole, kõht on aga rämedalt tühi. Täpselt sama nagu suvel. Esialgu polnud nälga ka eriti, nii et ma sain vabalt ettenähtust vähem süüa, aga kui näljatunne tekkis, oli mul viis päeva jutti iga söögikorra peale põhi alt. Sööd ja poole tunni pärast nutad vetsupotil. Ja nii 6 korda päevas, isegi vahepalad ei püsinud sees. Jaaa, TMI, aga noh, mis teha, tuksis seedimine on lihtsalt suur osa söömishäirest paranemisest. Haisvad pussud, kõhukorinad, kõhukinnisus, kõhulahtisus, kõrvetised, ekstreemselt punnis kõht — pane end selleks kõigeks valmis, kui ükskord söömishäirest paraned. Minu jaoks tuli see kõik paranema hakates väga ootamatult, õnneks kadus ära ka, aga noh, siis mul oli ju vaja mitmeks kuuks tagasi söömishäire radadele langeda ja nüüd elan ma seda kõike teist korda läbi. Nüüd ma vähemalt olen targem ja oskasin seda oodata, lisaks tean seda kah, et küll kunagi see kõik otsa saab ja ma ei ole enam mingi kõndiv peeruvabrik. Haha, muide, kui mu täisnime googeldada, siis leiab mu blogi … tere, tulevased tööandjad. 

Täna on mu meeleolu väga hea, ehkki mul on söömise mõttes t o h u t u l t raske, aga ma pole lasnud sellel täna enda vaimu murda. Üleeile ma aga nutsin terapeudi kabinetis ja ütlesin, et ei tapa end ära ainult selle pärast, et ma hoolin oma lähedastest liiga palju ja et ma ei tahagi oma häirest paraneda. Et jah, päevad pole vennad.

Oui oui, Getterike käib nüüd iga nädal teraapias. Päris tubli, eksole. Päris raske oli tagasi minna, arvestades sellega, et ma 2,5 aastat tagasi peale üht väga rasket teraapiasessiooni oma järgmise aja tühistasin ja rohkem kohale ei ilmunud. Ja siis nüüd olin nagu eeeee teree, et ee tuleks teraapiasse, eee jaja. Lihtsalt piinlik veidi, aga noh, mis teha, vaimselt haige inimene. Muide, nüüd ma kasutan seda vabandust, et ma olen vaimselt haige iga sigaduse peale, mis ma korraldan. Naljaga pooleks, aga mul tunne, et abikaasal on sellest kopp ees. Miks ma nii arvan? Sest ta ütles, et ma lõpetaks ja ei üritaks igat asja mõne oma haiguse kaela ajada. 

Igatahes, söömine. Ma ei tea, mul vist on söömishäire, nii raske on süüa, kuu ajaga on verenäidud ka kolinal kukkunud, see tekitab ilgelt pasa tunde. Haiglas jõudis tervis omajagu paraneda, nüüd see jälle nullitud. Et nagu üks samm edasi, kaks tagasi või ma ei tea, menstruatsioon jäi jälle ära ja üleüldse ma selgelt ei söö piisavalt. Niipea, kui piisavalt söön, paneb aga vaimne tervis hullu ja mul kassib räigelt ära, olen lihtsalt a ball of anxiety, kõhu täissöömine on lihtsalt nii hirmus. Ja siis ma olin kaks kuud tagasi: \”ei ei, mul TEGELT ei ole ikka söömishäire\”. No mis mul siis on, kallis inimene, ütle mulle, ah? Isheemiatõbi või? Radikuliit? 

Igatahes on mu söömishäire üks persevest ja jobukakk ja kui ta mu ajust ja kehast uttu tõmbaks, oleks päris tore. Enne sõin kotlette, salatit ja kartuliputru ja lihtsalt nutsin samal ajal. Ja siis jõin jogurtit ja järsku tuli ilgelt vali ÖÖÖKKKK ja räme okserefleks, õnneks mu sisikond ei maandunud sinna tassi seekord. Üleeile päris nii hästi ei läinud, ilgelt rõvekas. Üldse, noh, nii blokk on söömise ees, miski ei ole isuäratav, kõik on rõve, kõik ajab oksele … Ei, ei ole rase, buliimik olen, kurivaim küll. 

Lisaks olen tänasest veel tukaga kah. 

Igatahes, kui keegi teab, mis üleliigsete söömishäiretega pihta hakata, andke teada, mul üks on.